Kagu-Aasia. Karin Dean
riigist välja sõelutud mõni ainuomane tahk, mis iseloomustab tolles riigis valitsevat mõtlemislaadi või inimeste igapäevaelu mõjutavat poliitilist olukorda.
Selleks et soodustada sujuvat lugemist, on Kagu-Aasia uurijate hulgas üldiselt laialt teada-tuntud informatsioon, seisukohad, analüüsid ja käsitlused, mida tavaliselt ei vaidlustata, tekstis ilma viideteta konkreetsetele allikatele. Kogu kasutatud kirjanduse nimekiri, mõeldud ka soovitusena edaspidiseks lugemiseks, asub iga peatüki lõpus. Vaid konkreetsete uurijate eriarvamustele, vaidlustatud ideedele, uitmõtetele, väljakutsuvatele või muidu huvitavatele tõdemustele, erandlikele teemadele või kohalikule meediale on viidatud teksti sees. Soovitatud kirjanduse loetelu teenib ülesannet suunata lugeja teemade ja lugemisainese juurde, mida huvi korral edasi uurida. Loen oma eesmärgi täidetuks, kui iga peatüki lõpus tekib lugejal rohkem küsimusi kui vastuseid, ent tal on käes suund, milles edasi minna, et kujundada omaenda arusaama Kagu-Aasiast ja maailmast.
Lugemiseks
Anderson, Benedict (2006), Imagined Communities: Reflections on the Origin and Spread of Nationalism, London & New York: Verso.
Chou, Cynthia ja Vincent Houben (2006), „Introduction”, raamatus: Chou, Cynthia ja Vincent Houben (toimetajad), Southeast Asian Studies: Debates and New Directions, Singapur: Institute of Southeast Asian Studies Press.
Cribb, Robert (2006), „Region, Academic Dynamics, and Promise of Comparitivism: Beyond Studying ‘Southeast Asia’?”, raamatus: Chou, Cynthia ja Vincent Houben (toimetajad), Southeast Asian Studies: Debates and New Directions, Singapur: Institute of Southeast Asian Studies Press.
Christie, Clive J. (1996), A Modern History of Southeast Asia: Decolonization, Nationalism and Separatism, Singapur: Institute of Southeast Asian Studies Press.
Dirlik, Arif (1996), „Chinese History and the Question of Orientalism”, History and Theory, 35 (4), lk 96–118.
Hallik, Martin, Olaf-Mihkel Klaassen ja Marko Kuura (2007), Lõunaja Kagu-Aasia pärast II maailmasõda, Tallinn: Argo.
Mulder, Niels (2000), Inside Thai Society: Religion, Everyday Life, Change, Chiang Mai: Silkworm Books.
Østergaard, Anders (2008), VJ Burma.
O’Tuathail, Gearoid (2000), „The Postmodern Geopolitical Condition: States, Statecraft, and Security at the Millennium”, Annals of the Association of American Geographers, 90 (1), lk 166–178.
Owen, Norman G., David Chandler, William R. Roff, David Joel Steinberg, Jean Gelman Taylor, Robert H. Taylor, Alexander Woodside ja David K. Wyatt, toimetaja Owen, Norman G. (2005), The Emergence of Modern Southeast Asia: A New History, Singapur: Singapore University Press; Honolulu: University of Hawai’i Press.
Peleggi, Maurizio (2007), Thailand: the Worldly Kingdom, London: Reaktion Books.
Reid, Anthony (1990), „An ‘Age of Commerce’ in Southeast Asian History”, Modern Asian Studies, 24 (1).
Reid, Anthony (1988), Southeast Asia in the Age of Commerce, 1450– 1680 Kd 1: The Lands Below the Winds, New Haven: Yale University Press.
Reid, Anthony (1993), Southeast Asia in the Age of Commerce, 1450– 1680. Kd 2: Expansion and Crisis, New Haven: Yale University Press.
Reynolds, Craig J. (2006), Seditious Histories: Contesting Thai and Southeast Asia Pasts, Seattle & London: University of Washington Press.
Reynolds, Craig J. (1995), „A New Look at Old Southeast Asia”, The Journal of Asian Studies, 54 (2), lk 419–446.
Said, Edward (1978), Orientalism, United States: Vintage Books.
Sunait Chutintaranond ja Chris Baker (2002), Recalling Local Pasts: Autonomous History in Southeast Asia, Chiang Mai: Silkworm Books.
Scott, James C. (2009), The Art of not Being Governed: Anarchist History of Upland Southeast Asia, Yale University Press.
Thongchai Winichakul (1994), Siam Mapped, Chiang Mai: Silkworm Books.
Tran, Nhung Tuyet ja Anthony Reid (toim) (2006), Việt Nam: Borderless Histories, The University of Wisconsin Press.van Schendel, Willem (2002), „Geographies of knowing, geographies of ignorance: jumping scale in Southeast Asia”, Environment and Planning D: Society and Space 20.
