Kagu-Aasia. Karin Dean
Kolmas on kõrgem taevalik maailm (arupabhumi), kus ei ole materiaalset elu. Sünni nende maailmade erinevates valdades määravad ära varasemas elus kogutud pälvimused (bun). Pälvimused suurenevad või vähenevad vastavalt tegudele, ning see määrab sünni järgmises elus. Lühidalt, praegune eksistents on möödunud eksistentsi tulemus. Praeguses elus hea olemise eest – olles lahke, vooruslik ja enese suhtes range ning mediteerides – pääseb inimmaailma, mis on parem kui kannatuste maailm, kuhu kuuluvad nii põrgu kui ka loomariik, ja kuhu satutakse halbade tegude eest. Erineva tubliduse eest meditatsioonis pääseb kas rupabhumi’sse või arupabhumi’sse. Teatud budistlikud meetodid aga aitavad vabaneda sünni-surma ja uuestisünni korduvatest tsüklitest – pääseda nendest kolmest maailmast –, et saavutada eriline seisund nibbhana (nirvaana).
Theravaada-budistlikus kosmograafias oli Maa keskuseks Meru mägi, mille ümber koondus eri ilmakaartes asuvad neli mandrit. Nende mandrite ja Meru mäe vahele jäi seitse ookeani ja mäeahelikku. Neist kõige lõunapoolsem mander oli Chomphuthawip (indiapäraselt Džambudviipa) – seal sündis Buddha ja seal asusid kõik tuntud maad. Kagu-Aasia mandrilist osa tunti Suwannaphumi (indiapäraselt Suvannabhūm) nime all.
Thongchai raamatus Siam Mapped (1994) on ajakirja Sinlapawatthanatham loal ära trükitud 1776. aastast säilinud Traiphumi kujutav kaart, mis on joonistatud tohutu suurele kohalikust paberist tehtud paanile, asudes raamatus 12 tahvlil. See kujutab Traiphumi kolme maailma, aga esitab ka budistlikke lugusid – Buddha elulugu, budistlikke legende ja budismi saabumist Suwannaphumi. Seal on piltide abil kujutatud kõikide olevuste eksisteerimist, kuigi need kuuluvad erinevatesse maailmadesse. Seetõttu ei ole need maailma geograafilised kaardid, nagu on oletanud mõned lääne teadlased, kes on pidanud kujutatut kohalike arusaamaks planeedist Maa. Thongchai kirjeldab, kuidas lääne teadlased on kõrvutanud kaardile märgitud paikasid nende asukohtadega „tõelises” maailmas ning pidanud nende mittevastavust teadmatuseks, mõistmata, et kaart võib esitada ka teistsuguseid ruumilisi suhteid. Nad ei saanud aru, kuidas Buddhaga seotud paigad võisid olla kõrvuti Lannaga (tänane Põhja-Tai), ilma et Birma seal vahel oleks olnud; või et Sri Lanka ja India olid kaardi erinevates äärtes. Ent inimmaailma materiaalsust võis ette kujutada mitmel viisil ja vormis – see oli nagunii vaid kõigest üks dimensioon kosmosest. Näiteks on Traiphumi kaardil ida üleval ja lääs all. Chomphuthawipi (kus sündis Buddha) ja Sri Lanka (mida peeti „tõelise” budismi maaks) asukohad kaardi erinevates otstes ja nende ebaõige asend Kagu-Aasia suhtes ei ole geograafilised vead. Thongchai jaoks esitasid kaardi loojad vägagi mõistetava loo budismi tekkest ja levikust – alates budismi päritolust Chomphuthawipi mandrilt ja Buddha ajastust kuni selle toomiseni Sri Lankalt Kagu-Aasiasse kahe pühaku poolt. Palju tähtsam oli vaimne, sisuline mõõde, ning oluline oli vaid seda kujutada õigesti ja üheselt. Taolises budoloogilises geograafias esitati nii ruumilisi kui ka ajalisi seoseid omavahel seotud paikade kaudu – seda ühel kaardil ja ühtse jutustusena. Näiteks Sri Lanka ja Suwannaphumi vahelisi seoseid kujutab lugu kahest pühakust. Osa kaartidel esitatust toetub koostajate teadmistele maailmast ja geograafiast, teine osa on puhtalt ette kujutatud. Need kaardid polnud mõeldud kujutama „tõelist” geograafiat. Nende raamistik on hulga laiahaardelisem kui lihtne Maa geograafia, nagu seda lääne teadlased oma kultuuriruumist lähtudes on oletanud. See paigutab kokku pisidetailid Chomphuthawipilt, Suwannaphumilt ja Sri Lankalt ühtseks kirjelduseks läbi aja.
Lühidalt, Kagu-Aasias eksisteerisid 19. sajandi lõpuni üheaegselt erinevad ruumilised arusaamad – teadmine Maa pinnast ning kosmograafia –, mille tulemuseks oligi kompleksne teadmine, kaardid ja mõttemaailm. Arusaam ruumist loodi ja muudeti tähenduslikuks pühade esemete, paikade ja lugude abil, mis vahendasid ruumi ja inimesi ning lõid erilisi ettekujuteldavaid ruume. Kaartidel olid Traiphumi kosmograafilised ideed integreeritud tõelise Maa geograafiaga, sest inimeste arusaamas moodustasid Traiphumi kosmograafia ja Maa geograafia ühe ruumilise terviku. Inimruum ja kosmograafiline ruum olid küll erinevad, ent vaid kokkupandult muutsid need tähenduslikuks tollaste inimeste arusaama ümbritsevast.
