Harjutused. Anton Nigov
lahti, aga sama hästi võid ka palja peaga käia, sest juuksed kuivavad enne ära, kui jõuavad läbimärjaks saada.
Sügisega on sama lugu. Ta muudkui tuleb. Lehed muudkui roostetavad vaikselt puude otsas ja pudenevad sama vaikselt maha kahisema. Osa puid on ikka rohelised ja paksud. Aga lehti on ka igal pool. Iga kerge tuulehoog vabastab neid okstelt ja keerutab õhus. Nii kestab see kuid. Nüüd ma saan aru, miks feuilles mortes, surnud või langenud lehed, on prantsuse luules ja laulurepertuaaris nii tähtsal kohal. See on terve pikk aastaaeg, mis möödub nende melanhoolses kahinas ja lõhnas. Kusjuures see lõhn on väga tugev, isegi tänaval tuntav, rääkimata pargist ja hoopiski rääkimata metsast, kus see parfüüm on juba nii paks, et seda võiks pudelisse koguda ja müüa. Aga ma ei tea, kas inimesed tahavad sügise järele lõhnata. Kõik lõhnaksid ikka nagu kevad. Kuigi see surnud lehtede lõhn on päris hea, punakaspruuni ja hämara tonaalsusega nagu metsadki sellel aastaajal.
Jahedamaks läheb väga pikkamööda. Oktoobri alguses oli päeval üle kahekümne, nüüd on nii seitseteist. Ainult päevad lühenevad siiski ruttu ja õhtutes on seda rõskust, mis meenutab, kuigi kaugelt, põhjamaa sügist. Tunnen selle järele puudust, sest see on mulle tuttav ja arusaadav. See, kuidas külm puud ühekorraga paljaks roobitseb ja õhu klaariks lööb.
Aga muidugi on ka selles pikaldases rauges sügises oma võlu. Hing on kerges meeldivas segaduses, tundes ajuti, nagu kevad hakkaks kätte tulema. Mets on täis põhjast siia jõudnud punarindu ja käblikuid, kes päikese käes vaikselt laulda vilistavad. Kevadine laul see pole, aga sügisene karm vaikus ka mitte. Uurisin eile oma raiesmikul istudes tammetõrusid: osa lükkavad juba valget juurekest maasse. Ega need vist ikka talve üle ei ela. Aga tõrusid on tohutu palju ja pasknääre pole üldse näha ega kuulda. Imelik, et nad elavad seal põhjas, kus tamm on nii haruldane, et iga puu kohta on mitu pasknääri, kes seal siis päevad otsa käratsevad ja rabistavad. Siin teevad seda tööd suured paksud kaelustuvid ja mustad varesed. Aga metssigadele jääb ka kraami laialt üle. Prantsusmaal on tohutult metssigu ja ma ei imesta selle üle, nähes seda tõruküllust. Saint-Germaini metsas neid vist ei peeta, see on liiga linna sees, aga Fontainebleau metsas ma nägin kevadel oma silmaga metssiga.
Üksõhtu tuli telekast saade jahimeestest. Nagu see mood on, oli sinna kutsutud nii kirglikke jahimehi kui ka jahi vastu võitlejaid. Samuti oli vahepealseid, mõõduka, ökoloogilise jahi pooldajaid. Nad esindasid ühtlasi kolme selgelt erinevat inimtüüpi ega saanud üksteisest põrmugi aru. Kõik jäid oma seisukohtade juurde, s.t. oma füsioloogia ja psühholoogia juurde, mida need seisukohad illustreerisid. Ja kõigil oli ilmselgelt õigus, kui mitte millelegi muule, siis igatahes oma eripärasele psühhofüsioloogiale. Muuhulgas näidati selles jahimeestesaates ka sügisese metsa all läbi surnud lehtede traavivaid metssigu ja hirvi; oli ilmne, et neil ei ole inimeste ideede ja vaidlusega mingit pistmist.
Mina aga pean leppima sellega, et minu lemmikpaik Pariisis on üks Saint-Germaini metsa tuulemurrulagendik, ainult kahjuks ta ei asu Pariisis, vaid sinna tuleb linnalähirongiga sõita ja see maksab ligi 100 krooni edasi-tagasi. Aga see pole tegelikult kuigi kallis hind võimaluse eest puutüvel päikese käes istuda. Mingid kilgid siristavad seal rohu sees väga vaikselt. Autoteede mürin muidugi kostab ka, aga siiski seal on rahu ja õndsus, mida linnas ei ole ka jõe ääres, kuigi seal pole ka viga. Ma olen täitsa nõus selle keskaegse mungaga, kes tänas jumalikku ettehooldust, et see igasse suuremasse linna on pannud voolama ühe jõe. Ilma jõeta oleks see linn sõna otseses mõttes talumatu. Jõgi kannab linna vaikust ja avarust, teistsugust valgust, teistsugust rütmi. Mööda voolates muudab ta linna kogu selle massiivsusest ja pealetükkivusest hoolimata suhteliseks ja ajutiseks, samuti mööduvaks, sest pole ju vahet, kas jõgi voolab linnast mööda või linn voolab jõest mööda.
Praegu midagi rohkem meelde ei tule, nagu oleks meel ka äkki tühjaks voolanud. Hommikune kevadetunne on kadunud, aga mingi jälg on tast jäänud ja see on siiski meeles, et ma mõtlesin, et kevad võib siiski mullegi veel tulla ja midagi oma suures valguselaines minustki üle ja läbi uhtuda, kes teab. Võib-olla kirjutan veel ükskord luuletusigi, aga võib-olla jätan ka kirjutamata.
