Eesti ajaloolised kõned. Maarja Keskpaik
mõõdupuud keelte väärtuse või väärtusetuse vaagimiseks. Kuid keele paremusi ja rikkust võib ning peab hinnatama mitmel viisil – üldine mõõdupuu oleks absurdne. Igaüks tõstab esile oma keele kõige hiilgavama külje ja vaatab teisele keelele uhkelt ülevalt alla, kui see külg seal niisamuti ei hiilga. Claudicat omnis comparatio, aga sellegipärast siin üks väike paralleel. Õigusega võib vene keel olla uhke oma verbivormide suurele mitmekesisusele, saksa keel oma sõnade mitmetähenduslikkusele ja siiski suurele täpsusele, ühendagu kreeka keel endas need mõlemad paremused, – eesti keele rikkus on mujal, nimelt käändsõnavormide lõpmatus mitmekesisuses, mistõttu ta sagedasti on võimeline paari sõnaga kõige täpsemini väljendama seda, mida mõni teine keel suudaks ainult laialivalguva ümberütlemisega. Aga just daklinatsiooniõpetust pole keegi põhjalikult uurinud, – kui ehk Knüpfferi ja Helleri kiiduväärt katsed välja arvata. Ma pean aga kohe alguses väitma, et eestlaste keel on imepärasel kombel mitmes suhtes palju rikkam, järjekindlam ja lihvitum, kui rahva muud armetud tingimused seda arvata lasevad. Tagasiminekuid on olnud – seda on näha lünkadest, mis paistavad kõikjalt üsna selgesti; aga keel on võimeline ka veel suuresti täiustuma ja seda nimelt omal jõul.
3) Kolmas põhjus, mis meil eesti keele õppimist ja õpetamist nõnda raskendab, on nüüd lõppeks see, et eesti keel tõesti ülimalt raske. Ta erineb kõigist teistest oma vormide ja nende moodustamise ning rakendamise poolest sedavõrd, et kui ollakse temaga veidi rohkem tutvutud, tuleb üldises grammatikas nii mõnedki reeglid formuleerida teisiti. Aga vastavalt sellele, kui mitmesuguseid sihte endale seati eesti keele omandamisel, leidus ka inimesi, kes teda kergeks nimetasid, teised nimetasid teda üheks kõige raskemaks või võib-olla koguni raskeimaks. Hupel äiutab meid kahjulikku unne, kui ta ütleb, et eesti keele õppimine ei olevat nii raske, nagu mõni algaja võib-olla kardab, ja eestlane olevat ka juba rahul, kui ta kuidagi võib aimata, mis talle öelda tahetakse. Aga hoopis teisiti väljendub mees, kes endale keele uurimisel kõige suurema vaeva võttis, ma mõtlen Masingut. Et tõendada seda ja mõnda muudki, mis ma temast juba varem esitasin, pean ma teile ette lugema koha ühest tema eestikeelsest teosest: Näddala leht 1825 nr. 1. Eessõna. Orthographie, p. 37. Rosenplänter XII, p. 37, 39, 40, 45 – 47. Niipalju Masingust.
Nüüd võiks meid huvitada küsimus, milleks on siis eesti keele täpne selgeksõppimine nii tarvilik. Et saavutada rahva kõigi olude täielikku tundmist, on tarvis täpselt tunda selle rahva keelt; nii jõutakse ootamatult mitte ainult hoopis uutele tulemustele, vaid vääratakse mõnedki rahvast ja maad puudutavad näiliselt kindlad seisukohad. Tahab väiklane ajalooline kriitika eesti rahva muinasaega alavääristada, – keel lükkab selle ümber. Kui ühe rahva keel hoolimata kõige raskemast orjusest kaheksasaja aasta pärast niisuguses seisundis meieni on jõudnud, siis peame austusega tagasi vaatama aegadele enne neid kaheksatsada aastat. Kui keemia ja ajalooline kriitika tahab isegi Eestimaa põues leiduvaid muistiseid eestlastelt ära võtta, siis kummutavad vanad rahvalaulud ometi keemia ja ajaloolise kriitika. Ja hoopis arvestamata jättes filoloogilise huvi, mis eesti keelest leiab, palju rahuldust, tunnen ma vaevalt mõnd tegevust, mõnd kutseala meie maal, mis ei nõuaks maa keele põhjalikku äraõppimist. Mõnedele piisab kõnekeelest nagu seda ex usu õpitakse, näiteks kaupmehele, käsitöölisele. Kuid teadlane mistahes erialalt, eriti sellest ajast peale, kui talupojaseisus pärisorjuse kaotamise järel