Harjutused. Anton Nigov
lühikeseks monotoonseks muusikapalaks, mille algus ei erineks lõpust. Elul iseenesest ei ole ju mingit väärtust, elu iseenesest ei tähenda midagi. Tähendus saab olla ainult ühtedes teistes silmades, mitteinimsilmades.
Viimselpäeval tuleb Kristus ja kõik luukered tõstavad Montparnasse’i surnuaial oma kivikaaned pealt maha ja ronivad haudadest välja. See on liha ülestõusmine. Mis mõtet on mittefüüsilisel, metafüüsilisel usul? Ma olen kindel, et ka hing on füüsiline, ainult hoopis teise ulatuvusega kui keha, mis tantsib siin ilmas oma ühetaolist elutantsu. Väike keha paneb universumisse üles tõmmatud hinge tohutu võrkkiige võnkuma. Kui elu on täpselt rütmistatud, kui õhtute, lõunate ja hommikute kellavärk satub kiige võnkesagedusega ühte faasi, toimub võimendumine ja äratõuge. Muidu on ainult märkamatult sumbuv võbin kuskil tähtedevahelises ruumis.
Saatsin Postimehele ära artikli keeleküsimuse kohta ja tundsin ennast halvasti. Ajalehele artiklit kirjutada on halb. Esiteks ma valetan, jättes mulje, et ma tean, kuidas asjad on. Teiseks ma sekkun ellu. Mul pole mingit tahtmist ellu sekkuda. Ainult jälgida. Ajalehele kirjutamine degradeerib. Kui vaadata kas või Kaplinskit.
See, mis ma eile kirjutasin harjumustes, on üldjoontes õige, see tähendab, ta ei pretendeeri mingile tõele. Ta taotleb midagi enamat kui tõde. Tõde on sõnade pantvang. Vabadus on enam kui tõde. Ja harjumustega on veel nii, et nende vormil ei ole mingit tähtsust. Ühel päeval lakkan ma käimast selles sandwichibaaris ega tunne ta järel mingit nostalgiat, või kui tunnen nostalgiat, siis mitte nende suhteliselt halbade paninide järele, vaid selle enda järele, mis tundub tagantjärele alati palju reaalsem kui see ise, kes elab. Ma tunnen ennast ainult kirjapanduna. Ühel päeval ei astu ma enam üle sandwichibaari läve, ühel päeval ei kõnni ma enam mööda seda kaldapealset ega seisata Saint-Sulpice’i purskkaevu pladinas. See ei muuda midagi. Harjumused on üksteise vastu välja vahetatavad, ilma et midagi muutuks. Rütm jääb samaks, mu võõras elu jääb samaks. Harjumuste vahetamine muutub harjumuseks ja see harjumus peab mind võib-olla harjutama selleks, kui tuleb kõik harjumused maha jätta. Täiskirjutatud raamat on siis korraga tühi ja valge, lehitse kumba pidi tahad, mitte midagi.
See mina, kes külastab sandwichibaari ja mõtiskleb kloostrikorra üle, võiks olla ühe romaani tegelane, moodsa romaani, mis pole õieti mingi romaan, aga ikkagi, tegelane. Mul pole selleks mingit tahtmist. Mitte see mina pole tegelane, vaid see mina, kes kirjutab, on tegelane selles romaanis, mida nimetatakse kultuuriks. Kirjapandu on selle tegelase märkmed. Mitte minu märkmed. Mind jätke, palun, üldse mängust välja. Las ma vaatan kõrvalt, ma pole kunagi tahtnud, lapsest saadik, muud kui kõrvalt vaadata. Mulle on sellest küllalt. Nalja saab niigi rohkem kui rubla eest.
Ja mis mõte on tegelastega romaanil, kui tegelasi on ainult üks? Sest tegelasi on ainult üks, sinna pole midagi parata. Ma ei tunne kedagi teist peale selle ühe, kes on mu välja mõelnud ja mind kirja paneb. Selles kultuuris, kus ma olen ja mis ma olen, polegi võimalik kirjutada teistsuguseid raamatuid kui neid, kus pole ühtegi tegelast peale mina. Midagi peale nende väljastpoolt vaadeldavate sisekaemuste. Raamatud tegelastega, kõiksugu onude ja kusiinedega, härra krahvide ja kolleegiumiregistraatorite ja Ivan Pavlovitšide ja proua N-idega kuuluvad minevikku, suurde ja teguderohkesse aega. Neid ei kirjutata enam muidu kui ainult ümber. Väikeste muudatustega.
Kui jääda ausaks ja mitte liiga palju maha vehkida, siis pole mul rääkida muust kui tollest minast. Aga see mina võib muide olla suurem kui kõik need Ivan Pavlovitšid ja härra krahvid kokku. Eimiski on suurem kui miski, temasse neeldub kõik. Mina on must auk. Millest ma ka ei kirjutaks, kõik kaob sinna.
Lugesin hommikul Kaplinski noorpõlveluuletust kuningast, kes oli maata (ja krooni ei olnud tal). Ikka on nii, et mõned noorpõlveluuletused valgustavad kõiki teisi luuletusi, kogu elu. Elu ei tee targemaks, ta ainult koormab meid kõhklustega ja kahetsustega. Nooruses me teame täpselt, mis me oleme ja mis me tahame, ja kuigi me poleks mingi hinna eest nõus seda välja rääkima (sest kunagi pole see piisavalt väärikas), ei oska me seda ka varjata. Rääkides millestki muust, avame me oma südame kõikidele tuultele. Ja millest või kellest saab veel kirjutada sellise kaasaelamisega kui mitte endast? See kuningas ilma maata on Kaplinski ise. Selles luuletuses programmeerib ta ennast poeediks. Sõnub ennast ära.
