Kagu-Aasia. Karin Dean
eriti selle mägiseid piirialasid, kus vastavad rahvusrühmitused relvade abil endiselt oma kodumaad kontrollivad. Tai Kuningriigi, mida on tihti kasutatud näitena tugeva identiteedi ja jõudsalt areneva demokraatiaga rahvast, probleemiks on sealse riigimehe Surin Pitsuwani sõnul lõpetamata riigiloome, sest kolmes lõunapoolseimas provintsis jätkub muslimi separatistlik liikumine. Ühtse ühiskonna loomine ja selleks vajalik kujutlusvõime on eriti aktuaalsed teemad tänapäeva Laoses, Myanmaris, Filipiinidel, Indoneesias ja Ida-Timoris, kus relvastatud konfliktid, vaidlustatud nõuded või riigikeele valdamisega seotud teemad dikteerivad poliitilist kultuuri ja mõjutavad otseselt inimeste igapäevast elu ja ambitsioone.
Seega see, kuidas toimetab oma igapäevaseid tegevusi selles kirevas keskkonnas täna „tavaline” kagu-aasialane, sõltub üsna palju riikide poliitilisest kultuurist ja lähiminevikust, mis omakorda erineb riigiti tohutult. Ehedaima näite tarbijaühiskonnast pakub Singapur, kus on peaaegu kadunud inimeste poliitiline aktiivsus. Malaisias ja Myanmaris seevastu toimub valitsuse pilkamine igapäevase osana paljude elus, seda erinevatel põhjustel ja viisidel. Modernsus on aga jõudnud igale poole – eriti aga Euroopale ja Ameerikale silmi ette tegevatesse ostukeskustesse või liiklussõlmedesse Singapuris, Kuala Lumpuris, Jakartas ja Bangkokis. Kolossaalsetes, vähemalt kümnekorruselistes ostu- ja meelelahutusmaailmades koos kobarkinode ja tohutu suurte söögisaalidega veedaks suur osa kagu-aasialasi võimaluse korral kogu oma vaba aja. Uhkeima näite pakub jällegi Singapur, kus ühele tervele tänavaplokile on klaaskuppel üle ehitatud ning tekkinud siseruumis tööle pandud kliimaseade, et võimaldada inimestel tänavakohvikutes ja purskkaevude ääres istuda, „tänavaelu” nautida meeldivamas temperatuuris, kui seda on väljas aastaringselt valitsev +35 °C. Ent ka Myanmari noortele ei meeldi enam istuda madalate lauakestega traditsioonilistes teeäärsetes teemajades, vaid pigem juua jääteed kliimaseadmega trendikas Yangoni teebaaris kümme korda kallima hinna eest. Kagu-aasialased eelistavad kõigega kaubitsevatele turuplatsidele täna jahedaid ja puhtaid ostukeskusi ning toidu ostmisel supermarketeid, kuhu ka väiksemates linnades on kogu kaup ümber kolimas. Samuti eelistavad kagu-aasialased, kelle majanduslik olukord seda vähegi lubab, sõita liiklusummikus tänavatel kliimaseadmega autos või taksos, kuigi valdavaks transpordivahendiks piirkonnas on siiski mootorratas.
Kogu arutlus lääne kapitalistliku turumajanduse ja kultuuri – või siis niinimetatud globaalkultuuri – pealetungimisest Kagu-Aasias (või mujal) oletab, et vastakuti seisavad loomu poolest paigalseisev kohalik kultuur ja modernne, läänellik või globaalne kultuur. Ent kuidas saab kultuuri hoida paigal, kui taid võtavad neile meeldima hakanud pitsa või pasta ja lisavad sellele oma maitsemeele järgi tšillipipart, sidrunheina, laimimahla ja suhkrut? Niinimetatud konflikt traditsiooni ja kaasajastamise vahel ei ole elu ja surma küsimus, vaid kannustatud inimeste võimest ja soovist muutuda ja edasi liikuda. Ka siin pakub Kagu-Aasia palju põnevaid kombinatsioone – olgu need bambusest mägihüttidele seatud satelliiditaldrikud Tai mägikülades, Tai ja Laose viietärnihotellide ette paigutatud tillukesed pühamu moodi majakesed vaimudele, et nood elaksid oma majas ega tülitaks luksushotelli külastajaid, või rikkust toova naerva Buddha kuju suure kõhu patsutamist järjekorras ootavad singapurlased linnriigi äritänaval.
Käesolevast raamatust
Käesoleva raamatu eesmärgiks ei ole vaidlustada levinud kuvandite ja meedia pakutavate kaadrite tõelevastavust. Veelgi vähem soovib see raamat pakkuda omapoolset lugu, lisaks ühte paljudest tõdedest Kagu-Aasia kohta. Pigem on eesmärgiks panna need üldised ja konkreetsed, nii ajatud kui ka hetkelised väljavõtted ajas ja ruumis, ajaloolisse konteksti ning näidata, kuidas ja miks need on selliseks kujunenud. Millised on nende piltide vahelised seosed ajas ja ruumis? Millised on olnud erinevad vastastikused toimed, mille koosmõjul kohalikes kontekstides, ent üleilmsete arengute osana, need pildid on kujunenud? Miks edendatakse just neid pilte? Ning eelkõige, kuidas on juhtunud, et kõige esmasemateks viideteks, millest tänapäeval tavakohaselt teadmisi omandades lähtutakse, on saanud sellised nimed nagu Vietnam, Laos, Kambodža, Filipiinid, Tai, Myanmar, Malaisia, Singapur, Brunei, Indoneesia ja Ida-Timor, seda vaatamata tohutule kultuurilisele kirevusele ning varasematele väga erinevate nimetustega võimukeskustele ja kogukondadele?
