Kagu-Aasia. Karin Dean
Jaava saarel tänapäeval 2,5 miljoni külastajaga aastas on enim väisatud turismiatraktsioon rahvaarvult maailma suurimas islamiriigis, Indoneesias, kus külastajatest 80 protsenti moodustavad Indoneesia siseturistid, valdavalt muslimid.
Theravaada budismi levikuala koondub täna Kagu-Aasia mandriossa (lisaks Sri Lankale, kust see budismi üks vanimaid ja konservatiivsemaid koolkondi on pärit), ent kindlasti ei ole see kogu mandrilise Kagu-Aasia kultuuriliseks määratlejaks. Kaks suuremat, valdavalt theravaada-budistlikku riiki, Tai ja Myanmar, on loobunud esialgsest ideest tõsta budism riigireligiooni tasemele – Birmas viis see kristlaste relvastatud vastupanuni 1960. aastate alguses, Tais üritavad lõunaprovintside muslimid täna jõudu kasutades riiklikke ajaloo- ja kultuurimääratlusi mitmekesisusele avatumaks muuta.
Kagu-Aasia ei paku seega ühtegi konkreetset kogu piirkonda esindavat kultuurilist monumenti. Võimsast ajaloost tunnistust andvatest arhitektuurimälestistest kerkivad esile mitmed – nii hinduistlike mõjutustega Ângkôr Wat Kambodžas, valdavalt Indiast innustust saanud Bagan Myanmaris, mahajaana-budistlik Borobodur Indoneesias ja teised muistsete templite ja linnade varemed. Paljude Kagu-Aasia väikelinnade kvartalites võivad täna lähestikku asuda theravaada-budistlik tempel, hiinlaste pühamu, mošee, kristlik kirik kui ka hindu pühakoda. Mitmekesisust pakub ka loodus – Kagu-Aasias on mäed, orud, pikad mererannikud, sajad tuhanded saared ning ulatuslikud tasandikud suurte jõgedega.
Lühidalt, Kagu-Aasiat kui terviklikku kultuuripiirkonda ei saa määratleda ainsagi religiooni, domineeriva keele, võimukorralduse ega sarnaste ökoloogiliste tingimuste järgi. Budiste on Kagu-Aasias 37 protsenti, muslimeid 40 protsenti elanikkonnast, hinduismi ja kristluse järgijate hulgad on tunduvalt väiksemad, ent ka nemad mängivad rolli nii poliitikas kui kultuuris. Veel vähem saab Kagu-Aasiat nimetada ühtseks keeleliseks-kultuuriliseks piirkonnaks. Siinkohal võiks huvi pakkuda võrdlus meile enam hoomatava Euroopaga. Nimelt moodustavad Kagu-Aasia üksteist riiki Euroopa Liidu 27 liikmesriigi kogupindalast veidi suurema territooriumi, millel elab „vaid” Saksamaa jagu rohkem inimesi, kokku umbes 650 miljonit. Ent Kagu-Aasias on levinud palju rohkem keeli ja kirjasüsteeme kui Euroopas ning aastasadu kõrvuti (koos)eksisteerinud kõik maailmareligioonid – islam, kristlus, budism ja hinduism. Juba indoeuroopa keelkondadega võrdväärseid rühmi on Kagu-Aasias kolm. Nendest ainuüksi ühes, hiina-tiibeti keelterühmas, on kõnelejate arv võrreldav indoeuroopa keelte rääkijatega. Ajaloos ei eristu ühtegi kogu tänast Kagu-Aasiat ühendavat dünastiat ega võimukorraldust, mis mõnel ajalooetapil oleks haaranud suurema osa piirkonnast, nagu kristlus ja Rooma Euroopas. Puudus ühtne eliitkeel, nagu Euroopas ladina keel. Aastasadu on siin tõusnud ja langenud hinduistlikud-budistlikud pooljumalateks peetavate valitsejatega kuningriigid ning islami sultanaadid, koos on eksisteerinud erinevad religioonid. Selle tohutu kultuurilise kirevuse, eriti aga keelte ja kirjasüsteemide rohkuse surumine tänase üheteistkümne riigi paindumatutesse piiridesse oli ja on jätkuvalt problemaatiline. Ent veel vähem on võimalik leida ühist nimetajat kogu regioonile. Millised ühised omadused – peale erinevuste – määratlevad Kagu-Aasiat kui piirkonda? Mis esindaks Kagu-Aasiat kõige paremini? Kas Kagu-Aasiat üldse saab esindada?
