Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Seppo Zetterberg

      Raamat „Rändajad Soome sillal” räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Siin ei ole tegemist ei süstemaatilise ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid. Kuid nende inimeste seas on ka soomerootslasi, venelasi ja baltisaksa aadlikke, kelle huvi elu vastu teisel kaldal äratasid muud tegurid kui keelesugulus või hõimuaade.

      Eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele see reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kiiresti kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki. Niisugused Soome sillal kõndijad olid näiteks J. J. Nordström, Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, J. R. Aspelin, C. G. Swan, Lydia Koidula, J. V. Jannsen, C. R. Jakobson, O. A. F. Lönnbohm, K. A. Hermann, Ado Grenzstein, Georg von Schultz(-Bertram) ja paljud teised.

      Erilisel kohal nende seas on Johan Philip Palmén, kes 1822. aastal, kui ta oli just saanud 11-aastaseks, tuli Eestisse, et hakata järgmisel aastal õppima Tallinna mainekas Toomkoolis.

      Ma ei käsitle sõbrakaubandust üle Soome lahe. Sellest saab lugeda Raimo Päiviö väga põhjalikust uurimusest Mikä tappoi seprakaupan? Suomalaisten ja virolaisten harjoittamasta vaihto- eli seprakaupasta, sen hiipumisesta 1800-luvun lopulta ensimmäiseen maailmasotaan ja sen loppumisesta 1920- ja 1930-luvuilla (Turun yliopisto 2009; „Mis tappis sõbrakaubanduse? Soomlaste ja eestlaste vahetuskaubandusest ja selle vähenemisest 19. sajandist kuni esimese maailmasõjani ja selle lõpust 1920. ja 1930. aastatel”).

      Reisid üle Soome lahe olid 19. sajandil veel nii harvad, et neist kirjutati kirjades ja eriti pikkades leheartiklites nii Soomes kui ka Baltimaades. Reisikirjades jagati elamusi, kirjutati oma kogemustest ja anti ka praktilist nõu, päris nagu reisijuhtides. Hea näide selle kohta on J. J. Nordströmi mahukas artiklisari Tallinnast, mis avaldati ajalehes Helsingfors Morgonblad 1834. aastal. Kui algas korrapärane laevaühendus, avaldati see tekst reisijate jaoks ka eraldi raamatukesena.

      Pandagu tähele, et mõistet Soome sild olen ma kasutanud vabalt. Kõige sagedamini on selle all mõistetud Eesti poolelt Soome poolele suunduvaid hõimuvaimulisi sidemeid, nagu saab lugeda ka sissejuhatavast peatükist. Mina olen siiski kasutanud seda sümbolit kui kujundit, mis hõlmab mõlemalt kaldalt teisele viivaid ühendusi, mis haaravad endasse nii inimeste, laevade kui ka aadete liikumised.

      Autonoomses Soomes oli 19. sajandil kasutusel Gregoriuse kalender, kuid Eestis – nagu ka kogu ülejäänud Vene keisririigis – kasutati veel Juliuse kalendrit, mis oli 12 päeva võrra maas Gregoriuse kalendrist. Enamasti olen ma esitanud dateeringud mõlema kalendri järgi, kuid kui on vaid üks daatum – ja pole eraldi märgitud, kumma kalendri järgi –, siis märgib see kuupäeva Gregoriuse kalendri järgi.

      Kirjeldades liikumisi Soome sillal, olen saanud palju abi Tartust Eesti Kirjandusmuuseumist, Tallinnast Eesti Rahvusraamatukogust ja Helsingist Baltia-raamatukogust, Rahvusarhiivist (Kansallisarkisto), Rahvusraamatukogust (Kansalliskirjasto), Museovirasto raamatukogust ja arhiivist ning Soome Kirjanduse Seltsi kirjandusarhiivist, fotoarhiivist ja töötajatelt.

      Tarka nõu, häid kommentaare ja püsivat tuge on andnud filosoofiamagister Rauno Endén ja rahvusarhiivi uurija Pertti Vuorinen, kes on aidanud mul leida paljusid tähtsaid allikaid. Keeleküsimustes on mind ikka aidanud mu sõber ja endine kolleeg Viia Väli.

      Suure abi eest kõigile palju tänu!

      Helsingis,

      4. mail 2015.