Raamatus ei ole seatud eesmärgiks pakkuda etteantud mahu raames võimalikult ammendavat teavet ega ka riikide kronoloogilist kujunemislugu alates eelajaloolistest aegadest tänapäevani välja. Pigem on esitatud valik ajaloolistest arengutest, mis aitaks seletada, miks mingid nähtused ja protsessid kujunesid selliseks, nagu need täna meile paistavad. Palju lahatakse erinevaid ajaloo esitamise versioone, teadmisega, et need on kirja pandud tagantjärele, tagasivaates, võidupositsioonilt – selle rahva haritud eliidi poolt, kelle etniline identiteet esineb tänase riigi nimes. Kuigi raamat uurib eelkõige riiklikke seisukohti ja poliitikaid ning nende rolli Kagu-Aasia ühiskondade tänases näos, tuuakse siin välja ka alternatiivseid võimalusi ja arenguteid, rõhutades paljude arengute juhuslikkust. Mõeldes kaasa ajaloolase Clive Christie (1996) sõnastatud „kaotajate ajaloos”, mis viitab nendele rahvastele, kelle nimelist riiki mingite arengute tagajärjel ei kujunenud, on raamatu eesmärgiks ka näidata, kuidas pakutavate kuvandite varju jäävad sageli tõeks saamata võimalused. Kuna riikide huvides on teatud pilte edendada ja teisi mitte, on raamatus palju juttu rahvastest, kelle summutatud hääli riiklik poliitika ei arvesta ning kes sageli on riiklikesse ajalooversioonidesse kirjutatud viisil, mis täielikult vastandub nende endi arusaamaga oma ajaloost, kultuurist ja õigustest. Kindlasti pole raamatu eesmärk luua uut autoripoolset versiooni Kagu-Aasia ja selle riikide kujunemisest, vaid pigem täiendada olemasolevaid kriitilise poliitgeograafi pilguga, mis heidab väljakutse kas otseselt või kaudselt tänases maailmas riikide, territooriumide, piiride ja rahvaste iseenesestmõistetavana esitamisele.
Loodetavasti avardab raamat niimoodi piire ja lugeja maailmapilti, lammutades ühtlasi stereotüüpseid arusaamu Kagu-Aasiast. Täna tuntud Kagu-Aasia riike, rahvaid ja ühiskondi võimaldab see näha sügavamalt ja kaugemale nii ajas kui ruumis, ning suhtuda kriitiliselt nii meile etteantud ajaloo ja arengute versioonidesse kui ka pakendatud „kultuuridesse” ja „traditsioonidesse.” Käesolev raamat peab suhteliselt hiljutist kogukondade muundamist riikideks ja viimaste rolli tänase Kagu-Aasia elu kujundamisel siiski piisavalt oluliseks, et võtta just riigid oma kondikava põhipunktideks, ent kindlasti ei esitata siin nimetatud riike iseenesestmõistetava lähtepunktina inimeste, kultuuri ja ühiskonna kirjeldamisel.
Autorina proovin esitada kogu Kagu-Aasia kaleidoskoopilist kirevust võimalikult organiseerituna. Igale riigile pühendatud peatükid järgivad sarnast struktuuri, et säilitada sidusus ja võimaldada võrdlust erinevate riikide vahel. Iga peatüki alguses mängin ma jõulisemate kuvandite või esitlusviisidega, mida pakutakse rahvusvahelises meedias, turismis või muudes infoallikates käsitletava riigi, selle inimeste, eluolu, valitsemistavade või muu sarnase kohta. Need põhinevad isiklikel tähelepanekutel ja kokkupuudetel piltidega, mida antud paikades soovitakse mujale maailma edastada. Taolised kuvandid on kõnekad. Seejärel asun läbi töötama ajaloolist tausta, pidades eesmärgiks pakkuda mitte kronoloogilist ülevaadet toimunust, vaid pigem sellest, kuidas ja miks on riikliku ajaloo domineerivad versioonid kirja pandud just sellistena, nagu neid täna pakutakse nii oma rahvale kui ka turistidele või välismaailmale laiemalt. Lähen ajaloos tagasi ja esitan detaile, mida võib seostada oluliste või pöördeliste arengute või momentidega tänaste poliitiliste üksuste ja rahvaste kujunemisel. Samas püüan pakkuda valikulist ülevaadet tänastel territooriumidel toimunust, asetades rõhu pigem alternatiivsetele, peidetud, tõrjutud, tähtsusetuks muudetud ajalugudele. Ilma selleta poleks pilt, kus nagunii domineerivad riiklikud versioonid, tasakaalus.
Edasi peatun rahvaloomega seotud keerulistel teemadel ehk siis uurin, kuidas on loodud rahvuslikud kategooriad nagu „tai”, „indoneeslane”, „filipiinlane” ja kõik teised – kes ja kuidas on sinna sisse arvatud ja kes välja jäetud, milliseks ja miks on kujunenud riigikeel, või milliseid kultuuri või traditsioonide külgi või osiseid esitatakse rahvuskultuurina. Põhirahvuse asemel uurin pigem vähemusrahvuste kohtlemist ja kategoriseerimist riigi ja põhirahvuse poolt. Edasi vaatan iga riigi regionaalpoliitikat, mis tavaliselt esindab ajalooliselt välja kujunenud suhteid võimukeskuse ja äärealade vahel. Enamik Kagu-Aasia riike, kuigi suured, on üllatavalt tugeva keskvalitsusega isegi föderaalse süsteemi puhul (nagu Malaisias), rääkimata pealinna ja provintside