Spionaaži alused. Viktor Suvorov
target="_blank" rel="nofollow" href="#n4" type="note">4
Propaganda kujutas kommunismi kaitsjaid üllaste rüütlitena, külma pea, kuuma südame ja puhaste kätega. Kuid Tšekaasse tormas kogu riigi kriminaalne rämps. Nende närakate käed olid enamasti räpased, mida rahvaliku eepose autor oli märganud ja laulu sisse pannud. Murdnud võimule (piiramatu ja täiesti kontrollimatu), tegi kuritegelik tšekistide vennaskond punase terrori lipu all kõike, mis neile meeldis, juhindudes proletaarsest õiglustundest ja revolutsioonilisest hädavajadusest.
Maakondade, linnade, kubermangude, sõjaväelistel, toidu-, transpordi- ja muudel erakorralistel komisjonidel oli palju tegemist: nuuskida välja kontrrevolutsiooni, püüda pappe, prostituute ja endisi ohvitsere, lasta maha pantvange, konfiskeerida kiriklikud ja igasugused muud väärtesemed, kehtestada toitlusdiktatuur, see tähendab, võtta ära kõik toiduained, mitte lubada kellelgi vedada linna vilja, kaubelda toiduainetega või vahetada neid mingite esemete vastu, sest ainult tööliste ja talupoegade võimul oli õigus jagada toiduaineid oma äranägemise järgi ja üksnes neile, kes neid toetasid, ülejäänud aga kärvaku.
Igal Tšekaa esimehel oli palju tegemist. Aga nüüd ilmus veel välja Punaarmee diviisikomandör, kes palub andmeid selle kohta, kui palju on vaenlastel selles piirkonnas kahureid ja kuulipildujaid, kui palju tääke ja kui palju saableid, kuhu on koondunud vaenlaste jõud, kus on staabid, kus patareid, kui palju on neil mürske, kui palju padruneid, millised on nende plaanid ja kavatsused.
Aga tšekisti jätab see täiesti külmaks. Isegi kui ta põlenuks soovist täita esmajärjekorras Punaarmee tellimusi, siis vaevalt ta seda suutnuks. Ta pole ju sõjaväelane, ta ei erista haubitsat kahurist ega eskadroni pataljonist.
Punaarmee pidas sõda korraga kogu riigi perimeetri ulatuses, Valgest merest Mustani, Läänemerest Jaapani mereni, Arhangelskist Odessani, Liepjast Buhhaara ja Thbilisini, Varssavist Habarovski ja Vladivostokini. Kontroll vastase tegevuse üle peab olema katkematu, andmed peavad olema täpsed, täielikud, usaldatavad ja need peavad laekuma õigeaegselt. Kus oli vastane eile, seal teda enam ei ole, kus teda polnud eile, seal on ta täna. Kasutada eilseid luureandmeid pole mitte lihtsalt ohtlik, vaid surmavalt ohtlik – see on sama, kui võtta rohtusid, mille kasutustähtaeg sai kümme aastat tagasi läbi.
Kodusõja algul kandis Punaarmee tohutuid kaotusi. Igale normaalsele inimesele oli selge, kuhu oli maetud see kõige tähtsam koer.
Iga staap (pataljoni, polgu, brigaadi, diviisi, korpuse ja nii edasi kuni tippu välja) – see on aju. Luure – silmad ja kõrvad.
Kujutlege nüüd tohutu suurt onukest poksiringis. Tema aju töötab täiesti talutavalt. Kuid onu on poolkurt ja täiesti pime. Ta kannatab kangelaslikult välja vaenlase põsesarnu põrutavad ja hambaid väljalöövad löögid, kuid ise materdab rusikatega tühjusse, sest ei näe vaenlast. Aga keegi teine karjub talle hääle katkemiseni rõdult: pisut paremale! Nüüd löö pisut kõrgemale! Hoia kõrvale! Hoia kõrvale, sulle öeldakse! Vasakuga! Vasakule! Madalamale äiga!
Just sellisesse hiiglasliku pimeda võitleja seisu sattus Punaarmee oma eksistentsi esimesel aastal. Oma luuret tal ei olnud. Andmed vastase kohta saabusid tšekistidelt, aga need poisid, sõrmused räpastel kätel, ei hiilanud eriti tavateadmiste, ammugi siis sõjaliste oskuste poolest. Ning iseenda muresid jätkus neil piisavalt.
Kremli juhtidel ei olnud vaja lihtsalt võitu, vaid võitu maailma mastaabis. Kuid Punaarmee ei olnud võimeline kaugeltki tervet maailma vallutama, isegi mitte oma riiki allutama. Juhid reageerisid kiiresti ja otsustavalt – lasksid maha komandöre, alates jaoülematest kuni rooduülemateni, rindejuhatajad kaasa arvatud, süüdistades neid kahjurluses ja reetmises. Kuid paremaks sellest ei läinud.
Juhid püüdsid süüvida läbikukkumiste põhjustesse: milles on siis asi? Tšekistid raporteerisid reipalt: esitame korralikult andmeid!
Punaarmee komandörid vastasid: ebapiisavalt!
