Vana-Rooma inimene. Andrea Giardina

---

Скачать книгу

---

na

      Vana-Rooma inimene

      VANA-ROOMA INIMENE

Andrea Giardina

      Umbes sajand enne Lääne-Rooma impeeriumi langust esitas sõjandusalase traktaadi autor Vegetius „roomlase” tüübi lühikese antropoloogilise määratluse, mis põhines lihtsatel vastandustel. Roomlastel on vähem lapsi kui gallidel, nad on lühemad kui germaanlased, nõrgemad kui hispaanlased, vaesemad ja vähem kavalad kui aafriklased ning jäävad kreeklastele alla osavuse ja praktilise mõistuse poolest. Niisugune negatiivselt määratletud inimtüüp on teistest ometigi üle ühe asja poolest: nimelt on ta kutsutud valitsejaks. Vegetiuse järgi põhineb see kutsumus kolmel faktoril: relvade käsitsemisel (armorum exercitio), laagridistsipliinil (disciplina castrorum) ja sõjalisel vilumusel (usus militiae). Just see rafineeritud, eetikast läbiimbunud sõjateadus on aluseks roomlaste julgusele ja võidukindlusele ning on ühtlasi rooma inimtüübi eriliseks tunnuseks.1

      Cicero ei jäänud niisuguse seletusega rahule. Tema arvates ei saa roomlaste maailmavalitsust selgitada pelgalt militaarse faktoriga, sest roomlased ei võitnud hispaanlasi mitte oma arvukusega, galle jõuga, kartaagolasi kavalusega ega kreeklasi osavusega, vaid pidades hoolikalt kinni pietas’est2, religio’st ja roomlastele omasest teoloogilisest tarkusest (sed pietate ac religione atque hac una sapientia, quod deorum numine omnia regi gubernarique perspeximus)3.

      Vegetius ei olnud kuigi haritud ega ka eriti intelligentne inimene. Oma sõjandustraktaadis käsitles ta veel 4. sajandi lõpus pKr kodanikest koosneva Rooma leegioni mudelit, mis oli vana aja jäänuk ja juba ammu oma tähtsuse kaotanud. Arutlustes kordas ta peaaegu alati stereotüüpe; ka tema skemaatiline antropoloogia peegeldab ettekujutusi, mida jagasid väikese või keskpärase haridusega ringkonnad – mul on kiusatus öelda, rahvamassid. Seega pole juhus, et just need ettekujutused, sõltumata Vegetiusest, kujundavad veel tänagi üldist kuvandit „Vana-Rooma inimesest”. Roomlase kohta arvatakse, et ta ei olnud iseäranis hiilgav, olles vähem haritud kui kreeklased, lühem kui germaanlased, kuid sõdurina distsiplineeritud ning seega tugevam ja vapram kui keegi teine. Ning, tuleb lisada, et tal oli ka imetlusväärne organiseerimisanne.

      Pärast Vegetiust ja Lääne-Rooma impeeriumi langust oli endiselt tavaks seostada roomlust sõjaliste omadustega, kusjuures see ettekujutus ei valitsenud üksnes ajalookäsitlustes, vaid ühtlasi nende teadvuses, kes pidasid end muistsete roomlaste vooruste täieõiguslikeks pärijateks. Cremona piiskop Liutprand, kes tuli aastal 968 Konstantinoopolisse, et paluda Bütsantsi keisrilt Nikephoros Phokaselt luba ühe „purpuris sündinud printsessi” ja keiser Otto I poja abieluks, ülistas, nagu heale saadikule kohane, oma isanda teeneid ja võimu. Kuid Ida-Rooma keiser ei lasknud tal jätkata: „Sa valetad. Sinu isandad ei tunne ratsutamiskunsti ja ei tea midagi jalaväe lahingust. Nende kilpide suurus, nende turviste raskus, nende mõõkade pikkus ja nende kiivrite kaal teeb neile võitlemise täiesti võimatuks.” Keiser jätkas pilkavalt: „Nad ei suuda võidelda ka oma kõhuorjuse ehk täpsemalt öeldes õgardluse pärast. Nende jumal on kõht, nende vaprus on õgardlus, nende jõud on purjutamine; nende jaoks tähendab paast allakäiku, kainus hirmu.” Sellest kõigest tuleneb lihtne järeldus: „Te olete langobardid, mitte roomlased!”4 Ida-Rooma keiser ei kasuta siin üksnes retoorilist argumenti, vaid väljendab oma moraalseid tõekspidamisi (mis need ka on, kuigi rassistlikud), vastandades jämedalt lääneroomlaste argusele julguse ja sõjalise kogemuse, mis iseloomustavad bütsantslasi, ainsaid Rooma impeeriumi õigusjärglasi: ta valitseb rahvast, kes nimetab end ikka veel uhkusega roomlasteks – Rhomaioi.5

