Spionaaži alused. Viktor Suvorov
ilmnes see kuulsusrikaste tšekistide organite sissepoole suunatus sõja-aastatel. Vaadake armeed rahu või sõja ajal. Armee eksisteerib võitluseks välisvaenlasega. Armees on luureosakonnad, rühmad, roodud, pataljonid, polgud, brigaadid, on luurepunktid, – keskused, – osakonnad ja – valitsused. Kõige tipus – Kindralstaabi luure peavalitsus, GRU GŠ.
Kellelgi ei tulnud pähe täpsustada: luure peavalitsus võitluseks välisvaenlasega. See on niigi selge. Sõjaväeluurajatel on kõik lihtne: alati on selge, kelle vastu nad töötavad. Aga tšekistidel oli teisiti. Nad töötasid kahel rindel: veidi välisvaenlase vastu ja palju rohkem – oma rahva vastu. Seepärast olid tšekistidel rindejoonetagused luurajad. Niisugune veider termin tuli leiutada selleks, et eristada suhteliselt väikest NKVD luurajate arvu, kes töötasid välisvaenlase vastu, „luurajate“ põhimassist, kes ei töötanud välisvaenlase vastu, vaid täitis teisi funktsioone. Rindemehed nimetasid neid niimoodi: „kah luurajad“, lisades spetsiifilisi sõnakesi, mille poolest vene keel on rikas ja mida on kombeks nimetada trükimusta mitte- kannatavateks.
Palju aastaid pärast sõda tuli mul kokku puutuda ühega sellistest „kah luurajatest“. Staapide mobilisatsiooniosakondades ja – valitsustes hoiti kaarte kogu riigi meessoost elanikkonna kohta, sest mobilisatsiooni korral kuulusid kõik mehed kuni üsna auväärse eani teenistusse kutsumisele. Iga riviohvitser oli rahu ajal kohustatud tundma õppima oma arvele võetud koosseisu, et teada, kes mobilisatsiooni korral tema juhtimise alla kuulub.
Istun siis tohutus keldris, sordin pabereid ning mu kätte satub luuraja-rindemehe arvestuskaart. Terve rind lahinguordeneid täis. Teenistusse kutsuma teda ilmselgelt enam ei hakata ning tuleb välja, et tema lahingukogemused lähevad asjatult kaduma. Mõtlen, tooks rindemehe-luuraja 808. spetsnazi üksiku luureroodu sõduritele külla – las jagab kogemusi. Hea, et elab siinsamas. Leidsin tolle rindemehe üles, kutsun: nii ja nii, püha asi – jagada rindekogemusi noorele põlvkonnale. Aga tema tõrgub: ei tohi. Mida visamalt ta keeldub – puikleb, seda enam mul tema vastu huvi süttib: sõda on ammu lõppenud, aga tema hoiab mingeid suuri saladusi!
Pikk lugu oli, kuid lõpuks panin ta laulma. Mõistagi, jõime nii kuis jaksasime ning sõime hästi. Ta kandis mulle ette, et oli sõjas luuraja, kuid mitte rindejoone tagune, vaid palju tähtsam. Ta oli siseluuraja. Sõja sõdis ta ära Saraatovi ja Kuibõševi piirkonnas, seal, kuhu Saksa väed ei suutnud jõuda. Ta istus terve sõja meie filtreerimislaagris.
Andetu kommunistlik võim andis miljoneid oma sõdureid hitlerlikku vangistusse. Ellujäänud toodi vangist tagasi ja aeti läbi filtreerimislaagrite. Kujutlege, kui palju pidi olema selliseid laagreid, et lasta neist läbi kas või üks miljon sõdurit. Aga filtreerimislaagritest ei käinud läbi üksnes need, kes olid vangis, vaid ka need, kes vangis ei olnud, vaid tulid välja piiramisrõngast. Ning selliseid oli samuti miljoneid.
Igas laagris esitab terve komisjon uurijaid vangist tagasi tulnud või piiramisrõngast välja pääsenutele küsimusi: kus olid, mida tegid, keda kohtasid, mida nende kohta ütled? Igaüks rääkis endast ja nendest, keda tundis ja nägi. Sina jutustad paljudest ning ka sinust räägivad paljud. Seejärel võrreldakse miljoneid protokolle.
Peale selle, igas filtreerimislaagris oli terve koosseis „kah luurajaid“. Nad ei istunud kabinettides. Nad istusid okastraadi taga. Nad teesklesid piiramisrõngas või vangis olnuid. Neid nimetati laagrisisesteks või kambrisisesteks luurajateks. Nad jagasid nii mahorkat kui ka leivakääru, neil võis leiduda isegi välipudel piiritusega (justkui varastati sanitaarosakonnast), nendega võis naridel süüa-juua, nad rääkisid oma kibedast saatusest ja kuulasid tähelepanelikult võõraid. Ja kandsid ette. Ning said ordeneid. Mehisuse, vapruse ja kangelaslikkuse eest.
Just selline „kah luuraja“ istuski mu ees. Neli sõja-aastat „sõdis“ ta sügaval tagalas, tuhande kilomeetri kaugusel rindest. Kuid talle arvestati rindestaaži: iga teenistusaasta eest arvestati kolm.
