Eesti ajaloolised kõned. Maarja Keskpaik
mis tähele panemata ei tohi jääda, kui Eesti rahvas veel enam edasi tahab saada ja mõnesugused vead peavad paranema.
Esiteks on väga soovida, et meel ja mõistus, ka üleüldse tulo peale mõtelda ja selle heaks tööd teha, vaiva näha ja kulu kanda, meie seas veel paljo enam kasvaks ja laiali lagoneks. Selle poolest olen mina pea igas paigas suurt puudust leidnud ja iga terane vaim ja armastaja süda saab mino tunnistust tõeks arvama. On midagi üleüldist ettevõtmist, kas valla, kihelkonna, maakonna ehk kõige Eestirahva heaks, siis on suurem hulk nõupidajatest enamiste asja vasta, vähem jago poole. Suurem hulk küsib ikka veel, mis saab mulle sest kasu? Leitakse ka veel niisugustki lühikest aru, et inimene aga seda hinnaliseks asjaks arvab, kellest tükk külest maha võib murda ja tasku ehk suhu pista ehk mis mees vankri ehk ree pääl kojo veab, silmanähtavalt ja kätte tõstetavalt. Et raamatukogud, abilaekad, koolid ja mis niisugused veel on, suur rahva vara ja kulla kaev on, seda teadvad tosinast vast kaks. Niisugusest kaevost keeb kül nägemata vaimu vara, aga see on ülem kui raha ehk muu ilmalik vara. Niisama paljo kui meie suremata vaim ihost ülem, tema peremees on, niisama paljo on ka kõik kaunis vaimu ja südame vara ilmalikust varast ülem. See võib elu tormide läbi kaduda, vaimu vara ilmaski. Vaimu vara on jäädav ja kestab tõisele poole haudagi, ja siin ilma elos – on meil tuli maja ja hea põletanud ehk mõni kuri kuradi sulane meid õnnetuse sisse langetanud – võime meie siiski lootuses Jumala pääle ja julge meelega uueste peale hakata ja õnneliku elo asutada, kui meie aga midagi omas peas ja südames tallele oleme pannud. Et niisugune vaimu vara meie armsa rahva seas kasvaks, seks peab paljo enam muretsemist olema hea koolide, raamatu-kogode ja iseäraliste seltside sünnitamise eest, mis üleüldist ehk mõnda iseäralist rahva kaso ühendatud jõuuga otsivad! Ausad ja seaduse põhja peal seisvad seltsid on uuemal ajal kõigevägevamad rahva tulusaatjad ja iga haritud rahva seas on neid hulk. Mõned seltsid on enesele hooleks võtnud tõbiste ravitsemisele kudagi viisi abiks olla, tõised hoolekandmist vaeste eest parema korra peale seada, kolmandamad muretsevad hea kirjade, õpetus-raamatute ja seitungite eest rahvale jne. Et nimelt ka viimselt nimetatud seltsist igamees igas seisuses jõudu mööda osa võib võtta ja üleüldist kasu kasvatada ja viimati sellega omale tulu tuua, võiks ma väga selgeks teha, kui aeg praegu kannaks. Et tähendatud kasolised asotused ilmale võiksivad sündida, seks on aga üht vaja: meelt ja mõistust üleüldse kasu peale mõtelda ja seda kasvatada. On see meel ja mõistus kellegi sees elav, siis saab ta igal ajal ja igas seisuses tululine rahvaliige ja riigi alam olema, olgu tema iholik ehk varalik abi nii pisukene kui tahes. Andku Jumal seda meelt ja mõistust meile tulevasel ajal rohkeste; lasku Tema meil kõigil äratunda, et, kui üleüldine rahva lugu, elo ja olo, parema korra peale tõuseb, sest ka viimati igale üksikule inimesele oma jago head ja rõõmu tuleb. On keha terve, siis kosuvad