Eesti ajaloolised kõned. Maarja Keskpaik
se lehhe perräst ütlema, mes nemma kige vastse oppusse perräst ütleva, üts: meije olleme vannas sanu, nink es tia sest middake nink töine: egga minna kerkessandas ehk koolmeistris ei sa, ei ka minno poig nink mes muido nisuggune rummalusse vabbandaminne om. Ent moistlikko mihhe nink naise, ärge ussuge nink ärge kuulge neid mitte. Ei olle moistus ilmas innimist hukka saatnu, ent rummalusse läbbi omma paljo innimissi hukka lännu. Se mees, kel hä moistus om, se peetas kige asja man armsas ent kea rummal om, tedda pöllep kik ilm ärrä. Mitto innimisi omma ramatust kallist oppust sanu nink se hä oppusse läbbi kurja ärraväärnu, nink öiget ello piddanu. Se om ka vaimoga lodu innimissel ausamb, omma henge ehhitada hä oppusse otsmisse nink vastavötmisse läbbi, kui pimmedussen pimmedusse tekko tetta.
Vötge sis kigen paigan oppust vasta, kun hääd oppust antas, nink ka sedda, mes se näddäle-leht kulutap. Oppetage latsi nink kasvatage neid Jummala auvus kigen hään tundmissen, nink ärge kahhitsege mitte vaiva, hoold nink kullu, mis teije omma ehk omme laste henge ehhitamisses henne pale vöttate. Se om se öige auv, mes Jummala nink innimiste man püssip. Vannemba, se om se kige kallemb varra, mis teije latsile jättate, kui Jummal teid siit ilmast ärräkutsup, et teije latse kigen hään tundmissen nink oppussen omma kasvatetu. Vannemba, se eest kitvva nink tennawa teid teije latse, kui teije jo mullas ollete sanu. Nink se om meije nouv nink meije soudminne se lehhe-kirjotamisse man et teije nink teije latse targembas nink parrembas saase. Öigedide mällätus jääp önnistamissen, ent rummalide nimmi mäddanep ärrä.
Minneva aasta joulo kuul, olli Saxa maal Austerlitse linan Venne nink Prantsussi rahvaga suur södda. – Sääl johto et ütte venne rüggimenti man kenneral Kutusovi vallitsusse al, üts lippo-pu sure tükki loodist sai katske lödus. Se lippokandja pälik pelgas et se lip piddi vainlaste kätte sama, temma vöt tedda sis ussinaste puust mahha nink mähk tedda ihho ümbre. Kui nüüd sesamma pälik havatu olii nink se läbbi Prantsussist sai vangis voetu, sis kuts temma sallajan ütte venne soldatit, ke ka vangin olli, henne mannu, and temma kätte sedda lippo nink pallel tedda Jummala perrast sedda kallist asja hoita nink jälle omma rüggimenti kätte sata. Sest söamihhele arvatas sures häus nink süüs, kui temma lip kaest ärravoetas. Kui nüüd se pälik olli ärrakolu sis mat se soldat tedda mahha, ost henda vangist vallale se rahhaga mes veel temma kaen olli, nink läts taggasi omma rüggimenti mannu kelle kätte temma sedda lippo jälle and ni kui temmale pälikust olli oppatu. Kallis om se mees eggaütten saisussen, kes omma vannambide sönna kulep, kes eggal ajal nink ka kigesuremban häddan sedda teep mes öige om, nink mes temma kohhus om tetta.
Se Kinneral-Kubbernör Kraf Buxhöwden olli ka se södda man mes Austerlitse lina liggi peti. Temma poja lätsiva ka temmaga sinna. Selle noremballe kes 13 aasta vanna olli, anti omma assend ütte mää pääl töiste söameste man. Kui nüüd se noremb poig tähhele pand et temma essa vainlaste huikan tappel, läts temma ratsal ülle kravi nink aija omma essa mannu. Siin om minno öige asse üttel temma, kun minna pea saisma, sinno körval armas essa tahha minna vainlaisi väärda vai koolda. Sesamma kallis poig jäi sis päle se 7 tundi essa man, ni kavva kui södda otsan olli, nink kigist kumma sedda näijeva nink kuliva sai temma se hä teo eest auvustetu. Önsa omma latse kummile om öige arm vannambid vasta, önsa omma vannamba, kummile Jummal latse särätse hä mele nink söamega om andnu.
