Harjutused. Anton Nigov
teadlikus valetamises. Kui rääkida tõtt, siis tuleb välja, et tõtt polegi, et see on nii haraline ja keeruline, et keegi ei jõua seda kuulata. Et tõtt ei saagi rääkida. Rääkimine on rääkimine ja tõde on tõde. Rääkimine lihtsalt rahustab ja julgustab. Kui teha sõnu, kaob tühjus meelest. Me räägime, nagu linnud sädistavad enne pimeduse langemist, et oleks vähem hirmus, et üksteist julgustada, sest kõik ei ela seda ööd üle.
Aga praegu on päev ja kuigi on oktoober, vilistab paar kuldnokka teisel pool õue telekaantennil. Soojad ilmad ajavad nad laulma, aga siiski mitte nii nagu kevadel. Päevad lähevad iga päevaga natuke hämaramaks, niiskemaks ja jahedamaks. Suured plataanilehed langevad robinal sillutisele, ükshaaval. See võib kesta nädalaid ja kuid. Eestis teeb külm ükskord puud paljaks, ongi vist juba teinud. Siin pudenevad nad hõredamaks nii, sest elumahlad lihtsalt valguvad tasapisi lehtedest juurtesse, lehed närtsivad ja kukuvad maha, ükshaaval.
Kes oleks võinud arvata, et põhjamaa kalgist ja järsust sügisest võib puudust tunda. Ma ei saa siinsest sügisest aru, ma olen natuke segaduses, nagu need põhjast siia lennanud kuldnokad, kes oktoobris lauluvilet ajavad. Ma olen teistsugusega harjunud ja tegelikult mul pole mingit tahtmist oma harjumusi muuta. Ainult mõnikord jõe ääres või Saint-Germaini metsas päikese käes ennast soojendades, silmad kinni (või lahti, see päike pole enam kuigi pimestav), unustan ma kõik sõnad, kõik harjumused ja kogu oma tulevikuhirmust tehtud meeleheite. On ükskõik, kas ma olen elanud või kus ma olen elanud ja kui palju ja kus ma elan veel. Pooltukastus pehmes sügiseses päikesepaistes, unustus rammestavas soojuses, mõtete vaikimine, sõnade kustumine, see vist ongi ainus, mida tasub nimetada õnneks. Kui seda tasub nimetada.
28.10
Hommikul mõtlesin kirjutada, aga midagi ei tulnud pähe. See ajas meeleheitele. Nii palju asju on peas, aga kui istud arvuti ette, siis tutkit!, mitte midagi. Tundsin ennast järjekordselt lootusetu luuserina. Töötuna, kellele keegi ka kunagi tööd ei anna. Pean surema vaesuses ja üldises põlguses. Teel Saint-Germaini metsa mõtlesin põhiliselt sellele, kuidas tuleb Eestis endale relvaluba muretseda ja püstol osta, mõni väike ja odav, ainult selleks, et endale sobival hetkel kuul pähe lasta. Siis, kui see on täitsa selge, siis kui see on täitsa väljakannatamatu. Miks pole ühekordseks kasutamiseks mõeldud, odavaid, äravisatavaid püstoleid? Tegelikult pole ju Pariisiski klassikalistest enesetapuvõimalustest puudu. Näiteks sillad. Aga ma ei tea, kuhu peab minema, et välja ei õngitsetaks. Ja et välja ei ujuks. Püstol on ikka palju kindlam. Pole mingit rabelemist ega võitlust. Elus võideldud ja rabeldud küll, ja kõik võitlemine ja rabelemine on olnud täiuslikult ilma asjata. Ilma mingi tulemuseta. Ikka sama loll. Isegi lollim kui alguses. Idioot. Kordan endale tihti: idioot! Ja mul on häbi.
Kerge udu looritas maastikku, päike paistis sellest läbi, käies hakkas palav. Aga meeleheide oli seekord visam kui harilikult. Harilikult ta laseb lahti kohe, kui toast ja majast välja lähed. Nii kui tunned õhku, näed taevast, puid, inimeste sebimist. Kohe läheb meelest ära, mis asi see oli, mis nii ängistas. Täna see soe õhk ja see Prantsuse maastikku ja prantsuse pargiperspektiivi õrnalt looritav sügisudu, see rauge sügispäike ainult süvendasid ängistust. Maastik ise pitsitas südant oma avarusega. Seda enam, et ma teadsin, kui totter see on, kogu see ängistus, tulevikuhirm ja surmaiha, mis pole tegelikult surmaiha, sest kuidas ma saan ihaldada seda, mida ma ei tunne, millest ma mitte kõige vähematki ei tea. Niisiis pole õieti ka seda väljapääsu. Niisiis pole üldse mingit väljapääsu.
Mul on seal metsas oma raiesmik, kus ma ikka istun, kui päike paistab. Õieti on see tuulemurd, jäänud 1998. aasta detsembritormist. Kevadel oli seal suuri siniseid kannikeselaike ja mingeid teisi lilli, valgeid tähtheinu, ma usun. Nüüd on põldmarjaväädid kõik kinni katnud, punakaspruunid. Kohati vana kõrget rohtu. Ja maas pikali mõned pöögitüved, millelt koor on maha tulnud ja mis on päikese käes soojad. Istusin ühe suure püsti jäänud tamme alla. Uurisin maapinda enda ümber. Lapsena kartulipõllul mulle ikka meeldis kükitada ja maapinda uurida, mullas sobrada, lootes et mind ei hüüta, et mind ära unustatakse. Maapind on seal lausa kaetud tammetõrudega. Vaatasin, et mõnel oli nagu punane saba taga. Taipasin, et see on idu, idujuur, mis maasse tungib. Võtsin ühe tõru maast üles, juur avaldas juba kerget vastupanu, oli juba hakanud juurduma. Ei tea, kas see on normaalne, et nad sügisel idanevad, või on see soojadest ilmadest? Kas nad talvel saavad kasvama minna, lehekesi kasvatada. Vist mitte. Aga tõrusid on tohutu palju ja väikesi tammehakatisi paistis ka ümberringi. Mõni punarind vilistas, päike soojendas. Ühel hetkel andis see järele. Kuum rahu valgus südamesse ja jalgadesse, lainetas läbi selgroo. Kerge valge udu ja sinine metsaserv eemal olid nagu tuba, suur soe valge tuba, kus midagi karta ei ole.