Vaidlus teemal, kas Kagu-Aasiat saab üldse vaadelda piirkonnana, ja kui saab, siis kuidas ja mille alusel seda piiritleda, on piirkonnast huvitatud ühiskonnateadlaste hulgas kestnud kaua ja arvamused varieeruvad seinast seina. Erinevad seisukohad jaotab Indoneesia ajalugu uurinud Robert Cribb (2006) kaheks äärmuseks. Ühed näevad Kagu-Aasias selget ja kogetavat, ajaloolist ja ühiskondlikku fakti. Viidatakse muljetavaldavale hulgale kogu piirkonda iseloomustavatele kultuurilistele tunnustele, mis hõlmavad arhitektuuri, naiste positsiooni ühiskonnas, kööki, muusikat, poliitilist kultuuri ja palju muud. Tuuakse esile ühiseid ajaloolisi läbielamusi, milles kahe tuhande aasta jooksul on omavahel põimunud majanduslik tegevus, kultuurivahetus ja poliitilised mudelid, mis on loonud sidususe vaatamata keelelistele ja religioossetele erinevustele ning poliitilise ühtsuse puudumisele. Kagu-Aasia jätkuvat ja tõelise maailmaregioonina vaatlemist on kõige mõjuvõimsamalt edendanud Austraalia Riikliku Ülikooli professor Anthony Reid, kes on töötanud ülikoolides nii USAs, Malaisias kui Singapuris ja kelle kuulsaim teos on kahest köitest koosnev mõjuvõimas Southeast Asia in the Age of Commerce (1988, 1993). Ta kutsub üles vaatama Kagu-Aasiat kui kestvat ja jäävat fakti, ning väidab, et igaüks, kes reisib Kagu-Aasiasse Hiinast või Indiast, või mujalt, saab kohe aru, et on teistsuguses paigas. Just Reid on võidelnud ka selle eest, et Kagu-Aasiat ei vaadeldaks vaid mitmete välismõjude – kõigepealt India, siis islami, siis Hiina ja lõpuks Euroopa – taustal, vaid omaette piirkonnana. Näiteks on ajalooraamatud sageli nimetanud 15.–17. sajandit Kagu-Aasias varajaseks Euroopaga kokkupuute perioodiks või islamiseerumise ajastuks. Taolist sildistamist vaid välismõjude kontekstis taunides nimetab Reid sama perioodi Kagu-Aasia kaubanduse ajastuks.
Kagu-Aasia piirkonnana esitamisele vastanduvad ühiskonnateaduste viimase aja väljakujunenud kategooriaid lõhkuva suuna esindajad. Nad nimetavad Kagu-Aasiat kunstlikult loodud ja väljamõeldud kontseptsiooniks, rõhutades, et nimetuse „Kagu-Aasia” käibelevõtu tingis Aasia kaguosas paiknevate alade märgistamine Teise maailmasõja ajal lühinimetusga Southeast Asia Command. Nad väidavad, et edaspidi püsima jäänud määratlus viitas piirkonnale kui sidusale üksusele vaid läänt ja eriti USAd huvitavate ühtsete teemade tõttu. Selle mõttekäigu järgi on sealsete riikide vabanemine kolonialismist ja iseseisvumine, kommunismioht ja USA varjatud eesmärgiga tegevus mittekommunistlike valitsuste toetamisel, ning edaspidi saabunud kiire majanduslik areng – mitte aga teatavad iseloomulikud kultuurilised jooned – loonud mõnede jaoks arusaama Kagu-Aasiast kui piirkonnast.
