Spionaaži alused. Viktor Suvorov
siis, pärast järjekordset puhastust, sai seltsimees Ježov, kes oli tolleks hetkeks uueks riikliku julgeoleku peakomissariks saanud, äkki aru, et sõjaväeluure juhiks pole kedagi panna – kõik olid maha lastud. Ning pikemalt mõtlemata võttis Ježov sõjaväeluure juhtimise enda kanda.
Nõukogude võimu esimestest aastatest oli meie maal kehtestatud kord: igal hommikul esitas salapolitsei riigi juhtidele ühe lehekülje pikkuse ettekande tähtsaimatest sündmustest riigis ja maailmas. Täpselt sama pika lehetäie esitas ka sõjaväeluure.
Küsimus: aga kui möödunud ööpäeva jooksul toimus riigis ja maailmas palju tähtsaid sündmusi, kuidas see kõik ühele leheküljele ära mahutada? Ja mida teha siis, kui äkki on kõik vaikne ja rahulik, kui möödunud ööpäeva jooksul pole riigis ega maailmas juhtunud midagi Kremli juhtide tähelepanu väärivat?
Vastus on üks ja seesama: üks lehekülg!
See on nagu üleliidulise raadio „Viimased uudised“ kell 22.00 Moskva aja järgi. Kas oli palju uudiseid või üldse mitte, informatsioonisaade kestis ikka 25 minutit ning veel viis minutit – ilmateade.
Et tunnetada ruumi sügavust, peab olema vähemalt kaks silma. Seltsimees Stalin vaatas maailma üheaegselt (vähemalt) kahe silmaga. Igal hommikul sai juht (aga Stalin tõusis hilja, sest töötas öösiti) kaks täiesti salajast ettekannet: ühe tšekistidelt NKVD-st, teise sõjaväeluurelt.
Tšekistid ei teadnud, mida kannab ette sõjaväeluure ning sõjaväeluure ei teadnud, mida kannavad ette tšekistid. Mõistagi, ka maailmale vaatasid need kaks ülivõimsat struktuuri oma mätta otsast. See, mis oli tähtis tšekistidele, võis üldse mitte huvitada sõjaväeluuret, aga see, mis huvitas sõjaväeluuret, võis tunduda jamana tšekistidele. Muidugi, mitmete küsimuste vastu ilmutasid huvi mõlemad organisatsioonid, ajuti diametraalselt vastupidiseid arusaamu väljendades. Just selles seisneski kehtestatud süsteemi mõte: Stalini lauale asetati ettekanded vaatlejatelt, kes jälgisid maailma erinevatest vaatepunktidest.
Ükskord luges seltsimees Stalin läbi NKVD ettekandelehe, mille all seisis seltsimees Ježovi allkiri, ning teise lehe sõjaväeluurelt, mille all seisis sellesama seltsimees Ježovi allkiri.
Hinnakem juhtunu erakordset tähtsust: otsused võttis vastu Stalin, kuid võttis vastu informatsiooni põhjal, mille saatis Ježov ning ainult Ježov! See tähendab, et lõppkokkuvõttes määras Stalini otsused ette ära Ježov. Kannab ette üht – tehakse ühed otsused, kannab ette teist – tehakse teised otsused.
Stalin magas monopoli tekkimise momendi maha.
Seltsimees Stalin parandas olukorra otsustavalt, stalinlikult. Sõjaväeluuret juhtis seltsimees Ježov täpselt kaks päeva.
Hinnanud tekkinud olukorra ohtlikkust, viis Stalin sõjaväeluure otsusekindlalt salapolitsei kontrolli alt välja. Ježovil keelati kategooriliselt selle asjadesse sekkuda. Sellest õigupoolest algaski Ježovi langus. Varsti eemaldati ta NKVD juhtimisest, viidi üle teisele tööle, seejärel vahistati, mõisteti salaja süüdi ja hukati.
Monopol on hukatuslik igas olukorras. Nähtamatu sõja salajastel rinnetel ei ole monopol üksnes hukutav – see on surmavalt ohtlik nii riigile kui ka selle juhtidele.
On ka teisi, mitte vähem tähtsaid põhjusi, miks on riigil üheaegselt mitu salateenistust. Üks tähtsamaid põhjusi on see, et luure ja vastuluure on kaks täiesti erinevat tegevusliiki. Selgitan erinevust näitega. Keegi röövib panku, keegi kaitseb neid röövimise eest. Nii üht kui teist tööd teevad kõrgeima klassi professionaalid. Nii ühtede kui teiste töö on otseselt seotud pankade ja neis sisalduvaga. Sidusametid, võib öelda.
Et saavutada edu, peavad röövijad selgelt mõistma valvurite psühholoogiat, tundma nende töömeetodeid, relvi ja taktikat.
