Polüglottidest armastajad. Lina Wolff
rmastajad
I ELLINOR
The path of the eclipse occurs in any womans life when she is consumed within a mans penumbra.
Ma poleks iial uskunud, et selle ainsa ja õige leidmiseks võiks minu puhul kõne alla tulla internet. Minu meelest meenutas see turul kauplemist, pealegi polnud ma iial kirjutanud ühtki tutvumiskuulutust ega üleüldse midagi ning ma ei teadnud, kuidas ennast teksti abil müüakse. Kõik mu peikad olid olnud igati tavalised oma küla poisid. Esimese nimi oli näiteks Johnny ja tema juures polnud mitte midagi erilist, vähemalt mitte pealtnäha ja vähemalt mitte enne, kui selgus, et ta on täitsa haige. Käisime samas klassis ja kõik algas sellest, et ta ütles:
„Kas sa oled unistanud millestki, mida mees võiks sulle teha?”
Ma oletan, et ta oli kuulnud sellist repliiki kusagil filmis ja et ta juba toona pidas ennast tõsimeeli meheks. Oletan ka, et ta ootas hoopis teistsugust vastust kui see, mille ta sai. Midagi sinnakanti, et „jah, ma olen alati soovinud kohtuda mehega, kes on suuteline mind voodis täiesti pöördesse ajama”. Või mingit konkreetset soovi, mis juhiks ta õigetele rööbastele. Ent mina ütlesin hoopis:
„Ma olen alati tahtnud, et keegi õpetaks mind kaklema.”
Ja nähes, et ta ilme pole sugugi nii üllatunud, kui ma olin lootnud, lisasin juurde:
„Ikka kohe päriselt kaklema.”
Johnny noogutas aegamisi, sülitas ja ütles:
„Kui selline on su soov, tupsuke, siis ma õpetan sulle seda.”
Samal õhtul võttis ta mu kaasa kohta, mida ta nimetas „faiterite klubiks”. Koos käisid inimesed, kes olid näinud „Kaklusklubi” ja sellest innustust saanud, aga erinevalt filmitegelastest valdasid klubiliikmed tõepoolest mitmesuguseid võitluskunste ja tulid kolm korda nädalas ühte saali kokku, et kakelda. Kõik kõigi vastu. Ühe kooli juures pidi trepist alla keldrisse minema. Kõiki seinu kattis mingi pruunika ja oranži varjundiga kahhelplaat, see oli kummaline matt plaat, mis näis erinevalt tavapärasest kahhelplaadist summutavat kõik helid. Maa all pidi tükk aega mööda käike kõndima. Kõik olid hiirvagusi ja paljajalu, kott trenniriietega üle õla. Kosta oli ainult ventilatsiooni undamist. Siis jõuti lõpuks saali ja seal nad olidki, kõik need meie külast, kes tahtsid kakelda. Välja valiti tinglik juht ja seejärel tehti üheskoos soojendust. Kõik paindusid hästi, isegi poisid, ja keegi ei häbenenud näidata, et saab maha nii tavalise kui ka harkispagaadi. Kõik peeretasid kuuldavalt, kui nad seal niimoodi harali olid, aga kirjutamata seadus ütles, et keegi ei irvita, vastupidi. Seejärel me kaklesime. Mina olin ainus algaja ja mul oli üks asi, nimelt surmahirm. Surmahirm annab eelise, ütles Johnny. Kui sul on ikka nii kuradi suur hirm, saad kauba peale nii mõndagi, keha on targem, kui võiks arvata, ja kui lasta sellel autopiloodil tegutseda, on see võimeline peaaegu milleks iganes. Aga pärast oled sa sunnitud ohjad enda kätte haarama.
„Enamasti ei lähe keegi marru sellest, et teda rünnatakse, vaid sellest, et ta ei suuda end kaitsta,” ütles Johnny.
Johnny oskas kakelda, aga ta oskas ka püssi lasta, ja mõnikord läksime lasketiiru, mis asus meie ja naaberküla vahel. Käisime oranžide kõrvaklappidega ringi, vaatasime neid, kes püstolist lasid, ja seejärel neid, kes püssi lasid. Johnny näitas, kuidas seista harkisjalu, tõsta püss ja kõmmutada savist tuvisid. Algul simulaatoriga, hiljem päriselt. Ühel päeval ütles ta, et nüüd võib ta mu jahile kaasa võtta. Ta rääkis sellest jahist palju, enne kui me teele asusime, kuidas tuleb tingimata minna öösel, kasutada oma pimedas nägemise võimet ja püsida kõik see aeg vait.