Tere, Mart!
Oli hea ja kuidagi ergastav sinuga eile üle hulga aja rääkida. Ega ma siin üldse, kui järele mõelda, väga palju ei räägi. Peaaegu ei räägigi. Olen vait. Seda küll ei pane tähele, sest sisekõne, paraku, ei vaiki naljalt, ja siis on tunne, nagu oleks rääkinud. Ainult vahel harva telefonile vastates (siia kontorisse ka peaaegu üldse ei helistata, keegi ei tunne eesti kultuuri vastu huvi, mis parata) või päeval sandwichibaaris oma harjumuspärast tellimust esitades kuulen oma võõraks jäänud häält. Aga sellega harjub ka kohe. Sandwichibaaris nad võiksid ka ilma rääkimata mulle anda selle, mis alati, aga seal käib palju rahvast ja ega neil pole meeles. Pealegi kuulub väike suhtlus sandwichibaari rituaali juurde. Aga ma ei taha, et mul selle pererahvaga seal mingi lähem suhe tekiks. Sandwichid on ikka ühed ja samad, ega nad sellest paremaks ei läheks. Isegi häiriv on, et nad minuga ära harjunud on, et nad minust midagi mõelda võivad. Peaks kohta vahetama, aga ma olen harjumuste ori ja seda hea meelega. See orjus teeb mu vabaks oma mõlgutuste jaoks, ma ei pea mõtlema sellele, mida tellida ja mis maitsega see on, mis ma söön. See on alati täpselt sama maitsega (või ütleme, kahe maitsega, sõltuvalt sellest, kas on panini kana-curry või panini kalkunemmental), mitte eriti hea, aga ma olen rahul. Selle hinna eest. Seal käivad peamiselt üliõpilased, sest see on ülikoolide linnaosas, Luxembourg’i aia taga. Sõidan sinna metrooga, sest siin ümberringi on ainult butiigid ja kallid restoranid. Üks toastissimo on, aga seal ma käisin möödunud talvel ja kevadel, see harjumus jäi sinna. Võib-olla mõni päev lähen sinna, et tunda nostalgiat tolle kauge kadunud aja järele.
Ma pean tunnistama, et ainus äriprojekt, mis mul pähe on tulnud, ongi sandwichibaar. See ei ole üldse originaalne, aga mulle see odav anonüümne kohake meeldib ja peale selle mulle näib, et nad teenivad suhteliselt hästi, sest rahvast käib kõvasti. Eks ta ole selline Kärdla söökla Pariisi variant mingis mõttes. Ainult selle vahega, et tehniliselt väga lihtne. Toasteri vahel paninide soojendamine ja kohvi ja tee valmistamine on kõige keerulisemad operatsioonid, mida nad seal koha peal teevad. Ma ei tea, kas neil on ka oma pagaritöökoda kuskil keldris, kus nad kooke küpsetavad. Ja kuskil tagaruumis nad peavad kõik need sajad sandwichid ja paninid päevaks valmis tegema. Ühesõnaga, kõik käib väga kiiresti ja lihtsalt ja kokkuvõttes tekitab külastajal isegi teatud sooja toidu või igal juhul täiskõhu tunde. Tallinnas pole selliseid kohti üldse. Aga tegelikult Saiakäik on ju analoogne. Ja sealgi vist võlub kõige rohkem harjumuspärasus ja suhteline lihtsus. Astud sisse, suurt tseremooniat pole vaja, koogid ja saiad on kõik vitriinis väljas. Ma vihkan tegelikult menüüsid, sest ma ei oska sealt kunagi midagi valida. Ja nimed on alati petlikud, iial ei või teada, mis on menüü taga. Aga kui ostad letist, siis võid pärast istuda üsna märkamatult ja ilma mureta, et ettekandja või kelner sind tülitama tuleks, ja ilma mureta, et sa hajameelsusest maksmata ära hakkaksid minema, mis tekitab palju tüli ja segadust ja võib sind viia tükiks ajaks häiritud olekusse.
Minu teemaja ainus originaalsus Saiakäiguga võrreldes oleks soojad paninid ja odavad komplektmenüüd, mis vähendaksid veelgi kundede valikuraskusi. Nagu sa isegi näha võid, ei lenda mu ärifantaasia just eriti kõrgelt. Ma arvan, et selline teemaja tasub ära siis, kui sa ise iga päev seal leti taga oled. Mulle igatahes tundub, et see vanem naine ja vanem mees, kes seal minu sandwichibaaris tipptundidel koos tüdrukutega teenindavad, on omanikud. Vähemalt naisel on selline nägu, et ta peab kõigel silma peal ja arvestab, et iga püsikunde nagu mina, toob, kuigi imeväikese, aga see-eest kindla lisa tema sissetulekutele. Huvitav, kelleks ta mind võib pidada. Töötuks või mõneks veerand-kohaga tunniandjaks? Aga arvatavasti omistan ma talle