ka üksikud liikmed hästi. See on mu esimene soovimine. Vabadus ei keela meid teda täitmast, vaid ta käsib seda täita. – Tõiseks tuleb väga soovida, et uus vabadus mitu üksikut meest Eestlaste seas mõnest inetumast ja teotavast paelast peastaks. Mul on praegu meie koolitatud mehed ja suur hulk saksaks saanud mehi keele peal ja suurem hulk neist on seda seltsi, kellest üks Eesti laulik laulnud, et nad „äkitselt saksaks saanud”. Mino mõtted on need: Ükski Eestlane, kes vahest talorahva seisusest lahkub ehk koolitamise läbi kõrgemale tõuseb, ei pea ega tohi sellepärast omast rahvast lahkuma. Neist, kes siis, kui küla paigust mõisadesse ehk linnadesse läksivad ja oma tehtud musta kuue asemel sinise ehk tõisekarvalise saterkuue ehk „palito” selga saivad, ka Eestirahvast enam ei tunnud ja jalapealt saksaks arvasivad ennast saanud olevat ja ka selle järele Saksa keelt kas mõistatuse keeli või Kalkuni keeli hakkasivad rääkima, – neist ma ei taha siin kõneldagi. Need on, Jumala täno, enam ja enam kadomas ja kel vähegi mõistus joonel, on niisugusid jo ammugi narrideks arvanud. – Mina räägin siin mõistlikumaist meestest, kes Eestivanemate lapsed, nimelt niisugusist, kes kauniste koolitatud, siis kas kaupmeheks, käsitöötegijaks, või maamõõtjaks või suuremaks põllupidajaks ehk linna paigus mõneks ameti meheks saivad, aga ka kohe, pea ehk aegapidi oma rahva ära unustavad ja ennast viimati saksaks ehk mõneks muuks hakkavad pidama. Selle arvamisega kaob siis ka osa võtmine kõigest, mis Eestirahvasse puutub, tema rõõmust ja kurbdusest, tema tulust ja kahjust. Kust see rahva ja isaisade maha jätmine senni ajani tulnud, ka mõistlikude hulgas, pole raske ära seletada. Eestirahvas oli orjarahvas, pigistatud, maharõhutud, vaene, – mis ime siis, et igaüks temast lahti püüdis saada, sest et see läbi tema elo õn kasvis. Nüüd on ajad ja asjad muutunud: tulevasel ajal ei pea ega tohi see nurjatu rahvast lahkumine edasi kesta, kuis võib rahva harimine, valgustamine, ja viisakas elo kasvada, kui kõik need, kes Jumala abi ja vanemate hoolega muist kaugemale saivad, rahvast lahkuvad? Rahvas loodab koolitatud meestest enesele juhatajaid, ammetmehi, abimehi, targemaid kaasvendi –, ja loodetavad lähvad oma teed. Rahvas peab jälle katsuma, kuda ise oma viisi edasi saab, ehk mitmed ei mõista katsudagi ja lasevad ennast senna ajada, kuhu tuul puhub. Ei, see ei pea ega tohi nõnda jääda ja mina loodan kindlaste, see ei saa ka nõnda jääma. Vanast, kui Eestirahvas alatumad orjad, seotud ja teotud olivad, siis oli see võimalik, kui ta ka nõnda ei oleks pidanud olema, – nüüd, kus Eestirahvas vabad riigi alamad ja suuremat jago ausad talopojad, ja sellega ausa seisuse, sest et riigis väga tarvilise seisuse liikmed, – nüüd ei või see enam nii olla, ega saa nii olema. Eestimees jäägu Eestimeheks igas ammetis, igas seisuses, maal või linnas. Eestivend, ole sina kiriku õpetaja või kooli õpetaja, kaupmees või käsitöötegija, tohter või mõni muu tark, köster või koolmeister, maamõõtja või vallavalitseja, – jää ustavaks rahva liikmeks, jaga temaga õnne ja õnnetust, rõõmu ja