Harjutused. Anton Nigov
olen ma ikkagi sunnitud tunnistama tema üleolekut. Ta jääb minust alati ettepoole juba sellepärast, et ta on enne ja mina tulen tema järel. Ta on. Osa minu kultuurist, osa mu sisevaidlusest. Ah! kuidas ma viimasel ajal kadestan vanu! Ma ei saa põrmugi aru nende kibestumisest, kui nad on kibestunud. Olla suurema osa oma elust ära elanud, kas see pole siis saavutus, millega tuleks igal juhul rahul olla? Olla mitte ainult nooruse künkast üles rühkinud, vaid ka vanaduse kallakul juba suurema osa teest läbi käinud, kas see siis ei mõjugi rahustavalt? Hullem on ju igatahes seljataga, või kuidas? Ja kui Valgustus polegi veel saabunud, siis SEE võib igatahes veel tulla, see võib igatahes veel ees olla, viimase minutini.
Aga ohtlik on õppida elu kirjanike raamatutest. Kirjanikud oskavad kirjutada, aga mitte elada. Kirjanike raamatutest saab õppida ainult kirjutamist. Muidu on nad ajaviide. Ma tean tervet hulka kirjanikke, kelle kirjutamisoskust ma kadestan, ja ma ei tea siiamaani mitte ühtegi kirjanikku, kelle elu ma kadestaksin, kelle elu ma tahaksin elada.
Hermann Hesse elust on küll, jah, kadestatav tema talveaiaga ja imelise vaatega loss kuskil Itaalia (Šveitsi?) mäenõlval, mille pilte ma olen vaadanud raamatust “Kirjanike majad”. Võib kadestada niisiis tema edu või õnne raamatutega raha teenida. Aga muidu, see rahunenud vana “mäetarga” vaikselt kumendav mask, seda ma ei usu mitte üks põrm. Selle tagant ma aiman ikka seda last, kes saadeti kodust ära kasvatusasutusse, sest ta oli liiga elava kujutlusvõimega, ja keda ema karistas hirmsa kuritöö, viigimarjade varguse eest. Elu lõpuni jääb ta tagasi taotlema oma ema ja isa armastust, püüdma nende silmis olla hea ja viks laps (see kuulus “rahunemine”!) ja ühtlasi näidata, et tema ohtlik fantaasia on tegelikult hea, tegelikult viljakas. Ja kui see kujutlusvõime ongi kuri ja jumalavallatu, siis võiks teda, Hermanni, ikkagi armastada, kõigest hoolimata… See lapsik ja lootusetu igatsus vaatab oma suurte silmadega läbi vanatarga maski veel siiski, kui need karminäolised vanemad on juba ammu surnud ja Hermann ise on vana mees.
Aga maja, maja on tal tõesti ilus. Nagu tema raamatudki. Muide, kas see pole natuke üks ja seesama? Looming on samuti maja, teine ja parem mina, mida kirjanik endale ehitab ja kus ta ennast ikka kunagi päris koduselt tundma ei hakka. Ja kõik need kirjanike pärismajad, needki on kõnekad, see Kaplinski Mutiku, tema rahupaik selles Eestis, mis teda ei mõista ja mida tema aina rohkem võõrastavat paistab, see meenutab mulle Thomas Bernhardti ilusaid suuri turvalisi mägitalusid. Neid oli tal lausa mitu selles Austrias, mis teda tema arvates sugugi ei mõistnud, nii et ta selle Austria oma testamendis lausa ära neab, keelates oma loomingu mis tahes seostamise Austria riigiga… Ja endast ja oma majadest ja korteritest ja maja- ja korteriunistustest ja – unenägudest ma parem ei räägigi või räägin neist teine kord.
Viimastel öödel olen mitu puhku ema unes näinud, kusjuures ta on noor õitsev naine, umbes selline, nagu nende piltide peal, kus ma olen paariaastane. Ilmsi ma teda noorena ei mäleta muidu kui nende piltide pealt, aga unes paistan mäletavat. Tänaöises unenäos oli ta ühtlasi üks noorem eesti naiskirjanik ja ma seletasin suletud ukse taga ühele tema austajale, mitu meest tal on olnud ja kes need täpselt on olnud (sellel naiskirjanikul on tõesti mitu meest olnud). Siis läksin kööki, kus ema keetis kartuleid kartulisalati jaoks, sest see poiss, kellele ma olin seletanud neid mehi, oli meil külas. Mulle tundus, et ema oli läbi ukse kuulnud mu juttu ja oli minu vastu kuidagi jahe, mis mind väga riivas. Küsisin, kas ma ei peaks enne sööki sauna kütma, ja siirdusin meie vannitoa poole, kust õhkas rõsket külmust. Ta ütles, et ta võib ju saunas käia ka, ilma et ma oleksin aru saanud, kas ta seda tahab või ei, nii et ma jäin ka ise kahevahele.
