Polüglottidest armastajad. Lina Wolff
juurde tähendas väikest jahimajakest, mis ta isal küla lähedal oli, ja seal sai rahus olla. Väike majake, kus oli seinas oksakohtadega laudis ja akende ees erekollased valgete triipudega kardinad, mis olid kindlasti ta ema pandud. Majakeses oli kaks väikest tuba ja kaminaga elutuba. Läksime ühte magamistuppa ja ta ütles:
„Võta riided ära ja heida voodisse.”
Samal ajal kui mina seda tegin, läks ta kööki ja keetis kohvi. Siis tuli ta kohvitassiga tagasi, tõmbas tooli voodi ette ja kohvi juues vaatas mind, kui ma seal selili lamasin, jalad laiali. Mul oli tunne, et ta nägi otse minu sisse, üles ja nii-öelda otse minu sisemusse, justkui oleks minus pime kanal, ja et kui seda kanalit mööda liikuda, võis välja jõuda kusagile sootuks mujale.
„Pead sa niimoodi vahtima?” küsisin ma.
„Mõtle pornofilmi näitlejatele. Neil pole enese näitamisega mingit probleemi.”
„Mõtle sellele, kui ma su ninaluu murdsin,” vastasin mina.
„Sa oled leib mu hammastele,” ütles ta siis ja tõstis tervituseks kohvitassi.
Siis ta istus seal, jõi oma kohvi. Kui see otsa sai, pani ta tassi riiulile ja hakkas püksinööpe lahti tegema.
„Millal ma võin sind päris tagant võtta?” ähkis ta ükskord, kui me seda tegime.
Siis ma ütlesin, et kui ma oleksin veoautojuht, siis ei pargiks ma oma autot kunagi solgikaevu, kui mul oleks korrus kõrgemal kena ja mugav garaaž. Johnny naeris, ent ei küsinud selle kohta enam kunagi.
Paar aastat hiljem võtsin kaalus juurde. Päris paksuks ma ei läinud, kuid siiski piisavalt, et kaotada Johnny silmis atraktiivsus. Kohtusime üha harvemini ja lõpuks ei helistanudki ta enam. Ükskord võtsin julguse kokku ja helistasin ise.
„Äkki läheks mõni päev laskma?” küsisin. „Või kaklema?”
Siis ütles ta, et tal on keegi teine. Pärast nägin teda selle teisega ka küla peal. Tüdruk oli kõhn ja treenitud kehaga, tal olid pikad tumedad juuksed hobusesabas selja peal. Mõtlesin, kuidas neil voodis läheb, kas Johnny istub jalutsis ja joob tüdrukut vaadates oma kohvi, ja mida too siis sellest arvab.
Kaklemas käisin aastaid. Nagu teised inimesed mängivad paar korda nädalas bridži, laulavad kooris või käivad tantsimas, ja kui vanemaks saavad, lohutavad end sellega, ehitavad sellele nii-öelda oma vanaduspõlve või vähemalt leevendavad vanaduse mõju, nii suundusin mina keldriruumi ja kohtusin seal inimestega. Kakelda oli hea, mida vanemaks sain, seda parem selles olin. Kellelgi polnud eelist ainult seetõttu, et ta oli noor ja ilus, miski ei tulnud kergelt kätte ja kõige eest tuli võidelda. Kui ma leidsin hiljem sõpru, kes olid pärit mujalt, siis ei mõistnud nad kuidagi, kuidas on võimalik sellisele asjale oma aega kulutada, kui tegelikult võiks aega viita ka hea raamatu, heade sõprade või klaasi veini seltsis.
„Elus pole kuigi palju asju, mida annaks kaklemisega võrrelda,” ütlesin ma siis.
Ma tajusin, kuidas see nende kõrvus kostis, aga ma leian endiselt, et see on tõsi. Ma ei ole kunagi olnud inimestele nii lähedal kui nendel aastatel seal keldrisaalis. Asi on keskendumises, teiste pilgu tõlgendamises. Seks käib teistmoodi. On inimesi, kes panevad silmad kinni ja onaneerivad terve elu, kas siis pihku või kellegi teise jalge vahele, ent nende ajus ei toimu kunagi midagi. Kui aga seisad vastasega silmitsi, siis tuleb ette hetki, kui näed otse tema sisse ja mõistad täpselt, kes ta on. Lisaks, ja seda ütlesin ka oma sõpradele, ei ole sa tõeliselt vana seni, kuni suudad endast pikemale jalaga vastu pead anda.
Mõnikord mõtlesin Johnnyle ja siis mõtlesin, et ta oli ikka haige küll. Pärast sain aru, et oluline pole see, kas sa oled haige. Oluline on mitte olla üksi.
Mul oli ka hiljem aastate jooksul omajagu mehi, isegi üsna normaalseid, vähemalt võrreldes sellega, mis mind ootas. Kokku ei kolinud ma kellegagi. Olin pigem selline, kes lihtsalt elas, võttis iga päeva niisugusena, nagu see on, ega keeranud end asjata üles. Minu ellu ei sattunud tõsiselt ühtki meest, enne kui juhtus see Calisto ja käsikirja asi. Mis algas sellest, et ma riputasin ühele tutvumissaidile oma profiili järgmise sissejuhatusega:
Olen kolmekümne kuue aastane ja otsin õrna, aga mitte liiga õrna meest.