kurbdust, mõro ja magusat, püüa jõudu mööda head tema edasi saamiseks, siis oled auus mees kõikide ees, oled sa teinud, mis õige perepoja kohus oli, siis ei saa ka järel tulev sugu unustama, sind täno ja auustusega nimitada. Seks kõigeks pole sul mitte tarvis ei mingi sugust keelt ega kirja õpimata või ammetit võtmata jätta, vaid mida enam sa õppid ja mõistad tarvilisem, tululisem, seda enam täno väärt rahva liige saad sa olema. Olgu kellelgi Eestlasel riie seljas ehk ammet pidada mis tahes, kui tal aga põlev armastus rahvast vasta südames, kui tal aga tõsine meel rahvaga ja tema kasuks tööd teha, kõiges Jumala kartuses, siis on ta ka tõeste vaba Eestirahva liige. Soovime südamest, et meie uus vabadus kõik armsad Eestivennad, kes mõnes nurjatumas sugusalgamise ehk tuima vaimu paelas kinni, sellest lahti päästaks ja nemad sest vabaks jääksivad, enesele auuks, rahvale kasuks. Kolmandaks tuleb väga soovida: et Eestirahvale ka suuremaid koolisid elosse sünniks, kui meie kihelkonna ja küla koolid on, kui ka üks ainus esiotsa. Selle soovimisega ei taha mina ei küla ega kihelkonna koolisid nende arvo, auu ja tarbe poolest vähendada, vaid õieti neid kasvatada ja kõrgema pulga peale avitada. Nii pea kui ialgi võimalik, peaks meil niisugune suurem Eesti kool, kus Eesti keeli õpetust andakse, hea kreiskooli vääriline, asutatama ja mina tean, et selle poolest paljo Eestlasi minoga üsna ühes nõus on ja ka jõudu mööda muret kannud ja vaeva näinud on, et niisugune asotus välja ilmuks. Niisugust kooli, kus Eesti keeli õpetust andakse, iseenesestki mõista ka Saksa- ja Venekeelt õpetatakse, on kolme asja pärast hädasti tarvis:
Esiteks võib tõsine, täieline ja tõeste edasi astuv õpetus, nii hästi vaimu kui ka südame äratamine ja harimine, üksi sündinud ema keelel inimesele antud saada. Sellepärast ka iga rahva juures, kes koolide õnnistusest osa võtavad, rahva koolid ikka rahva keeli on. Lähevad Eesti poisid kreiskoolidesse ehk gümnaasiumidesse, siis saavad nemad kül ka täielikult õpetatud, aga õpetus ei mõo kaua aega mitte häste ja poisil kulub paljo enam aega õppimise peale, kui tal ema keeles õpetuse juures oleks ära kulunud. Kreiskoolides ja gümnaasiumides peavad lapsed veel enne õppimist ja ühtlasi õppimisega riista valmistama, miska õpetust vasta võivad võtta ja peavad siis ühtlasi tähele panema ja arusaama ja targemaks minema. Aga niisuguse riista valmistamine enne õpetust ehk õppimise ajal peab kui kammits ka kõigeosavamat ja virgemat last kinni. Seda võin mina ise tunnistada, ma olen ise kõik koolid, mis meil siin on, küla koolist universitedini, läbi käinud, ja nüüd jälle ise lapsi ja ka mõnda Eesti last õpetan. Inimesel on raske ja nimelt väga raske, võõrast keelt nii kätte saada, et ta temas ja tema läbi mõtleb ja õppija peab ommeti ses keeles, misga teda õpetatakse, mõtlema, ja mõtlema peab ommeti õppija, kui ta õpetusest tahab kasu saada. Suur hulk Eesti poegi põiklevad mõnikord nii kauani võõra keelega kreiskoolis, kui koolist välja saavad ja kannavad sest kahjo oma muupoolse vaimu ja südame harimise poolest; oleks õpetuse keel oma