Eesti ajaloolised kõned. Maarja Keskpaik
poliitilistest ja kodustest oludest, kultuurist ja usust, nii et peame pöörduma palju varasemate sajandite ajalooteoste ja seni veel hoopis vähe kasutatud rahvajuttude ning – laulude poole, kui me tahame enam-vähem vastata küsimusele, kes olid eestlased enne sakslaste sissetungimist. Ainult talupoeg pidi palehigis töötama, kuna isand prassis. Tuletagem meelde ühe 16. sajandi krooniku sõnu, kes Liivimaad määratles kui pappide paradiisi, aadlike taevast ja talupoegade põrgut. Tol ajal eestlaste kirjakeele peale kas või mõeldagi oli juba patt. Isegi tolleaegne katoliiklik jumalateenistus toimus eestlaste jaoks ladina keeles.
Maa sai protestantlikuks, kuid alles pärast korduvaid eelnenud sõjahädasid, mis puudutasid üsna vähe saksa elanikkonda, kuid ennekuulmatul kombel eestlasi; sest sakslane põgenes kindlustatud lossidesse ja linnadesse ning jättis maa ja maarahva saatuse hooleks. 16. sajandi keskpaiku pärast Vene-Liivi sõda oli maa muutunud kõrbeks ja mõõga läbi oli langenud relvituist ning kaitsetuist eestlastest enam kui pool, nende viljapõllud ja muu vähese vara olid metsikud jõugud hoolimatult purustanud ja hävitanud. Ordumehed, need preestrite ja rüütlite vahepealsed õnnetud olendid, olid seni maad valitsenud ühistes huvides. Elades vallalises põlves, ilma otseste järeltulijateta, olid nad rohkem huvitatud sellest, et raske ikke abil hoida rahvast kindlas kuulekuses. Kui aga ordu kui niisugune luterluse kehtimahakkamisega kadus, siis astus asemele isiklik valdus ja igaüks ruttas endale maaomandit kindlustama. Et nende sisemiste segaduste ajal ja koos samaaegse Liivimaa vaenuga katoliikliku Poola valitsuse vastu, kellele end ajutiselt oli sülle heidetud, oli täiesti võimatu mõelda korraldatud hingehooldamisele ja eesti keele harimisele, on päevaselge. See sai võimalikuks alles Rootsi valitsuse ajal, mis Eestimaal kehtestati juba varem ja Liivimaal algas 17. sajandi hakul, sest kuningas Gustav Adolf oli protsestant ja kõige humaansema meelsusega. Kahjuks ei kestnud tema valitsemisaeg kaua, ta tähelepanu kisti teatavasti Kolmekümneaastase sõja tõttu oma riigist eemale; kuid ometi on Eesti- ja Liivimaa talle palju tänu võlgu.
Rahva ajaloo üldises kirjelduses tahtsin Teid juhtida siiani, sest siin on nüüd ajamoment, mil tekkisid eesti kirjanduse esimesed alged. Rootsi valitsuse ülesandel ja toetusel koostas magister Heinrich Stahl 1630. ja 1640. aastate paiku mitmed eestikeelsed teosed ja laskis need trükkida. Kuigi me oleme sellele mehele palju tänu võlgu, siis peame ometi teisest küljest kahetsema, et Stahli teoste eesti keel on tänapäeval vaevalt arusaadav ja et ka tolle aja eestlased seda vaevalt mõistsid. Kui meie päevil üks pastor täiesti tõsiselt väitis, et eesti rahvakeel olnud Stahli ajal täpselt niisugune, nagu me tema teostes leiame, ja keel sestsaadik pidevalt arenevat, siis selle üle võime ainult naeratada. Stahl oli Tallinnas sündinud ja käis siin ladina koolis; iis õppis ta mitmes Saksa ülikoolis teoloogiat ja määrati Eestimaale pastoriks. Et ta oma lapsepõlves oleks osanud kuigi palju eesti keelt, on vaevalt mõeldav, sest tol ajal polnud eestlaste läbikäimine linnaelanikega kuigi suur ja isegi majateenijad olid sakslased ning rootslased. Nõnda astus ta siis pastoriametisse kindlasti väga puuduliku eesti keele oskusega. Tuleb imestada, kuidas tema eesti keeles, hoolimata suurest kohmakusest ja ebatäiuslikkusest, valitseb ometi suur seaduspärasus deklinatsioonis, konjugatsioonis ja sõnastuses.
Ladina koolis hariduse saanuna pingutas ta kõigepealt eesti keele ladina grammatika Prokrustese sängi ja jättis meelega tähele panemata ja hooletusse kõik, mis oli eesti keelele omane ning mille kohta ta ei leidnud midagi ladina grammatikast. Teiseks kasutas ta eesti keele õppimiseks kindlasti samu vahendeid, mida Kelch oma kroonikas (Keloh. Chronik, p. 558 jj.) peab tolle aja kohta üldisteks.
Stahli teosed kujunesid aga terveks sajandiks kirjaliku väljenduse eeskujuks ja eesti keele õppimise põhiallikaks. Nad äratasid tähelepanu esiteks kui esimesed trükised, teiseks oma hulga tõttu, kolmandaks olid nad nõnda koostatud, et pastorid, kes enamikus olid välismaalased, võisid neid kantslist sõna-sõnalt ette lugeda, sest nad sisaldasid peaasjalikult jutlusi, jagatud saksa- ja eestikeelsetesse veergudesse. Grammatikad, esimene Stahlilt endalt ja varsti pärast seda ilmunud Gösekeni ja Hornungi oma, ei olnud midagi muud kui reeglid Stahli eesti keele jaoks – rahvast ja tema keelt arvestati vähe. Ja nõnda türanniseeris Stahli eesti keel terve sajandi eesti keelt, ilma et rahvas olek pööranud tähelepanu klassikalistele moonutustele ja vassingutele, nagu te hiljem näete.