Poeet on maata kuningas. Ta on ülem päris valitsejatest, aga ta ei valitse kunagi. Aga valitsejate olemasolu meenutab talle igavesti, et tema on maast ilma jäetud. Teistel on nende elu, nende töö, nende raha, nende au, nende lapsed ja nende vanemad; nende kroon ja nende valitsuskepp. Temal pole midagi. Ja kuigi ta teab, et see mitte midagi on rohkem kui midagi, on ta kade. Ta katsub ennast müüa. Ta hakkab rahvasaadikuks ja kirjutab rahvale manitsevaid artikleid. Aga mitte kunagi ei saa ta päris elu tunda. Sest ta on valinud teise, astunud elust kõrvale. Ma ei tea, kas seda valikut saab pärast enam muuta. See samm on ainukordne ja paratamatu. Ja tuhanded kadestavad teda, luuletajat, sest ta on kuningas kuningriigis, mida jälle nemad kunagi tunda ei saa, sest nemad on valinud elu.
Kogu Kaplinski pole muud kui kibe püüd elu tagasi saada. Saada uuesti harilikuks inimeseks, päriskuningaks. Kuigi ta on küllalt tark, et teada: see ei õnnestu. Aga ta vähemalt teeskleb. Keegi pole luuletanud nii ilusti argipäevast, naisest-lastest, lihtsast elust ja mitteluulest. Ta on Pereisa, Talumees, mõnikord Botaanik, Rahvavalgustaja, Rahvaasemik, kõik üle elusuuruse. Kõik paremad kui päris. Aga see päriselu on ikkagi ainult luule, see tähendab, paraku, ilus vale. Kaplinski on katse elu endale tagasi petta. Püüd ennast veenda, et elu ongi selline, et rahu ja leppimine on kui mitte käes, siis käeulatuses.
Ta teab, et see on vaid ajaviide, mis lühendab ootust. Et ükskord ta saab küll oma maa ja oma rahvaga kokku, aga mitte selles elus, sest selle elu asemel on ta valinud midagi muud.
24. oktoobril
Ilus hommik ja kurb meel. Valkjas päikesepaistes Champs-Elysées’d pidi alla tulles mõtlesin, et ma ei taha kirjutada ühtegi raamatut. Miks ma peaksin tahtma kirjutada veel mõnda raamatut. Ma tean juba, mida see tähendab. Mind ei huvita tegelikkus, mind huvitab ainult tegelikkuse proovimine, teadasaamine, mis see on. Võib-olla kirjutamine on meetod teadasaamiseks, elu proovimiseks. Aga mis puutub siia raamatute avaldamine? Mul pole midagi öelda. Kirjutamine on üks viis näha, aga kas ta on lõpmatu viis? Ta on piiratud nagu kõik viisid. Parem ümiseda omaette oma viisikest. Põhiküsimus: kust saada raha äraelamiseks? See tundub olevat kõikide inimeste põhiküsimus, selles pole midagi erilist. Aga elamise meetodid on küll väga erinevad. Mida enam ma inimeste elu vaatlen, seda kummalisemaid eluviise ma leian. Ainult pealtnäha käib enamik inimesi korralikult tööl ja teenib raha. Seda pilti normaalsusest on vaja maksku mis maksab säilitada, aga sellel pole mingit pistmist reaalsusega. Kas tõesti pole siis minu jaoks olemas kuskil seda vaikset aednikukohta koos prii korteriga tiibhoones? Ma ei nõua palju. On see, muide, tõsi? Tõusta igal hommikul ja minna oma peenarde ja kasvuhoonete, oma rehade ja labidate juurde. Ja küürutada ja kraapida õhtuni välja. Ma ei tea. Ja kas selliseid aednikke on üldse enam vaja? Aga siiski, arvestades tõsiasja, et inimeste eluviisid on tegelikult kõige mitmekesisemad, peaks ju olema võimalik, et ühte sellist aednikku on kuskil vaja.
Ma tean, et me kõik elame elu, mille me endale oleme valinud, ükskõik kui vastumeelne ta ka ei tunduks. Me oleme ta kord välja mõelnud ja siis elame teda. Siis pole enam midagi parata. Ohtlik on välja mõelda, ohtlik on unistada endale elusid, sest pärast neid tulebki elada. Ja see on tüütu. Tüütu nagu Pariis. Pole midagi idiootlikumat kui unistada elust Pariisis, aga ometi ma olen seda teinud, Tartus, öösel Emajõe ääres jalutades, lonkides Supilinna küürus ja viltuste majade vahel, mis tundusid inimlikumad kui inimesed. Pariisis pole peaaegu ühtegi maja, millesse saaks kiinduda. On üks koorunud sinise värviga uks Saint-Louis’ saarel, siis, kui õhtupoolne päike talle läbi lehestike peale paistab. On pargased jõel, aga need pole päris majad. Päris majad on enamuses liiga suured ja liiga rasked. Need rullide ja vanikutena fassaadil kobrutavad kivikaunistused ajavad mind ahastusse.
Need lõputud ilutsevad malmrõdud, ülesrivistatud ärkliaknad. Surnud dekoor. Mis pistmist on mul selle Teise Keisririigi aegse jõukuse ja ilu paraadiga? See on tüütu, tüütu! Siin unistan ma Tartust,Supilinnast, kõdust ja vaesusest. Ja ongi kõik, ring on täis. Ja siiski, sellest ringist peab olema mingi väljapääs.
25. okt
Mida