II Kagu-Aasia traditsiooniline ruumi- ja ühiskonnakorraldus
Hõbemehikese-kujuline Siiam (budistlik universum)
Inglane Frederick A. Neale kirjeldab oma 1852. aastal Londonis avaldatud raamatus ootamatut stseeni, mille Siiami kuningas diplomaatilisel kohtumisel eurooplastest külaliste jaoks tekitas. Nimelt esitles kuningas piiritüli Siiami ja Birma vahel. Ent ta mitte ei seletanud asjaolusid sõnades ega illustreerinud olukorda kaardil, vaid esitas diplomaatidele piiritüli kujutava maali. See oli peaministri enda poolt loodud kunstiteos – pilt, mille keskel oli punane ala, kus seisis Neale’i sõnul hõbepaberist väljalõigatud mehike, tähistades Siiamit. Pildi ülemises osas asus roheline ala, kus paiknes teine mehesarnane kuju, seekord vaevumärgatav ja väike, kelle ümber tantsisid tillukesed deemoneid meenutavad olendid. See tähistas Birmat. Rohelise ja punase tsooni vahel asuv must joon tähistas piiri, mille juures oli joonega märgistatud vaidlusalune territoorium. Ülejäänud pilt oli maalitud siniseks, tähistades ookeani. „Siiami” lähedal meres ulpis palju laevu, „Birma” juures mitte ühtki. Kuningas pidas tööd ilmselgelt kuningriigi geograafiaalase talendi ja maalikunsti väljapaistvaks saavutuseks. Uhkusega olevat kuningas jälginud ka eurooplaste ilmeid šedöövri esitamise ajal. Neale kirjutab, et eurooplased suutsid pilti nähes vaevu end taltsutada ja oma naeru viisakuse piires hoida. Šedööver tundunud neile ootamatult absurdse ja koomilisena. Auväärsete külaliste naeru võtnud kuningas aga kui vaimustuse ja imetluse tundemärki.
Seda juhtumit analüüsib oma raamatus tuntud Tai ajaloolane Thongchai (1994), märkides, et Neale ei tundnud kohalikku maalikunsti – vastasel juhul oleks ta hõbepaberist mehikeses ära tundnud taevaliku olendi thewada, kes hoidis käes kolmeharulist mõõka (mitte kahvlit, nagu kirjeldas Neale!). Thewada sümboliseeris Siiamit kui püha paika ning rivaali ja verivaenlast Birmat näidati deemonite valdusena. Ka laevad Siiami ümbruses ja nende puudumine Birma lähistel kõneleb ilmekalt sellest, kelle käes nähti võimu olevat.
Võib hoopis väita, et eurooplastel olid lihtsalt teistsugused – olgu siis tunduvalt vähem lennukad – arusaamad võimalustest piiritülide ja riikidevaheliste suhete esitamiseks. Alates 19. sajandi algusest on läänes maailmaruumi kujutatud ja esitatud piirkondlikelpoliitilistel kaartidel, kus riike esindavad ühetoonilised värviplokid ning nende territooriumide vahel on konkreetsed piirijooned. Ent ka nende kaartide mõistmiseks on vaja teada sümbolite tähendusi, ning ühe läände sattuva Siiami diplomaadi jaoks võinuks taolised kaardid jääda võrdväärselt mõistetamatuks. Läänes oli nii majandusliku, poliitilise kui ka kultuurilise elukorralduse põhiühikuks rangelt piiritletud riik, ratsionaalsusel baseeruv poliitiline üksus, mida iseloomustas suveräänne-õiguslik võimukasutus. Viimane tähendab seda, et võimu ei seostata mitte isikuga, vaid püsivate administratiivsete, sõjaväeliste ja õiguslike institutsioonidega. Võim allub reeglitele ning võimu nimel kasutatav vägivald on seaduslik. Taoline võim on kindlalt piiritletud territooriumil (juriidiliselt) ülim.
Kagu-Aasias ei saanudki lood olla samasugused kui Euroopas. Siiami kuninga esitatud kaart, millel puudusid kuningriikide piirid ja territooriumid, ei tähendanud, et Siiamis puudusid majandusliku, poliitilise ja ühiskondliku elu korraldamise oskused või teadmised rahvusvahelistest suhetest või geograafiast. Inglastele esitletud lõuendil oli Birma ja Siiami vaheliste suhete kujutamiseks valitud eksistentsialistlik budistlik kosmograafia ehk allegooria, mida inglased aga võtsid sõna-sõnalt, selgitab Thongchai (1994) kokkuvõtteks. Samas, paralleelselt eksisteeris loomulikult ka maisem maailm.
Mandrilise Kagu-Aasia maailmapilti mõjutas kuni 19. sajandi lõpuni kõige enam theravaada-budistlik kosmograafia. Selle ühe levinud versiooni, 14. sajandil Sukhothai (praegu Tai) lähistel kirja pandud Kolme