Lõppeks pärast 100-aastast und ärkas eesti keele vastu elavam huvi seoses pingutustega piiblit maakeelde tõlkida. Stahli eesti keelest enam ei piisanud, oli tarvis rikastuda rahva enda juures. Ehkki pastorite seas tekkisid tülid ja lõhenemised, ehkki me võime kahetseda, et asi venis nii tohutult pikale, võitis keel ometi kõigi nende asjaolude läbi, ja kui kõigepealt ilmus Uus Testament (tartukeelne 1686, tallinakeelne 1715), oli kirjakeel teinud juba edusamme. 1739 ilmus lõppeks terve piibel Tallinna murdes, õigusega imetleti korrektset stiili ja ladusat keelt, mis siiski ei olnud veel sugugi vaba stahlismidest ega muudest puudustest. Peamiselt oli silmas peetud nimelt paindumatut Harju murret. Harju murde juuretisest ja tookord veel kehtivast Stahli haputaignast tekkis nüüd nõndanimetatud klassikaline ehk raamatumurre ja see uus eesti piiblikeel türanniseeris kõnelejaid ning kirjutajaid jällegi sada aastat ja türanniseerib meid veel praegugi. Ja nõnda omab piiblitõlge, mida paljudes uustrükkides on ainult vähe muudetud, veel tänapäevani tõestavat ja vääravat jõudu, öeldakse: „Nõnda on piiblis,” ja see otsus kannatab niisama vähe vasturääkimist kui piibli sisu ise. Siin ei kehti ükski kas või tagasihoidlikki kahtlus, ükski rahvale apelleerimine, lühidalt, eesti piiblikeel on puutumatu ja eksimatu. Rahvaraamatute kirjutajatele, kes silmas pidasid teatud lugejate ringi, eriti oma lähemat naabrust, vaadati ühe või teise kõrvalekalde puhul läbi sõrmede; kui aga Masing julges kirjutada kogu rahvale ja ikkagi rahvakeeles, siis tigestus tema peale kogu klassikaline klikk ja tublil mehel oli enam tööd vastaste kõigi vastuväidete ja etteheidete tagasitõrjumisega kui oma teoste kirjutamisega.
Ja nõnda on asjalood veel tänapäevalgi. Veel äsja palus meie Eesti Selts üht nooremat pastorit seltsile keelelisi õiendusi saata ja sai vastuseks: tema olevat õppinud piiblikeelt ja tulevat sellega oma koguduses täiesti toime; efemeerseist paranduskatseist hoolivat ta vähe; esti piiblikeel olevat tõendanud oma paremust nüüd juba sada aastat ja võivat muutmatult vastu pidada veel sada aastat.
Hupeli grammatika ilmus alles 1780. a. Seda tuleb vaadelda vaid kui 1732. a ilmunud Thor Helle grammatika uut trükki ja see on ainult piiblikeele ustav tõlgendaja. Thor Helle ise oli üks agaramaid töötajaid piibli tõlkimise juures.
Kui nüüd aga vahe raamatu- ja rahvakeele vahel on olemas, mis ütleb siis selle kohta rahvas? Rahvas ei võta vormi arvesse, vaid peab silmas sisu. Kui ma ühe vana eestlase käest küsisin, kas ta saab aru ühest halvasti tõlgitud piiblikohast, vastas ta: egga se ilma ja rahva keel ei olle, se on Jummala sõnna ja kes sedda ikka võib mõista.
Virgad piiblilugejad on omandanud küll kogu Eestimaal kohmaka Harju murde võrdlemisi ladusalt ja ma tundsin üht vanaemakest Järvamaal, kes igal pühapäeval luges ilma takistuseta ette piiblikohti ja samas piiblimurdes lisas juurde oma seletusi ning tõlgendusi, aga niipea kui ta piibli kõrvale pani, rääkis ta jälle puhast järva keelt.
Nõnda, mu härrad, on need asjad veel ikka. Rahvakeel ja klassikaline dialekt on tänapäevalgi isekeskis imelikus konfliktis. Ühest raamatust siirduvad keelevastasused teise üle ja klassikalised vead näivad kindlustavat endale seega surematuse.
Esimese põhjuse juures, mis raskendab eesti keele õppimist ja õpetamist, nimelt rahva- ja kirjakeele erinevuse juures olen ma pidanud peatuma pikemalt. Nüüd aga teise põhjuse juurde: nimelt 2) on eesti keelt veel väga vähe uuritud. Tänu sellele asjaolule on tekkinud otsus, et eesti keel olevat väga vaene. Võib-olla on see mõnevõrra õige ja põhjusi leitakse kergesti. Rahvast ei ole tema kultuurilises arengus mitte ainult pidurdatud, vaid ka tagasi surutud, nii et ta keel pole saanud muude Euroopa keeltega mitte ainult sammu pidada, vaid on pidanud vähikäikugi tegema. Ajalugu annab meile küllaldaselt fakte, et tõendada: nõndanimetatud soome sugu rahvaste hulgas on eestlased vanal ajal olnud kõige haritumad. Igal juhul on aga soome keel rahva soodsama poliitilise olukorra tõttu tänapäeval mitte ainult rikkam, vaid tal on ka kirjandus, millest vaevalt võib juttu olla eestlaste juures. Enne aga kui eesti keele kohta karmi otsust langetada, et ta on väga vaene, tuleks ta kõigepealt igas suhtes täpselt läbi uurida. Esiteks aga mõistsid need, kes keelt nii vaeseks nimetasid, teda liiga puudulikult