Kagu-Aasia. Karin Dean
Kagu-Aasias lasus elanikkonnal üldiselt kohustus maksta makse ka kohustusliku töö ehk teoorjuse (teokohustuse10) korras. Näiteks Siiamis ulatus kohustuslike tööpäevade arv aastas kuue kuuni. Loomulikult võimaldasid erinevad tingimused ja olukorrad sellest teatud osal rahvast kõrvale hoiduda. Määrav põhjus teokohustuseks oli Kagu-Aasias valitsev üleüldine inimeste nappus: tööjõupuudus oli krooniline ja selle nimel toimusidki paljud sõjakäigud nii mägedesse kui ka rivaalidest valitsejate valdustesse. Piraadid ründasid laevu ja mereäärseid külasid, et inimesi hankida ja neid turgudel maha müüa. Sellegipoolest ei ole ori päris õige sõna, et kirjeldada tasuta tööjõu süsteemi. Orjus ja vabadus polnud Kagu-Aasias vastandlikud mõisted – orjus oli vaid üks rõhumisviis. Näiteks võis külaelanik hakata orjaks põhjusel, et olla kaitstud ning vabastatud maksudest – ta vaid vahetas ühe rõhumisviisi teise vastu. Olid päritud ja mittepäritud orjad, ajutised ja igavesed orjad. Kõige levinum orjuse viis oli võlaorjus – iseendid või oma perekonnaliikmeid anti orjusesse, et maksta tagasi võlg või saada raha trahvi maksmiseks mõne teo eest. Ka siin pole mõtet lähtuda lääne orjapidamisühiskondade arusaamadest, nagu need olid Kreekas või 18. sajandi Ameerikas. Võlausaldajate ja võlgnike, „kõrgema” ja „madalama” seisundiga inimeste vahel olid keerulised sidemed, mille hulka kuulusid ka mõlemapoolsed kohustused. Ent orjastamine ei lahendanud tööjõunappuse probleemi Kagu-Aasias, vaid muutus edaspidi hoopiski arengut takistavaks teguriks – siis kui orjadest tõhusamat tööjõudu Euroopa kolooniatele hakkas pakkuma Lõuna-Hiina.
Kagu-Aasia aktiivne osalus maailmakaubanduses toimis mitmeid kanaleid kaudu ja erinevate vahendajate abil. Kontaktid Hiina ja Kagu-Aasia vahel eksisteerisid juba enne meie ajaarvamist. Hiina valitsejatele pakkusid huvi troopilised saadused. Hiina dünastiate mõju Punase jõe deltaaladel (tänane Põhja-Vietnam) ulatub 1. sajandisse, millest annavad tunnistust sealt leitud Hiina päritolu adrad ja „Hiina stiilis” matmispaigad. 5. sajandil reisis hulganisti Hiina palverändureid budistlikesse pühapaikadesse Kagu-Aasias ja nad kirjeldasid oma kroonikates külastatud linnu ning piirkondi. Samas olid kontaktid Indiaga enne 4. sajandit juhuslikud pika mereteekonna ning mõlemasuunalise motivatsiooni puudumise tõttu. Sisemaa kaubanduses India ja Hiina vahel liikusid kaubakaravanid üle tänase Tai, Laose ja Myanmari vahele jääva mäestikuala. Karavane ajasid mitme erineva kultuuritaustaga kaupmehed.
Vaatamata maismaaosa vilkale kaubavahetusele olid Kagu-Aasia majandusliku kasvu mootoriks regiooni merelises osas toimivad rahvusvahelised kaubandusvõrgustikud. Kagu-Aasiast liikus läbi mereline kaubandus Araabiast, Indiast ja Hiinast, ning alates 16. sajandist meelitasid kaubanduslikud võimalused piirkonda ka esimesed eurooplased. Varajase aktiivse osaluse maailmakaubanduses tingiski just Kagu-Aasia asend Hiina ja India vahel. Pidev eksportkaubanduse kasv algas Kagu-Aasias alates 1400. aastast, mida kannustasid Maluku saarte (Vürtsisaarte) vürtsid, kuid samuti pipar ja paljud teised tooted (Reid 1990). Väliskaubanduse maksustamine – maksud import- ja eksportkaupade pealt, kingitused välismaa kaupmeestelt – oli kohalikele valitsejatele suureks sissetuleku allikaks. Maluku saartele saabusid esimesed eurooplased 16. sajandil teatud troopilisi saadusi jahtides. Sealsete Banda saarte muskaat, kaneel ja nelk rikastasid nii kohalikke valitsejaid kui ka eurooplastest kaubitsejaid ning aitasid rajada impeeriumeid ja merelaevastikke. Nende vürtside pärast pidasid inglased, portugallased ja hollandlased omavahel vürtsisõda, mille eest loovutasid hollandlased inglastele osaliselt Manhattani saare. Alates 17. sajandist tegutsesid tänase Indoneesia vetes valdavalt hollandlased, olles jõuga välja tõrjunud sinna sajand varem jõudnud portugallased.
Ka Kagu-Aasia mandriosa rannikualade kaubategevus liikus mööda merd ja oli hiinlaste ning lõuna-aasialaste valduses. Merd mööda liikus suurem osa kaubast tänase Indoneesia saarestikus.
Kaart 1. Kagu-Aasia kaubandusteede ristumiskohas – peamised kaubateed 5.–10. sajandil.