Nii nagu hõbemehikese-kujuline Siiam, esitasid ka vanad Tai kolme maailma kaardid läänemaailmale arusaamatut ruumilist maailmavaadet. Ent milline oli selles meid enam huvitav maisem maailm, inimmaailm?
Inimeste maailm
Tänase Kambodža territooriumilt pakub arheoloogia tõestusmaterjali paikse asustuse kohta vähemalt aastast 3000 enne meie ajaarvamist. Teada on, et umbes 500 aastat e.m.a elasid kohalikud inimesed kindlustatud asustustes, kasutasid rauast tööriistu ning kuulusid ühiskondlikku struktuuri, mida võimaldas piisav tootlikkus põllumajanduses ja loomakasvatuses.
Inimeste kogukonnad muistses Kagu-Aasias hoidsid peamiselt ulatuslike mererannikute või suuremate jõgede-järvede lähedusse. Lihtsat transporti pakkuvad veeteed mitte ei eraldanud, vaid ühendasid inimesi. Ent ka ulatuslikud mägised alad polnud inimtühjad nii suurematel saartel nagu Sumatra kui ka mandrilises Kagu-Aasias. Oluline on see, et looduslikud tingimused, mõjutades inimeste praktilist elukorraldust ja põllumajandust, viisid majanduslike-poliitiliste üksuste tekkimiseni, mis erinesid saarestike, mandriosa tasandike ja mägiste piirkondade vahel. Põhitoidu riisi kasvatamiseks olid kõige viljakandvamad vihmaperioodil üleujutatavad jõeorud ja tasandikud, ning see nõudis paikset eluviisi. Mägine reljeef võimaldas alepõllundust, mille puhul maalappe kasutati teatud aja ning jäeti seejärel sööti, et edasi liikuda viljakamatele maadele, naastes aastakümne(te) pärast, siis kuni maa viljakus oli taastunud. Seega nõudis mägine eluviis suuremat liikumist ning vajalike tarbeesemete, aga ka toidu osalist hankimist kaubavahetuse teel.
Raamatut The Emergence of Modern Southeast Asia: A New History alustab kaheksast autorist koosnev seltskond Kagu-Aasiaga pikalt tegelenud ühiskonnateadlasi (edaspidi Owen et al 2005) just peatükiga inimeste eluolust ja elatise teenimise võimalustest 18. sajandil, mil kolonialism mõjutas piirkonda veel vähe. Nad näitavad, et Kagu-Aasia põlluharijad kasvatasid ja arendasid peale riisi mitmeid teisi põllusaadusi ja puuvilju, millest peamised olid suhkur, puuvill, pipar, banaan, rambutan ja durian. Toodeti paberit ja riiet. Vaid vähesed perekonnad olid täielikult isemajandavad, peresid peeti ülal tänu mitmetele tegevusaladele ning kaubavahetusele. Riisikasvatajad olid samaaegselt puusepad, paadiehitajad (mehed) või kudujad, moeloojad ja turumüüjad (naised). Käsitöölised pidasid väikseid töökodasid tavaliselt poole kohaga, tegeledes ka muu tööga.
Kagu-Aasia külad olid omavahel ühenduses turgude võrgustiku kaudu. Külaelanikud vahetasid kaupa – osteti seda, mida ise ei osatud või polnud otstarbekas teha. Kaugematele turgudele viisid elukutselised kaubitsejad ja pakikandjad kauba müügile, sealt viidi see edasi veelgi suurematesse keskustesse või sadamatesse. Taolist sisekaubandust maksustasid valitsejad – sõduritega tolliväravad olid teelahkmetel, sildadel, turuväravates, pühakodade läheduses ja kaubateede äärsete võõrastemajade juures. Vastavalt kauba hulgale määrasid ametnikud tollimaksu suuruse.
Kagu-Aasias on traditsiooniliselt olnud suur hulk riigi ja ühiskonna suhteid vahendavaid mehhanisme. Perekond on alati olnud keskne üksus. Maaühiskonnas oli tähtis roll külavanematel ja – pealikel, kes moodustasid vaheastme külaelanike ja riigiametnike vahel ning olid tavaliselt ka mõlema poole jaoks usaldusväärsed. Ka iseseisvumise ja riikide tekke keerises säilisid taolised suhted ning sageli osalesid tavakodanikud riigiasjades just nimelt külavanemate kaudu, samas kui viimased moodustasid omamoodi kaitsevalli riigi võimu pealetungi vastu. Need suhted on ka tänapäeval mõnedes traditsioonilisemates maaühiskondades säilinud. See erineb linnastunud piirkondadest, kus riigi roll ja ametnikud on nähtavamad ja proportsionaalselt tähtsamad. Traditsioonilistes maaühiskondades – nii theravaada-budistlikes kui ka islami (malai) ühiskondades – on külavanematel endiselt tähtis roll. Nendega peavad nõu nii külaelanikud kui valitsusametnikud. Külavanemad on päritolult külaelanikud ehk siis „madalamast” klassist. Ka kloostrid, mošeed ja hiljem kirikud ning vastavad religioossed võtmetegelased on olnud traditsioonilisteks kohalike kogukondade ja riigivõimu vahel tekkivate pingete vahendajateks. Theravaada-budistlikes kogukondades oli 18. sajandiks igas külas klooster, olgu või väike ja ilma stuupadeta, kus elasid mungarüüdes mehed, kes olid otsustanud kas kogu eluks või ajutiselt pühenduda religioonile ja meditatsioonile. Ilma selleta polnud küla täiuslik,