iseseisvaks sai, – teadlane mistahes erialalt astub maa pärisrahvaga mitmesugusesse ühendusse. Tahab ta rahvalt õppida, siis peab ta oskama tema keelt; tahab ta rahvast õpetada, siis mitte vähem. Mõistlik põllumees, kes elab eestlastega täiesti koos ja nende hulgas, oleks hoopis hädas, kui ta, et õpetada ja ennast õpetada lasta, ei mõistaks, mis eestlane ütleb, või ei suudaks mõistetavaks teha seda, mis ta temale tahaks õpetada. Kõige tähtsam on aga maakeele täpne tundmine pastorile. Temal tuleb ju rahvale õpetada kõige tähtsamaid ajalikke ja igavikulisi asju, teritada tema vaimu ja südant oma kohustuste tunnetamiseks, pakkuda talle julgust, lohutust ja lootust ta sageli väga ahistatud oludes. Pastori poole pöördub eestlane, kui ta nõuandvat sõpra ja abistajat vajab, ja kuidas võib see talle jagada nõu ja abi, kui ta tema keelt põhjalikult ei oska? Arvatakse, et lihtrahva keel ei vääri erilist respekteerimist, seda võivat ju ex usu ära õppida ja vastavalt sellele, kuivõrd kokkupuuted rahvaga nõuavad, puuduvat järele õppida grammatikaist voi sõnaraamatuist. Ma pean aga hoiatama: õpi, et sul oleks teadmisi hädaajal, aga hädaajal veel õppima hakata – on vilets lugu. Pole midagi ihaldusväärset autodidakti seisukorras, kes end oma arvatavas teadmises puhevile ajab ja ometi igal võimalikul juhul komistab. Nõnda siis katsutagu keelt õppida kord juba olemas olevate kirjalikkude abivahendite najal, kui nad ka veel puudulikud on. See, mida meie esivanemad selles keeles või keele juures on teinud ning mõelnud, on ehk veel küllaltki vähene, kuid mõeldagu ometi, et iga algus on raske. Meie tõuseme nende õlgadele ja näeme seetõttu kaugemale. Meie aga oleme süüdi, mitte meie esivanemad, kui me väidame, et saja aasta eest olevat eesti keele areng lõppenud ja piiblikeel puutumatu, samuti kui me väita tahame, et Hupeli grammatika, mis esitab otsekui piiblikeele teooria, on eksimatu. Piiblitõlkes ja Hupeli grammatikas – võime öelda – on hea eesti keel, kui me silmas peame, et piibli tõlkimise ajal oli eesti kirjakeel alles sada ja Hupeli aegadel alles sada nelikümmend aastat vana. Me peame lõppeks esitama ka selle, eriti meie ajale nii alandava küsimuse: mispärast on siis eesti keele arendamiseks üldse nii vähe tehtud ja kõige vähem viimasel ajal? Kas siis eesti rahvas ja tema keel on nii vähest meiepoolset tähelepanu väärt? Peaaegu näib nii, nagu pöörduks kõikjal uuriv sakslane endale etteheiteid tehes otse tahtlikult eesti rahvast ära. Meie ajal leidub meie maal väljapaistvaid uurijaid inimteadmiste kõikides harudes, eestlaste maa keskel õitseb juba nelikümmend aastat ülikool – eesti keelt pole aga peetud arvestamise vääriliseks.
Pöördumine eesti rahva poole „Perno Postimehe”avanumbris
Johann Voldemar Jannsen
5. juuni 1857
Terre, armas Eesti rahvas!
Minna, Perno Postimees,
Kulutama ollen vahvas
Keik, mis sünnib ilma sees,
Annan teäda sulle heaks,
Et ka sinne rahvas teaks,
Kuida keik ma-ilma maad
Ellavad ja teggevad.
Avvalikkud kulutussed,
Rigi kässud, seädussed,
Sündind asjad, mällestussed
Ja keik teised teädussed
Sündko siin ehk teises rikis,
Saad siin leida nende likis,
Mis se kirri teäda annab,
Iggamehhe kätte kannab.
Kirrikudest, laste kolist,
Pöllo-tööst ja harrimissest,
Mitmest asjast, iggast polist,
Ellajatte kasvatussest:
Nende tervist, arsti-rohto,
Hädda aial abbi-ohto,
Luggedes sa leiad siit,
Agga mitte ebba viit!
Andko nüüd siis Jummal sull
Head meelt ja moistust ka,
Joudo, römo, toidust kül,
Vagga ello ellada;
Jummal saatko armust ka,
(Seda pean sovima:)
Et, kui korra söbraks same –
Hästi kauaks söbraks jäme! –
Kõne I üldlaulupeol
Jakob Hurt
19. juuni 1869
Armsad Eestivennad! Ausad