Nüüd könneldas et merre pääl peap ka pea rahho sama, ent siski ei voi sest veel middage selgeste üttelda.
Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kastet ei vala?
Kui siin lumises põhjas
ilusa lõhnaga mirdike
vilusas kaljuorus
ei või õitseda kaunisti.
Kas siis meie maa keel,
mis kui tasa ojake
oma ilu tundmata
heinamaa läbi, sinise
taeva kullases tules
rahuga on jookslemas,
ehk ka toreda häälega,
oma rammu tundmata,
taeva müristamisega
kui meri on hüüdmas.
Kas siis selle maa keel
laulutuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?
Siis ma võtan teid,
selge, sinise taeva
tähed, maa pealt
kõrge isamaa poole
rõõmuga vaadates laulda;
siis ma laulan sind,
öösekuningas, kuu!
Kes sa pilvede sülesta,
nii kui pungasta lillike
lõbusa valge palgega
üles tõused taeva all,
kus tulised tähed
maha on langemas
sinu eest musta,
pimeda uju sisse. –
Nõnda, inimeste vaim,
oled sa ujus ujumas,
kui su mõte on otsimas
Eesti keele lektorikursuse avaloengu sissejuhatav osa
Friedrich Robert Faehlmann
Tartu ülikool, 1842
Mu härrad!
Pärast sõbralikku tervitust, millega ma praegu kõigest südamest teie poole pöördun, lubage mulle kõigepealt mõned sissejuhatavad sõnad.
Täna seisan ma sellel kohal esimest korda, et anda teile juhatust eesti keele õppimiseks. On möödunud kõigest aasta, kui siin veel sedasama ainet õpetas mees, kes oli väljapaistev pea ja südame poolest ning väljapaistev eesti keele tundmises, kes vaikse tagasihoidliku tegevusega saavutas palju. Et mul on oma uues ametis raske, eriti pärast niisugust eelkäijat, seda mõistan ise väga hästi ja pean seetõttu lootma oma härrade kuulajate kannatlikkusele. Minupoolne hea tahe ärgu puudugu.
Kuidas aga kõige innukama agaruse puhul on raske just eesti keelt õppida ja kuidas seda kõige paremalgi oskajal raske on õpetada, pean ma katsuma teile kõigepealt selgitada. Siin on palju põhjusi, millest tahan teile nimetada ainult kõige tähtsamaid.
1. Rahvakeel ja kirjakeel erinevad teineteisest väga. Igas muus keeles on püütud kirjakeelt õilsama rahvakeele tõetruuks peegliks seada; eesti keelt lubatakse endale veel tänapäevalgi kirjutada elavast rahvakeelest üsna erinevalt. Et eesti keel väga vana on, tarvitseb mul teile vaevalt öelda; minu loengute jooksul aga selgub teile ka, et ta on viimastel sajanditel vaevalt oluliselt muutunud. Kirjakeel on aga oma kahesaja-aastase olemasolu jooksul kaks korda värvi muutnud, ilma et ta keeleuurijat täiesti rahuldaks. Et seda vahet rahva- ja kirjakeele vahel võimalikuks pidada ja õigesti mõista, pean ma teid veidi tagasi juhtima meie rahva ajaloo juurde.
Kui maa ja eesti rahvas sakslaste poolt alistati, siis oli ristiusu levitamine ainult ettekäändeks; tõeliseks tõukejõuks oli vallutusiha. Eestlane tehti orjaks ja see orjus hakkas kehtima kogu ajaloos küll täiesti ennekuulmatult halastamatul kujul, sest et sakslane ei saa ju oma kiidetud põhjalikkuse juures teha midagi poolikult ja et rahva vapra vastupanu ning esialgu küllalt sagedasti elustuvate võõrikkest vabanemise katsete tõttu peeti rangeid abinõusid tarvilikuks. Kui orjalt kogu tema varandus võeti ja talle jäeti tingliku omandina ainult elamiseks kõige vajalikum, siis teisest küljest peeti üsna tarvilikuks jätta talle tema keel – see pidi ju orja märgistama ja kindlustama tõelise vaheseina härra ja sulase vahel. Nii nagu eestlasel oli võimatu õppida