      Siinkohal pole meil võimalik vaadelda kõiki levinumaid roomlase olemuse (õigemini küll tähenduse) tõlgendusi, mille antiikajal formuleerisid Polybios, Livius ja paljud teised. Ükski neist ei sobi tänapäeval võtmeks, mõistmaks seda inimtüüpi läbi kogu või peaaegu kogu Rooma ajaloo. Seevastu võiks aga uurida, millised ettekujutused roomlastest on juurdunud avalikus arvamuses tänapäeval, kui meil on piisavalt suur distants aegadest, mil fašistlikud valitsused kuritarvitasid propagandistlikul eesmärgil kõike roomalikku.6 Siit võiks kasvada välja veel üks põnev raamat, mis kirjutatakse ehk tulevikus.7 Kindlasti meenub paljudele kõrvuti eelpool joonistatud pildiga kujutlus tolmu ja verega kaetud areenist, verejanulistest gladiaatoritest, metsloomade lõugade ette heidetud kristlastest, ristilöödutest… teiste sõnadega, kujutlus julmast roomlasest. Sellest aspektist lähtudes (mida käsitleb meie raamatus Paul Veyne8) on raske anda eelistust vaid ühele maailma ajaloo suurtest tsivilisatsioonidest: ka tulevikus jätkavad nii mõnedki Rooma amfiteatrite kujutluspiltides urgitsemist, samal ajal kui teisi paneb õudusest värisema mälestus suurest Miguel Servetost, kelle Calvin laskis tuleriidal aeglaselt põletada. See on suhtumise küsimus. Pole aga mingit kahtlust, et tuhat viissada aastat kestnud kristlik apologeetika on roomlased alatiseks märgistanud. Alles Edward Gibbon osutab oma teoses sellele, et kristlaste tagakiusamises hukkunud ohvrite arv on tühine, võrreldes tänapäeva9 ususõdade õudustega: „Peatükist, mille lõpp on pühendatud antiikaja kristlaste tagakiusamiste analüüsile, järeldame, et kurb tõde on otse vastupidine meile sisendatud veendumusele. Peame nõustuma sellega, et kui vaatame uuesti läbi kogu ajaloo või uurime märtrite elulugusid, siis näeme, et kristlased kannatasid tunduvalt rohkem sisemiste lahkhelide kui uskmatute pisteliste tagakiusamiste tõttu.” Gibboni arutlus kulmineerub viitega sündmustele Karl V aegsetel Madalmaadel: „Kui uskuda Grotiust10, siis tuleb tõdeda, et üksnes ühes provintsis hukatud protestantide arv ühe valitseja võimuloleku ajal ületas tunduvalt antiikajal kogu Rooma impeeriumis kolme sajandi jooksul hukatud märtrite arvu.”11

      Kultuurantropoloogia on meid õpetanud mitte hukka mõistma ja mitte hämmastuma, eriti kui pole tegu indiviidi erakordse teguviisi, vaid kollektiivse käitumise ja korduvate sundtegevustega. Hiljuti näidati, et roomlastele meeldis eriti peade maharaiumine.12 Seejuures ei peetud küll silmas mitte maharaiutud peade iseäranis suurt arvu mingi kindla perioodi jooksul – nagu see on olnud nii mõnelgi meile tunduvalt lähemal epohhil –, vaid tõsiasja, et seda praktikat harrastati järjepidevalt kogu Rooma ajaloo vältel. Pead, mis eraldati elavate või surnute kehade küljest suurema või väiksema osavusega; pead, mis mähiti sidemetesse ja säilitati hoolikalt meekihtides, seedriõlis, vahas või muudes ainetes; pead, mis torgati sõjalaagris piikide või postide otsa, pandi välja avaliku elu keskustesse või visati vaenlase jalge ette; tavainimeste või tähtsate tegelaste pead (niisugune saatus tabas näiteks Pompeiust); poliitiliste võistlejate või sõjaliste vastaste, kurjategijate ja röövlite pead. Keltide kohta kasutatud määratlus „maharaiutud peade tsivilisatsioon” sobib niisiis samahästi ka roomlastele. Roomlaste arvates polnud peade maharaiumine kindlasti mitte teguviis, mida võinuks kirjeldada julmusena (crudelitas): pea maharaiumise akt ei olnud pelgalt hirmutamisvahend, vaid ka võimu tunnus, tubliduse ja julguse väljendus. Roomlased olid peenetundeline rahvas ning nägid crudelitas’t pigem muudes käitumisviisides, mis kaasnesid vahel selle aktiga: kui ilmutati vana vaenlase maharaiutud pead nähes ülemäärast rõõmu või lubati endale maitsetuid märkusi ühe või teise füsiognoomilise detaili kohta. Alles niisugune käitumine muutis tähelepanuväärse võimu näitamise, mis väljendus vaenlase pea maharaiumises, crudelitas’eks.

      Ometi ei olnud ka roomlased ise ühel meelel selles, mis siis õigupoolest on tüüpiliselt roomalik. Kolmel korral tõendatud (aastatel 228, 216 ja 114 eKr), kuid kahtlemata sagedamini praktiseeritud inimohvri toomine nägi ette kahe paari (mehe ja naise), kreeklaste ja gallide, elusalt matmise Forum boarium’ile. Algselt oli Forum boarium’i inimohver ilmselt seotud kahe väljaspool tollase Itaalia piire elava rahva rituaalse exterminatio’ga (‘pagendamine’). See ohverdus oma kahemõttelise (mitte alati selge) tähendusega kui „rituaalne surm” ja kui „inimohver” jäi pikaks ajaks Rooma riikliku religiooni osaks.13 Mainides rituaali Gallus et Galla, Graecus et Graeca in foro bovario sub terram vivi demissiСкачать книгу