      Seppo Zetterberg

      SOOME SILD

      „„Soome sild” oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin,” kirjutab oma essees „Soome sild” Kai Laitinen. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

      Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas”. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

      Tüvest tehti tugev silda,

      Painutati kena parvi

      Kahel haarul üle mere.

      Üks viis saarelt Viru randa,

      Teine haaru Soome randa,

      See’p see kuulus Soome silda.

      Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe. „Kalevipojas” ongi koht Soome sillast. Uurimuses väidetakse, et Kreutzwald lõi rahvaluulele tuginedes oma müüdi. „Kalevipoja”-eeposest alates on Soome sild olnud sümbol: hõimusild ehk kahte sugulasrahvast ühendav metafoor1.

      Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahe soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Natuke aega enne pidu kirjutas Koidula Soomest Eestisse saadetud abi eest tänades soomluspoliitikule Yrjö Koskisele, et on hea teada, kuidas Soome silla teises otsas elavad sama verd sugulased tunnevad eestlastele kaasa nii päri- kui ka vastutuules.2

      Soomlaste osavõtt 1869. aasta Eesti laulupeost andis Koidulale põhjust kasutada silla sümbolit mitmeid kordi, muuseas ka kirjavahetuses Kreutzwaldiga. „Me panime ’Soome sillale’ nurgakivi,” kirjutas ta vestlustest Swani ja Aspeliniga. Koidula plaanis ka seda, kuidas Soome silda võiks ehitada mõlemalt poolt. „Teie näete, armas papa, ’Soome sild’ edeneb.”

      Luuletaja Lydia Koidula Eesti sajakroonisel. Tema jaoks oli Soome eestlaste eeskujumaa ja ta sõlmis sidemeid kahe rahva vahel. Oma luuletustes viitas Koidula Soome silla sümbolile ja andis sellele tiivad. Kupüüri teisel küljel on katkend Koidula luuletusest „Soome sild” (1881).

      Kui soomlased olid Tartust lahkunud, ilmus Soome silla kujund ka Koidula luulesse. Luuletuses „Kätt veel korra – lahkume” kutsus ta armsaid külalisi tagasi ja lõpetas luuletuse võimsa kokkukuuluvuse kinnitusega: „Üks meil sugu, üks meil hool, / Ühte jäägem igal pool: /Killu kõrval kasvab kild – / Sirgu, sirgu, Soome sild!” Eesti laulupidu õnnestus ja Koidula kutsus üles, et samasugune korraldataks ka Soomes. Ta lubas soomlastele nii abi kui ka osavõttu: Eesti- ja Liivimaalt tuleksid kindlasti vennad peole Soome silda ehitama. Nendele pidustustele tahtis Koidula kutsuda ka Kreutzwaldi: „Kas teate, Papa, kuidas meie ’Soome silla’ uuesti ülesehitamist edasi ajame? Me teeme 2–3 aasta pärast Soomes laulupeo, kuhu ka eesti lauluseltsid reisivad – kas see poleks tore?”

      Kui magister Antti Almberg kutsus oma imetluse objekti Koidulat kirjades Soome, koketeeris neiu oma vastuküsimuses: aga mis keelaks toimetajahärrat tulemast üle Soome silla Eestisse? Eestis oodatakse palju-palju rohkem Soome sillal kõndijaid, kui neid siiamaani oli olnud.3

      Almbergi meelitused kandsid vilja: Koidula, tema isa ja venna ringreisil Soomes 1871. aasta suvel pakkus esinduslik seltskond fennomaane ja estofiile neile lõuna Alppila restoranis Helsingis. Omavahelised jutuajamised peeti hõimusõpruse vaimus ja Jaakko Forsman pidas kauni kõne „Soome sillast kui sümpaatia sillast, mis ühendab Soome lahe erinevatel kallastel elavat kahte rahvast”. Juba J. V. Snellman ise õhutas Jaakko Forsmani ja J. J. F. Peranderi koos Koidulaga Soome silda ehitama. 1871. aasta Soome-reis tegi konkreetsemaks Koidula Soome silla kujundi ja suurendas veelgi tema Soome-imetlust.

      Kui Soome Kirjanduse Selts sai 1881. aastal 50-aastaseks, kirjutas Koidula luuletsükli „Soome sild” antoloogiasse „Eesti luuletused”, mis koostati Eestis kingituseks soomlastele. See tsükkel kuulub Koidula luule kesksete tekstide hulka ja on võrreldav tema

---

Скачать книгу