Komandöridel oli õigus: sõjas on andmeid vastase kohta alati ebapiisavalt!
Kujutlegem diviisi komandopunkti. Päev kaldub õhtusse. Lahing on vaibunud. Kaotused on tohutud. Lahinguülesanne pole täidetud. Ilmuvad relvi täis riputatud nahkmantlites seltsimehed – needsamad, sõrmustega räpastes sõrmedes. Algab arutelu.
Esimene küsimus diviisikomandörile: mis on kaotuse põhjus?
Vastus: puudulikud luureandmed.
Küsimus: mis mõttes puudulikud? Me ju teatasime, milline valgete diviis seisab teie ees, kes seda juhib, kui palju on neil kahureid ja kuulipildujaid, kui palju tääke ja kui palju saableid.
Vastus: kõik on nii, kuid peale selle on tarvis teada tulepatareide täpset asukohta, iga patarei kildfugassmürskude, šrapnellide ja kartetšide arvu. Seda te meile ei teatanud. Polkude asetsemist teadsin, kuid kus neis polkudes iga pataljon asub? Ja kes neid pataljone juhib? Ja vaenlase plaane ei teadnud ma üldse. Mida kavatses vaenlase diviisi komandör? Valmistas ta ette kaitset või pealetungi? Ja kui pealetungi, siis millal täpsemalt ja mis suunal?
Punaarmee diviisikomandöri võib ilmutatud kangekaelsuse eest maha lasta. Kuid mis sellest muutub? Paneme uue komandöri ning ta hakkab esitama samu küsimusi. Esitada võib ta neid tuhandete kaupa. Ja tal on õigus: tal ei jätkunud tõepoolest andmeid selle kohta, kui palju oli vaenlaste hobustele varutud kaera ja hobuseraudu. Aga need andmed on ju äärmiselt tähtsad: kui hobuseid pole millegagi toita, tähendab, et ka suureks pealetungiks pole vaenlased valmis.
Punaarmee komandörid said üsna kiiresti aru, et külma pea ja kuumade südametega seltsimeestelt pole abi loota. Seepärast, ootamata ära tšekistide kuuli kuklasse, lõi iga polgu, brigaadi või diviisi komandör kelleltki küsimata oma luure ning lahendas kuidagimoodi püstitatud ülesanded. Ette ja tiibadele saatis ta välja piilkonnad ja ratsapiilkonnad, korraldas ööpäevaringse vaenlase jälgimise (aga öösiti veel ka pealtkuulamise), saatis vastase tagalasse kärmaste võitlejate grupid vangide võtmiseks, vange piinati ja kuulati üksipulgi üle. Hangitud andmed kirjutati üles erivihikusse või kaardile, nende puudumisel – paberilehele.
Iga komandör hankis andmeid enda jaoks ja võttis vastu otsuseid nende analüüsi alusel. Andmeid on palju, kuid need on väikeste kildudena laiali pillatud paljude staapide vahel, pataljonidest kuni rinneteni. Peale selle saabusid andmed, kuigi napid, kõikvõimalikelt erakorralistelt komisjonidelt. Kuid üldpilti ei koostanud keegi. Seetõttu ei olnudki hiilgavaid strateegilist mastaapi võite.
Kremli juhid tõrkusid kaua. Neil polnud vähimatki soovi anda armeele oma salateenistus. Kuid elu sundis.
Võeti vastu lihtne ja ainuvõimalik otsus: armee peab ise vastase kohta andmeid koguma ja neid töötlema. Kui pataljonide, polkude, diviiside komandöridel ja kõigil kõrgemal seisvatel ei jätku andmeid vastase kohta, siis olgu nad ise selles süüdi! Kui kogu Punaarmeel ei jätku andmeid vastase kohta, siis olgu selles süüdi Punaarmee ise!
See tähendab: iga komandör alates rühmast, roodust ja kõrgemal on kohustatud ise organiseerima luuret oma huvides, ise seda juhtima, ise vastutama selle töö tulemuste eest.
Nii jäigi.
3. peatükk
KGB ja GRU
Nõukogude Liitu juhtis Kommunistliku Partei Keskkomitee. Keskkomitee eesotsas oli Poliitbüroo. Poliitbüroosse murdsid kõige teravamate hammastega, kogenumad ja kõvema haardega juhid, nürimeelsemad ideoloogid, välispoliitika ninamehed, tööstuse, transpordi, relvajõudude, salapolitsei juhid, samuti impeeriumi kõige tähtsamate linnade ja provintside – Moskva, Leningradi, Ukraina, Gruusia ja Kasahstani käskijad.
Kommunistliku režiimi kaitsel seisis salapolitsei, mis vahetas oma nime palju kordi, nagu rästik vahetab nahka, jäädes rästikuks: Tšekaa, Vetšekaa, GPU, OGPU, NKVD, NKGB, MGB, KGB.
Mitu korda õnnestus salapolitsei juhtidel jõuda Poliitbüroo liikmekandidaatide hulka või saada isegi selle kommunistliku diktatuuri kõrgeima organi täieõiguslikeks liikmeteks. Dzeržinski, Ježov ja Beria salapolitsei