Nagu kõiki, kutsuti ka teda ülekuulamistele. Kuid need polnud ülekuulamised, vaid pealekaebused, ettekanded. Ettekannete ajal toideti teda praekartulite ja Ameerika lihakonservidega. Talle oli ette nähtud samasugune norm nagu neilegi luurajatele, kes käisid Saksa tagalas. Sealhulgas šokolaad ja kondenspiim.
Ka tema hoiuraamatule laekusid kenakesed tuhanded rublad. Ning talle omistati sõjaväelisi auastmeid. Ja ordeneid lisandus. Samamoodi pidas ta end rindemeheks. Ja arvas, et tema NKVD siseluuraja töö oli tähtsam rindejoonetaguste luurajate tööst. Ning ta uhkustas Punalipu ja Punatähe ordenitega, sõdurite lahingumedaliga Vapruse eest.
Pärast tema ettekandeid määrati kellelegi vanglakaristus, aga keegi viidi tsooni taha jäärakusse. Võib-olla ta ise viis sinna neid, kellega eile naril juttu jahvatas. Aga kui ei viinud, siis kust tulid ordenid? Saksa tanke ta ei peatanud, lennukeid alla ei lasknud.
1991. aastal oli võimalus kui mitte laiali saata, siis kas või neutraliseerida rahva vaenlaste salajane armee. Nende režiim kõdunes ja varises kokku. Kõik teadsid, et ühiskonna kehas elab miljonipealine parasiit, kes imeb rahva verd ja mürgitab oma mädaga kõike ümberringi.
Mis nendega teha?
Otsustati: las elada!
Keegi ei teinud ettepanekut koputajaid hävitada. Tehti ettepanek koputajad – see tähendab siseluure – avalikustada, kõik nimepidi. Et edaspidi kaoks teistel ära himu koputajate ridadesse astuda. Koputajate hordid oleks viidud nende alatust seisundist välja lihtsa nimede avalikustamise teel.
Kuid meie heasüdamlik rahvas selle peale välja ei läinud – võib ju koputajatele tahtmatult ebameeldivusi valmistada. Arvati, et koputajates ärkab südametunnistus ning nad lõpetavad ise koputamise. Kasvavad ümber. Muutuvad põhjalikult. Ja paljud mõtlesid, et Lubjanka seltsimehed loobuvad ise oma tööst, oma palgast, suvilatest, eelarvesüstidest ning kvalifitseeruvad ümber majavalitsejateks.
Tšekistid orienteerusid sel ajaloolisel hetkel kiiresti. Kui 1991. aasta 22. augusti õhtul pärast GKTšP riigipöördekatse läbikukkumist toimus Lubjanka väljakul massimiiting ning tuhanded inimesed olid valmis minema KGB hoonet ründama, suunati protestienergia oskuslikult Dzeržinski mälestussamba vastu. KGB-l õnnestus pääseda kergelt: kõik lõppes sellega, et Moskva linnanõukogu korraldusel demonteeriti ööl vastu 23. augustit Raudse Felixi kuju ja viidi koos postamendiga Tretjakovi galerii uue hoone lähedale tühermaale. Jäi mulje, et nad rebisidki ise mürgise umbrohu välja. Kuid juur jäi alles.
Millel seisis kommunism?
Hirmul.
Aga hirm?
Koputajatel. Siseluurel.
Kommunism sai justkui läbi, aga ühiskonna valitsemise mehhanism jäi. Meist igaühe kohta kogub Lubjanka keldrites tolmu mapp. Meist igaühe kõrval pühib alati laupa „kah luuraja“. Nagu varem, kuulab pealt, jälgib, nuusib. Ühiskond on lahutatud sajandipikkuse hirmuga ning võimude käsutuses on professionaalsete nähtamatu rinde võitlejate tsentraliseeritud, distsiplineeritud armee, mis on valmis jätkama sõda oma rahva vastu samasuguse raevuga nagu seltsimees Dzeržinski ajal.
Sellest mürgisest juurest ei saanud mitte kasvada sama mürgine kasv. Ning kasvas. Ja põimus ümber Vene riikluse nagu parasiittaim.
Te võite monumente maha võtta ja püstitada, vahetada riiklike asutuste nimetusi, mõelda välja ja püstitada demokraatlikke dekoratsioone, ent riigi valitsemise sisu Venemaal ei muutunud: meie selja taga on lugematud nähtamatud ametkonnasisesed, laagrisisesed, kambrisisesed, vaksali ees olevad ja muud saaki jahtivad hordid.
Millest ma räägin? Räägin sellest, et Venemaal ei tule enne õnne, kuni on olemas massiline koputamine ja koputajate hordid.
Ja palun mitte segamini ajada: luure – see on andmete hankimine ja töötlemine vastase kohta. Selles raamatus tuleb juttu sõjaväeluurest, mis sise- ja välisluureks ei jagune lihtsalt sellepärast, et oma rahvast vaenlaste hulka ei arva ja salajast sõda tema vastu ei pea.
1. PEATÜKK
Milleks on vaja agentuurluuret
Kosmosest tehtud fotodelt võib eristada isegi kõige väiksemaid esemeid.