Samas aga peavad valvurid põhjalikult tundma õppima röövlite harjumusi, nende kombeid, tegutsemisviisi.
Röövlitel ja valvuritel on palju ühist, kuid ikkagi on nad väga erinevad. Just samasugused on lood luures ja vastuluures. Üks asi on see, kui meie inimene hangib vaenlase koopas vastalise saladusi, ning hoopis teine see, kui meie inimene kaitseb oma riigi saladusi vaenulike luureteenistuste eest.
Vahe nende tegevuses on kolossaalne: alustades kandidaatide valikust, nende kontrollist ja väljaõppest ning lõpetades nende igapäevase tegevuse juhtimise meetoditega.
Kuid peapõhjus, miks igas riigis on vähemalt kaks salateenistust, on see, et üks teenistus ei suuda kõiki ülesandeid lahendada. Kaks väikest teenistust suudavad, aga üks, olgugi tohutu suur ja erakordsete volituste ning piiramatute vahenditega, põhimõtteliselt ei suuda.
Selgitan näite varal.
7. novembril 1917. aastal haarasid Venemaal võimu kommunistid. Nad otsustasid elu üles ehitada uutmoodi. Selleks saatsid nad laiali armee, kihutasid laiali politsei, purustasid kogu riigiaparaadi, likvideerides ministeeriumid, tühistades ühtlasi ministrite auastmed ning kõik teised auastmed ja – kraadid, kaasa arvatud sõjaväelised, diplomaatilised, teaduslikud, tühistades seadused, määrused, ordenid, pagunid, tasandades kõik ühtseks karjaks.
Tõsi, peagi mõisteti, et keegi peab ministrite asemel riiki juhtima. Ning siis viidi sisse rahvakomissaride ametikohad, ministeeriumide asemel – rahvakomissariaadid, Ministrite Nõukogu esimehe asemele määrati Rahvakomissaride Nõukogu esimees.
Vihatud salapolitsei asemele asutasid kommunistid Ülevenemaalise erakorralise komisjoni võitluseks kontrrevolutsiooni ja sabotaažiga – Tšekaa. Tšekaa võim oli tõeliselt piiritu; vahendid, mida käsutasid tšekistid, olid kolossaalsed ning volitused, nagu tuleneb nimetusest – erakorralised.
Tšekaa (edasi Vetšekaa, GPU, OGPU, NKVD ja nii edasi) võttis endale hulgaliselt kohustusi: juhtide, riigiasutuste, side- ja transpordivahendite kaitse, riigiaparaadi kindlustamine sidega, sealhulgas šifreeritud, võitlus spekulatsiooni, deserteerimise, suguhaiguste, laste kodutuse, varguste, banditismi, altkäemaksuvõtmise, riigi omandi riisumise, samagonni ajamise, salakaubanduse, huligaanitsemise ja prostitutsiooniga. Tšekistid valvasid piire, surusid maha ülestõuse ja mässe, kägistasid kontrrevolutsiooni hüdrat halastamatu terroriga, valvasid vanglaid ja koonduslaagreid, ise uurisid, ise mõistsid kohut, ise võtsid vastu kohtuotsuseid ja viisid neid ise täide. Nad lahendasid veel tohutu hulga kõige erinevamaid ülesandeid, millest peamised olid luure ja vastuluure.
Aga riigis möllas kodusõda ning selle esimesel etapil kommunistid erilist edu ei saavutanud. Esimese maailmasõja ajal laostasid kommunistid Venemaa armee sõjavastase propagandaga ning haaranud võimu, saatsid armee laiali. Neil ei olnud vaja vana armeed, mis eksisteeris riigi kaitseks ja naaberriikide allutamiseks. Neile oli tarvis uut armeed – maailmarevolutsiooni armeed. Sestap antigi sellele nimi Punaarmee. Selles nimes on vaid ideoloogiline koostisosa: punane värv – rahva õnne eest võitlejate valatud vere värv, kommunismi värv. Punaarmee nimes puudusid täielikult igasugused viited rahvusliku, riikliku või geograafilise kuuluvuse kohta. See loodi kui armee kogu maailma allutamiseks, kommunismi võidukäiguks globaalses mastaabis.
Kuid oma eksistentsi esimesel aastal Punaarmee väljapaistvaid tulemusi ei saavutanud. Põhjusi oli palju. Kõige peamine: see oli pime armee. Sellel ei olnud oma luuret. Punaarmee heaks luurasid tšekistid. Mõistagi ei tulnud neil sellest midagi head välja ega saanudki tulla.
Kujutage end ette maakonna erakorralise komisjoni – Utšekaa – esimehe toolil:
Вот председатель Учека,
Вся в перстня… грязная рука,
Ремни повсюду, на бедре
Висит ревóльвер в кобуре,
И видно, что карманы брюк
Еще вмещают пару штук.
Звезда на шапке, на груди,
Влачится