Hobidest ei kirjutanud ma midagi, nagu ka lemmikkirjanikest. Samamoodi lemmiktoidust ja lemmikkohtadest maailmas. Ainult elu moto koha peale kirjutasin: Kohata ülalnimetatud meest. Siis mõtlesin, et moto on tegelikult midagi muud, lause või mõte, milles peituks mingites olukordades tarkusetera. Aga sellist motot pole mul iial olnud, seetõttu jätsin lause alles, isegi kui see räägib midagi minu kohta, osutab mu sõnaahtrusele, mis võib mõnele tõrjuvalt mõjuda. Ent teisalt ei olnudki minu eesmärk otsida sõnaohtrat inimest. Panin endast ka pildi. Selle oli teinud üks mu sõber, ma laman kõhuli tema voodis. Minu vananemismärke pole sellel pildil näha, sest ainsaks valgusallikaks on küünlad, ja nagu mu sõber ikka ütleb, näeb enamik inimesi küünlavalgel päris viisakas välja.
Siis kulus nädal, enne kui ma uuesti sinna saidile logisin. Olin saanud terve posu vastuseid. Üllatunult käisin kõik järjest läbi. Ma ei ole kunagi olnud tüdruk, kellele jagataks tunnustust. Ükskord ütles Johnny, et ma olen nagu sibul, sissepääsemiseks tuleb kõik kihid ükshaaval maha koorida. Enamik tüdrukuid oleks solvunud, kui neile oleks midagi sellist öeldud, aga mina mõistsin, et Johnny mõtles seda komplimendina. Ja nüüd oli mul igal hommikul postkasti avades kümmekond vastust. Üks vanem härrasmees lubas mulle „majanduslikku muretust” selle eest, et ma kolm korda nädalas „rahuldan” ta seksuaalselt. Üks kahekümneaastane küsis, kas ma võiksin teda välja koolitada. Istusin, kohvitass käes, ja naersin kõva häälega. Tundsin meeleliigutust, aga mitte niivõrd sellepärast, et need mehed suhtusid mu väljanägemisse tunnustavalt (foto oli ju lõppkokkuvõttes silmamoondus), kuivõrd mulle jõudis kohale, et need kirjutajad uskusid ka päriselt armastusse, selles mõttes, et mina võinuks anda neile seda, mida nad otsivad.
Seejärel ma mõnda aega seal saidil ei käinud. Muid asju tuli vahele, aga kui ma lõpuks sisse logisin, siis nägin, et mitu kuulutusele vastanud meest olid uuesti kirjutanud. Mõni oli kirjutanud nädalate kaupa peaaegu iga päev. Kahekümneaastane, kes arvas, et ma võiksin talle midagi õpetada, näis olevat lausa kinnismõtte küüsis ja kirjutas ühes sõnumis, et mul on alati olnud tüdrukud, kes muudkui räägivad, nad ei tahagi kunagi muud teha, kui ainult rääkida, aga sina tundud sõnatu ja ehtne. Sõnatu ja ehtne. Minu meelest oli see ilusti öeldud. Kirjutasin talle:
Ju sa siis kohe meelitad neid rääkima. Proovi meelitada midagi muud tegema. Sõbralike tervitustega E.
Mõne toon oli kergelt ähvardav. Mitte et nad oleksid ise mind ähvardanud, vaid nad rääkisid teistest meestest, kes olid seal saidil teisi naisi ähvardanud.
See maailm ei erine päris maailmast, kirjutas üks. Naisi ähvardab oht nagu igal pool mujal, ka siin tuleb ettevaatlik olla.
Siis ma blokin su ära, psaiko, kirjutasin vastu ja sellega see lugu lõppes.
Vahel ma mõtlesin: miks sa ära läksid, Johnny? Miks sa ei oleks võinud lihtsalt minu eest hoolitseda? Nüüd hulbin ma siin külmas vees ja kurat teab, kas ma üldse ellu jään.
Aga ma jäin ellu, muidu ei istuks ma praegu siin ega kirjutaks seda.
Järgmise kuti nimi oli Klaus Bjerre ja tema oli Kopenhaagenist. Talle meeldis, et ma teda poiss-sõbraks kutsusin, see pani teda end noorena tundma, nagu ta ütles. Taani keeles öeldakse „kallim”. Tema korter asus üsna heroiinitänava lähedal. Tol ajal oli Kopenhaagenis veel tõelisi heroiinitänavaid ja detsembriudus võis näha inimesi tänavanurgal püsti magamas. Klaus Bjerre arvates olid nad ohutud, ja küllap see nii oligi. Mina olin enamjaolt kodus, sest Bjerre ütles ikka, et „Kopenhaagenis võib kõike juhtuda”, viibates samal ajal käega akna poole. Teisel pool oli punane telliskivisein. Mulle on Kopenhaagen alati meeldinud, aga ma ei saanud aru, miks Bjerre Rootsist partnerit otsis. Ma mõtlesin, et äkki on tema juures midagi, mida taanlased mõistavad hoobilt, aga mille puhul jäi lootus, et rootslased seda välja ei peili. Taanlaste arvates on rootslased lollid. See, et sa oled pärit Skånest,