Läkitan need üsna juhuslikud ja impersonaalsed read sinu meiliaadressile. Siiski teadsin ma neid kirjutades, et ma kirjutan sulle ja see muutis kirjutamise huvitavamaks. Millegipärast ma olen alati arvanud, et sul pole iimeili.
Ahsoo, üks asi tuli veel meelde. Eile õhtul rääkis telekas üks prantsuse luureasjatundja, et terve 2001. aasta jooksul pidas Bushi administratsioon salajasi neljapoolseid (Pakistan–USA–Iraan– Afganistan) läbirääkimisi Afganistani teemal. Need toimusid Berliinis ja eesmärgiks oli kas taliibid kuidagi ära osta või välja vahetada ja Bin Laden nende käest kätte saada. Aga taliibid (taliban on mitmuse vorm sõnast taleb või talib) ei lasknud ennast kuidagi ära rääkida ja ei tulnud lõpuks üldse enam kohale. USA-mehed ei saanud vist ka aru, et Bin Ladeni väljaandmine pole nende võimuses, sest pigem on nemad Bin Ladeni võimuses: too polevat mitte mulla Omari külaline, vaid mulla on õieti tema looming. Augustis ähvardas USA, et kui taliibid järele ei anna, siis võetakse midagi ette, s.t. ähvardas neid sõjaga. Ja sinnapaika see siis jäigi, kuni…
Vahepeal käis siin üks eesti tüdruk, keda ma olen juba paar korda näinud, sest millalgi kevadel ta käis siin rääkimas, et tema tahab hakata Pariisis muusikat õppima (Otsa-kooli lõpetanud) ja et kas mina tean midagi soovitada. Muidugi ma ei teadnud, aga ta on osutunud üsna toimekaks, oli vahepeal lapsehoidja ja sai isegi mingisse erakooli, ainult et nüüd ta pole enam lapsehoidja ja elab ühe kooliõe juures ja raha pole kuskilt võtta ja elamisluba ka ei saa… Sealjuures ta on selline kaunis lihtsameelne. Laenas Alliksaare raamatut ja deklameeris mulle peast, raamaturiiuli juures seistes (mina seisin ka seal, käed rippu) ühte pikka Alliksaare luuletust – tähendab, see oli tõesti lihtsameelne, see deklameerimine, sest see võib iseenesest olla ju nii ja naa… Aga huvitavam on sealjuures see, mis täna välja tuli, et ta tunneb Fred Jüssit, sest oli suviti Kõrvemaal Vetla ja Voose vahel vanaisa-vanaema juures. Et need Eesti metsad annavad ka ikka veel selliseid õhetavaid ja hakkajaid, kuigi tõepoolest isegi liiga lihtsameelseid tüdrukuid! Ta kurtis, et seal on nüüd elu nii ära kadunud ja kõik sööti jäänud, seal Voosel, ja vanaisa-vanaema on ka surnud ja siis ta mõelnudki, et tuleb parem Pariisi sellest kõigest hoopis kaugele, sest seal on nii kurb. Aga siin igatseb ikka kangesti nende metsade järele… Vaat nii on see eluke ja maailmake. Aga Fred Jüssi on selle poolest küll mihkel, et alati ja igal pool on tal selliseid õhetavaid ja temast sisse võetud tüdrukuid. Ta on osanud oma elu päris meelepäraselt korraldada, mulle tundub.
Ela hästi! Ja kuigi sul pole aega mulle vastu kirjutada, oleks mul siiski hea meel, kui sa annaksid sõnakesega märku, et oled kirja kätte saanud.
TervitadesTõnu
30.10.01
Pelargoonide tumepunased õied ja tumerohelised lehed liikusid teravas hommikupäikeses. Sellest oli näha, et täna tuul puhub ja ajab pilved ja udu laiali. Pelargoonid kasvavad seal üle õue akendel ja rõdudel. Sügise soojade ilmadega on nad läinud väga lopsakaks ja lihavaks, uusi õisi ajanud. Kui on pühapäev, siis ma näen inimesi nendel akendel ja rõdudel oma pelargoonide kohale kummardumas. Üks keskealine mees, üks vana naine, kellel alati millegipärast kuivavad valged ja roosad kaltsud köögiaknal, üks noor lapsega pereema. Nad silitavad oma pelargoone, sobravad käega nende lehtedes, murravad äraõitsenud õisikuid ja koltunud lehti, võtavad kannu ja piserdavad taimi. Nende kätele jääb pelargoonimahla tugev lõhn, mida ma peaaegu et haistan oma aknast neid jälgides. Minul lilli pole. Mu akendesse ei paista enam ka päikest, enne ta kaob katuse taha ära. Aga mul on siiski valge, sest ma olen üleval, taevas paistab. Seevastu all hoovi sügavikus on kortereid, mis on sügisest kevadeni päev läbi täielikus hämaruses. Hoovis kasvab ka üks puu, noorepoolne plataan, ma ei tea, kas tema latv saab enam päikest või ei saa, ta poetab oma rohelisi, kollasekirjusid lehti hoovi kruusale. Pariisis on tuhandeid ja tuhandeid kortereid, kuhu mitte kunagi, aga tõesti mitte-mitte kunagi ei paista ühtegi päikesekiirt. Võib-olla mõnikord mõni juhuslik peegeldus, kuskilt tuule käes liikuvalt aknaklaasilt, võib-olla. Ühe sellise korteri akendest ma käin iga päev mööda ja kogu C-korpuse elanikud käivad, klipat-klopat. See on otse hoovi tasapinnal. Enamasti on seal luugid ees, aga vahel on suure akna luugid poollahti,