26. X
Elamine ja elust arusaamine on kaks ise asja. Arusaamine ei aita õigesti elada ja elamine ei aita elust aru saada. Elamine on rohkem vaistlik kui mõistuslik tegevus. Ühed elavad instinktiivselt õigesti, ilma et nad vajaksid oma elust arusaamist. Teised saavad elust aru, aga ei oska elada. Kõigile neile elukunstnikele, kes on mu juurde tulnud jutuga, kuidas nende huvitavast ja sündmusterohkest elust saaks romaani kirjutada, olen ma vastanud silmakirjalikult, et eks nad siis kirjutagu see romaan: pole ju midagi lihtsamat, kui neil juba kord materjali nii volilt käes on. Ma tean, et nad ei tee seda kunagi ja kui teevad, siis häda neile. Nad on küll elanud, aga pole näinud oma elu; selleks pole neil elamise kõrvalt aega jäänud. Ja kirjutamiseks pole sugugi vaja elada sündmusterohket elu, sündmustest pole elus niigi puudu, iseasi on, kas neid nähakse või ei nähta. Kirjutamine on kõigepealt nägemise küsimus, ja paremini vaatamiseks tuleb pigem kõrvale astuda kui kaasa tormata. Või pigem vist nii, et kes on kord kõrvale jäänud, selle osaks on vaadata. Ma ei tea, kuidas see on. Ühtede loomulik kirg on elada, teiste ebaloomulik kirg on näha. Neid kahte asja ei maksa segi ajada, aga muidugi tahaksin ka mina mõlemat, miks ma ei tahaks.
Postimehe rahvalikul internetikommentaatoril on õigus mind sõimata ja öelda, et kirjanikud peaksid jääma oma raamatute juurde ja mitte võtma sõna elulistes küsimustes. Ajaleht ei ole mõeldud elust arusaamiseks, vaid arusaamise vältimiseks. Ta peab sisendama inimestesse loomulikku enesekindlust, et lisaks elu elamisele saavad nad elust ka aru, see tähendab, peegeldama tagasi nende omaksvõetud arusaamisi. Eriti mõnus on, kui sealjuures tekib veel mulje diskussioonist ja arvamuste paljususest. Ajaleht taastoodab eelarvamusi, seega elu ja tervist, ja tõepoolest ei tohiks kirjanikud, kui nad tahavad jääda kirjanikeks, oma kärssa sellesse kamarasse toppida.
Luban, et ma rohkem päevapoliitilistes küsimustes sõna ei võta. See pole esimene kord, kui ma seda endale luban. Ei tea, mis kurat mind sinna jälle kihutas.
Tõestuseks inimeste elutervest võimest mitte näha seda, mida nad näevad, on kõiksugu reisijuhid. Ilma nendeta ei oskaks inimesed öelda, mida nad nägid või kas nad üldse midagi nägid. Nad kõigepealt loevad ja siis näevad. Tuntumate reisikohtade puhul pole enam isegi reisijuhte vaja, Eiffeli torn ja Vabadussammas on juba rahvaluules, neid nähes teab igaüks, et ta näeb. Ja mida ta näeb.
Nägemine pole muidugi puhtalt visuaalne, see on pigem võime kõike visualiseerida. Ja siis sõnastada. See tuleb juba iseenesest.
Asjata ei seostu “ilu” kõigepealt nägemisega. Ka muusikas “nähakse” ilu.
Baudelaire’i ja teiste kirjanike ilumaania. Haiglaselt terav esteetiline tundlikkus, mida ei maksa segi ajada hea maitsega.
27.10
Üks Tartu üliõpilane küsis minult eile varaste luuletuste kohta mingi ballaadiantoloogia jaoks, mis iseenesest on juba üsna naljakas projekt. Ühtlasi ta vabandas, et sunnib mind minevikuga tegelema. Aga mul ei ole midagi minevikuga tegelemise vastu. Minevikul on see eelis, et ta ei tule enam. Ta ei rõhu meid enam mitte kunagi, nii nagu rõhub see, mis on tulemas ja millest mul pole mingit aimu, mis see on. Minevik on ärapõletatud elu. Suurest hallist puuriidast, mis sügisel lösutab õuel, jääb kevadeks natuke valkjashalli tuhka ja musti süsi. Minevik on tulevikuga võrreldes väga kerge. Sellepärast ma kadestangi vanu ja mõnikord, kui tulevik eriti rõhub, nagu nendel segastel päevadel, kui maailm tundub jälle vaikselt, aga nüri vältimatusega veerevat “õigusemõistmise”, ühesõnaga pigem sõja kui rahu poole, kadestan ma ka surnuid. Ma uurin peegli ees oma juukseid, kas seal on juba küllalt halli, aga pole veel kuigi palju. Päris palju elu on veel tuhaks põlemata, raske vettinud puuriit pimedusse vajuval õuel.
Kust ma, muide, selle puuriida praegu võtsin? Siin pole mingeid puuriitu. Mu selja taga, hoovikuristiku ja majamüüri, inimeste korterite taga müriseb ringbulvari kiirtee oma igapäevast kauget mürinat. Aga ma ei kuule seda praegu peaaegu üldse, sest arvuti undab mu nina ees ja all ameeriklase korteris undab tema trafo. Ma ei tea, kas ta on siis Ameerikast külmkapi kaasa toonud (neil on seal teine voolupinge) või milleks tal seda trafot vaja on. Aga trafo see olema peab, ma tunnen seda undamist. Seda oli nõukogude ajal, öösel, raudtee ääres, elektrikappide juures. Õnneks on ameeriklane (oletan tema ameeriklust nimesildi järgi, mis on tema kellanupu all, mida ma isegi ükskord helistasin, aga õnneks teda polnud kodus ja ma ei saanud talle öelda, mis ma tema trafost arvan – see oleks niikuinii lõppenud mulle kaotusega 0:1) hakanud seda ainult ajuti sisse lülitama, mitte enam ööd otsa. Ma olen teda selle trafo eest vihanud kuni sinnamaani, et olen soovinud, sureks ta ära, lülitataks ta trafo ükskord ometi välja ja kantaks ta ise sealt korterist välja, jalad ees. Mis on mul siis öelda neile,