Esmapilgul hoopis ootamatu oli aga Hispaania koloonia Filipiinide kaubavahetuse suund. See toimus Mehhikoga. Nimelt kurseerisid Manila ja Mehhiko vahel aastatel 1565–1815 Hispaania galeoonid – esialgu enam kui kolm laeva aastas, edaspidi harvemini. Enamik laevu võis peale võtta kuni 1000 reisijat. Manilast Mehhikosse veeti vürtse, elevandiluud, portselani ja muud sarnast, mis siis kanti maad mööda Veracruzi linna Mehhiko lahes ja sealt edasi laevadega Hispaaniasse. Näiteks üle kogu Kagu-Aasia levinud tšilli, mis on nii tai-laose, birma kui ka malai-indoneesia köögi lahutamatu osa, oli üks paljudest hispaanlaste ja portugallaste poolt 16.–17. sajandil Mehhikost ja Lõuna-Ameerikast sisse toodud köögiviljadest. Samamoodi rändasid minevikus Kagu-Aasiasse tomatid, kartulid, jamss, paprika, mais, maniokk ja maapähklid, hiljem ka kohv (Owen et al 2005). Välja arvatud kohv, mida 20. sajandi lõpuni on kasvatatud peamiselt ekspordiks, muutus enamik sissetoodud toiduaineid kiiresti „autentseks” Kagu-Aasia köögi koostisosaks.
Aktiivse osaluse kaudu maailmakaubanduses võtsid Kagu-Aasia piirkonna elanikud omaks väga paljud erinevate kultuuride aspektid, religioonidest ja põllumajandussaadustest kuni laevaehitamisvõteteni, milles kombineeriti ideid, oskusi ja elemente nii hiinlastelt kui eurooplastelt. Omaks võeti Indiast pärinevad hinduism ja budism ning Araabia kaupmeeste toodud islam, mis omakorda segunesid varasemate kommetega. Katoliiklus kujunes valdavaks Filipiinide saarestiku elanike identiteedis ja kultuuris. Kristluses enamasti ei nähtud ohtu kohalikule ühiskondlikule korrale (Andaya 1997). Mõned piirkonna ajaloolased (Andaya 1997; Wolters 1999) peavad Kagu-Aasia ainulaadseks kultuuriliseks omaduseks selle erilist soodumust avatusele, uute ideede ja kaupade omastamist ja nende lõimimist oma kultuuri osaks. Näiteks erines see ühiskondadest Hiinas ja Jaapanis, kust ei käinud samal määral üle enamik maailmareligioone või hulk erineva kultuuritaustaga kaupmehi nagu Kagu-Aasias ja mida seetõttu peetakse enam isoleerituks.
Kagu-Aasia kaubanduse kõrgperiood kulmineerus 16.–17. sajandi vahetusel, pärast mida hakkas piirkonna osakaal maailmakaubanduses langema, lõppedes enne 17. sajandi lõppu, mil Euroopa monopolide kätte olid langenud kõige tulutoovamad ettevõtted. Pärast koloniseerimist 19.–20. sajandil taandus kaubandustegevus veelgi, see hakkas toimuma peamiselt vaid oma niinimetatud emamaaga ehk koloniaalvõimuga.
Ühiskonnakorraldust mõjutavad tähtsamad tegurid
Kagu-Aasia ühiskondlik-poliitiliste üksuste teket ja traditsioonilist ühiskonnakorraldust mõjutanud teguritest oli oluline roll loodustingimustel, õigemini sellel, kas domineerisid mägialad või tasandikud, mõjutades rahvastiku paiknemist ning eluviisi, kuna määrasid peatoiduse riisi kasvatamise. Teine oluline roll oli kanda kinnitanud religioonil. Kolmandaks teguriks võib pidada väikest rahvastiku tihedust. Järgnevad alapeatükid asuvad neid kolme tegurit lahkama.
Milline oli loodustingimuste ja loodusliku keskkonna roll ühiskondade kujunemisel? Kõige esmasema vajaduse ehk toidukasvatamise viisi määrasid otseselt looduslikud tingimused – põlluharimise viis erineb suuresti tasandikel jõgede üleujutatud alade ja mägiste piirkondade vahel. Valdavas osas Kagu-Aasiast kujunes põhitoiduks riis. Riis vajab kasvamisel tohutu hulga vett. Parimad paigad riisikasvatuseks olid seega vihmaperioodil üleujutatavad jõekaldad ja tasandikud, kus arenes välja niisutatava riisi kasvatus (wet rice agriculture). Kultiveeritud riisi kasvatamine vihmaperioodil üleujutatud jõeäärsetel tasandikel soodustas paikset eluviisi ja rahvastiku koondumist, luues majandusliku aluse võimsamate „riikide” tekkimiseks. Eriti tõhusaks muutis põllumajanduse niisutuskanalite süsteemi kasutuselevõtt, mille abil sai veetaset riisiväljadel reguleerida. Teatud riisisordid kasvasid ainult üleujutatud põllul, ent valmisid korralikult vaid kuival põllul. Niisutuskanalite kasutamine võimaldas saada kaks riisisaaki aastas. Tekkinud ülejääk võimaldas toita suuremat elanikkonda – pannes aluse linnadele – ning valitsejatel ülal pidada sõjaväge, koguda rikkusi ja toetada religioosseid asutusi. Just nimelt paikne riisikasvatus suurte jõgede tasandikel võimaldas ülejääki, mis omakorda soodustas keerukama ühiskonnakorralduse tekkimist. Piirkonnad Kagu-Aasias, kus tekkis tihedam asustus ja arenesid keeruliste struktuuridega riigid ja ühiskonnad, asusid jõeorgudes ja tasandikualadel – mägised alad jäid nendest veidi eemale. Olulisemaiks nendest peetakse Punase jõe, Chao Phraya, Mekongi ja Irrawaddy orgusid.
Конец
Inglise keeles