Ent vaidlus teemal, kas Kagu-Aasia lõi piirkonna rahvastik oma unikaalsete kogemustega ise või tegid seda hoopis kaugemal asunud poliitikud, jätab arvestamata piirkonnauuringute osa. Ka ülikoolid ja uurimisasutused, mis tegelevad arvukate teemade uurimisega erinevates Kagu-Aasia riikides või ühiskonnateaduste ja humanitaaria valdkondades, on aidanud kaasa Kagu-Aasia kui piirkonna kinnistumisele. Just ühiskonnateadlased võtsid 20. sajandi alguses teatavasti kasutusele nimetuse Kagu-Aasia. Vaatamata piirkonna kultuurilisele kirevusele võib maailma ülikoolides täna leida Kagu-Aasia uuringute instituute, osakondi ja õppetoole, korraldatakse konverentse, mis on pühendatud teatud, justkui ühistele Kagu-Aasia küsimustele. Chou ja Houben (2006) oma ülevaates Kagu-Aasia uuringute arengust toovad selles välja erinevad iseloomulikud perioodid. Juba koloniaalajastul asutati mitmeid orientalistikakeskusi, mis olid seotud praktiliste eesmärkidega nagu koloniaalterritooriumide haldamine ja selleks vajalik kohalike keelte oskus.3 Ajavahemik 1950–1960 oli piirkonnauuringute õitseaeg, sest Teine maailmasõda ja sellele järgnev külm sõda avasid mängus olevate riiklike huvide tõttu ka rahakotid igasuguste programmide toetamiseks. Sel perioodil tärkas USAs elav huvi Kagu-Aasia vastu. 1960. aastate keskpaigast 1970. aastate keskpaigani ärgitasid Kagu-Aasiat uurima suures osas emotsioonid ning üha enam levivad arusaamad vajadusest laiendada mõisteid „õiglus” ja „vabadus” ning leevendada piirkonnas levivat kurjust. Eelkõige oli selles „süüdi” Vietnami sõda, aga ka arengud Tais, Filipiinidel, Indoneesias. Järgmist aastakümmet iseloomustas mõõnaaeg. USA soovis pigem unustada oma lüüasaamist Vietnamis, sellega seoses lahtus ka riigiteadlaste huvi Kagu-Aasia vastu. Samas tõukasid kommunistide võidud 1975. aastaks terves Indohiinas just tollase ASEANi4 (Association of Southeast Asian Nations – Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon) endi valitsusi edendama piirkonnauuringuid oma liikmesmaades – Singapuri Kagu-Aasia Uuringute Instituut (Institute of Southeast Asian Studies) rajati 1971. aastal, nagu ka sarnane programm Malaia Ülikoolis.
Maailmas üldisemalt taskukohasemaks muutunud lennuhinnad 1980. aastate lõpus andsid lääne huvile kaugemate piirkondade vastu hoopis uue mõõtme. Elustusid mitte ainult poliitiline ja teaduslik huvi, aga ka laialdasemad kontaktid, kutsudes esile täiesti uued huviliste vood Kagu-Aasiasse. Sellega langes ajaliselt kokku ka mitmete idapoolsete riikide tohutu kiire majanduskasv – Singapur kuulus ametlikult nelja Aasia majandusetiigri hulka koos Hongkongi, Taiwani ja Lõuna-Koreaga, ent tiigrikutsika majandusest räägiti ka Malaisia, Tai, Indoneesia ja Filipiinide puhul. Sagenesid uudised ja üleüldine tähelepanu Kagu-Aasiast kui tõusvast maailmaregioonist. Sellesse lainesse jääb ka eestlaste tänane huvi, millele andis hoo sisse taasiseseisvunud
Nii said alguse mitmed tänapäeval suurteks Kagu-Aasia uuringute keskusteks kujunenud asutused nagu
ASEAN loodi 1967. aastal Tai, Indoneesia, Malaisia, Singapuri ja Filipiinide poolt eesmärgiga ühiselt takistada Indohiinas võimust võtva kommunismi levimist. Brunei liitus ASEANiga 1984. aastal ning 1990. aastate teisest poolest alates liitusid ülejäänud piirkonna riigid, Vietnam (1995), Laos (1997), Myanmar (1997) ja Kambodža (1999). 2011. aastal taotles ka 2002. aastal taasiseseisvunud Ida-Timor ametlikult ASEANi liikmesust.