Ainus pauk, mis minu jahilkäikude ajal lasti, tabas metssiga. Pauk kärgatas vaikuses ja oli kuulda, kuidas siga veel edasi jookseb, aga enam mitte samamoodi nagu varem, vaid kohmakalt, oksad murdusid tema ümber, ja lõpuks vaarus ta lohinal ja segaduses, nagu aimaks juba oma peatset surma, paanikas läbi võseriku. Läksime edasi ja äkki pööras Johnny oma taskulambi valgusvihu üles. Siis nägin ma pöökide alasti oksi pikkade tumedate kontidena öötaevasse sirutumas. Johnny võttis mul käest kinni, surus taskulambi omale jalgade vahele ja tõmbas teise käega üle oma lühikeseks pöetud juuste, edasi ja tagasi, ja mina tahtsin küsida, miks ta seda teeb, aga olin vait. Ta pidi just hakkama mulle midagi kõrva sosistama ja mulle tundus, et see võib olla midagi suurt, mis on seotud meie endiga, aga meid eksitas üks jahimees, kes ütles, et leidis sea üles. Ta valgustas looma taskulambiga. Lask oli tabanud abaluu piirkonda, verd pumpas välja mustale harjasele. Suur emis oli, ja me pidime ta üheskoos mingi toru küljes auto juurde tassima. Järgmisel päeval pidid nad seda Johnny sõbra õuel tükeldama. Sõitsime pärast hommikusööki sinna ja kui me kohale jõudsime, olid kõik kohad verd ja harjaseid täis, sest keegi ei teadnud nülgimisest ja tükeldamisest õieti midagi. Kõik raiusid oma parema äranägemise järgi ja korrutasid kogu aeg, et tuleb kähku teha. Rohkem ma salaküttidega enam kaasa ei läinud.
Ühel päeval ütlesin Johnnyle, et kui tema on valmis, olen mina ka. Siis naeratas ta mulle ja mina mõtlesin, et see on esimene kord, kui ma päriselt ta hambaid näen, ja need olid suured ja valged nagu suhkrutükid, mõjusid täiuslikult suhu kleebituna ja tekitasid kummalise kontrasti tema näoga, mis oli korrapäratute joontega ja vistrikuarmiline. Tegime seda ta autokastis ja jakk, mille ta oli mulle tagumiku alla pannud, sai üleni veriseks.
„Üldjuhul tänapäeva tüdrukud esimesel korral enam ei veritse,” oli kooli medõde meile seksuaalkasvatuse tunnis öelnud. „Kuna nad ratsutavad, sõidavad rattaga ja hüppavad, ei ole neil tavaliselt enam neitsinahka alles.”
Küllap siis minu lapsepõlv oli väga rahulik, sest mu neitsinahk oli absoluutselt alles. Kui Johnny kogu seda verd nägi, ei tekitanud see temas mingit tülgastust, vastupidi, tal läks paari sekundiga pauk lahti. Ma ei teadnud, mida öelda, kui ta lõpetas. Ometi tundsin juba seal, et Johnny on selline, kellega peaks ettevaatlik olema. Muidugi oli ta vägivaldne, harimatu ja kiimas nagu kõik meie kandi poisid ning selliseks pidi ta jääma kogu eluks. Ent tema juures oli veel midagi.
„Ma ei teadnud, et sa oled süütu,” ütles ta.
„Aga sina?” küsisin.
„Jah,” vastas ta. „Mina olin ka.”
Siis vaatas ta oma plekilist jakki ja ütles:
„Nojah. Kusagilt tuleb ju alustada.”
Järgmine kord läks palju paremini. Rääkimata kolmandast, neljandast ja viiendast korrast. Siis ütles Johnny, et tema meelest me kepime mõlemad nagu pornostaarid.
Kui me olime kuusteist, murdsin ma käeseljaga Johnny ninaluu. See ei toimunud meelega selles mõttes, et ma oleksin niimoodi plaaninud, käsi lendas talle näkku puhtalt refleksi ajel, võitlusspordiga polnud sellel midagi pistmist. Igatahes tuli sellest õudne jama, sest me käisime gümnaasiumis ja kõik said juhtunust teada, õpetajad ja medõde ja Johnny vanemad ja minu vanemad. Johnny ema ütles:
„Ma ei taha, et sa selle tüdrukuga edasi suhtled.”
Seisime kooliõuel ja Johnny ninast jooksis verd. Ta ema oli kohale rutanud niipea, kui teada sai, ja heitis mulle nüüd põlastavaid pilke.
„Ema, Ellinor ei ole mingi väike tüdruk,” ütles Johnny siis. „Ta on naine. Ja veel milline naine.”
Ta naeratas mulle silme ees rippuva tuka tagant.
„Ja veel milline naine,” kordas ta ja naeratas oma suhkrutükkidega veelgi laiemalt.
Mul tekkis tahtmine öelda, et mis sa siin naerad niimoodi, on sul meeles, kui väga veri sind erutas, sa oled haige tüüp, Johnny, sellist asja ei anna varjata. Ma tahtsin nii öelda, aga küllap oli ninast voolav veri põhjuseks, miks mind valdasid hoopis teised tunded, ja ma läksin tema juurde ja kallistasin teda. Meie kohta oli see täiesti eriline liigutus. Me tegime kõike koos. Me tegelesime koos jahipüsside ja teiste relvadega, me kaklesime ja keppisime, aga me ei kallistanud iial. Ent nüüd ometigi, ja ma tundsin, kuidas ta soe veri minu kaelale tilgub.
„Nüüd oskad sa kõike, mida ma olen tahtnud sulle õpetada,” ütles ta.
Aga ta ütles ka seda, et kui ma veel kunagi peaksin kasutama tema õpetusi tema enda vastu, siis lööb ta mu hetkegi kõhklemata maha.
„Kui sa suudad,” vastasin.
„Ära aja mind vihale,” ütles ta selle peale ja ta pilk tõmbus