Polüglottidest armastajad. Lina Wolff
ei sisehoovi ega tänava poole. Niisiis võis korteri mõnest toast näha teistesse tubadesse ja köögist vannituppa. Jäin sinna seisma ja vaatasin välja. Ja seal, teisel pool, istus üks naine ja vaatas lahtisest aknast välja. Ta istus täiesti liikumatult, minust ainult paari meetri kaugusel. Tema silmad olid paksude prilliklaaside taga moondunud ja ta näoilmet oli raske tõlgendada. Suu oli kitsaks kriipsuks tõmbunud ja ka temal oli seljas kottis öösärk, mille all võis aimata kaht piklikku rippuvat rinda.
„Kas sa näitaksid, kus uks on?” küsisin ma.
Läksime läbi kitsa koridori.
„Siin see on,” ütles ta ja näitas mulle tualeti ust. „Siin sees ta istub.”
Haarasin lingist ja raputasin ust. See oli tõepoolest lukus. Koputasin.
„Hei!” ütlesin ma.
„Kas proua Bjerre?” küsis Regina teispool ust.
„Jah,” vastasin mina, kuigi minu meelest kõlas see „proua Bjerre” tobedalt.
„Sa pead ukse maha lööma,” ütles ema.
„Jah,” ütlesin ma. „Nüüd löön ma ukse maha.”
Tõmbasin öösärgi vööni üles, pistsin saba aluspükste ülemise serva vahele ja jäin hetkeks seisma. Naabrinaise pilk liikus aegamisi ja rahulolematult üle mu keha.
„Ma löön nüüd ukse maha!” hõikasin Reginale läbi ukse. „Hoia sellest võimalikult kaugele! Kas kuuled! Ettevaatust!”
Astusin sammu tahapoole. Siis virutasin jalaga. Ma polnud varem ust maha löönud ja ma ei hoidnud end tagasi nagu trennis vastast lüües. Kandsin keharaskuse vasakule jalale, tõstsin parema ja läkitasin hoobi otse ette, et jalatald ust tabaks. Ning just siis, enne kui ma lööma hakkan, kuulen ema ütlemas, kiiresti ja nõrgalt, otsekui piiksatades:
„Mõtle kellelegi, keda sa vihkad.”
Ja enne kui ma jõudsin mõelda, enne kui ma ta sõnade tegeliku sisu üle jõudsin mõelda, nägin enda ees Klaus Bjerre nägu. Ma nägin ta nägu, ta punasekirjusid silmavalgeid ja tundsin tema haiget hingeõhku. Tema nägu naeratas mulle vildakalt, samal ajal kui mu jalalaba täie jõuga ukseplaadil maandus. Surusin kanna otse Klaus Bjerre silmnäkku. Hinged ilmusid nähtavale ja uks kõikus edasi-tagasi. Lõpuks kukkus see piida küljest lahti, maha põrandale. Ja seal sees vetsupoti peal istus Regina. Kõõrdsilmne, raskete rindadega ja kabuhirmul. Naine minu kõrval tõi kuuldavale rõõmuhõiske:
„Proua Bjerre tegi ukse lahti!” hüüdis ta. „Näed, Regina, mingit meest ei olnudki vaja!”
Regina tõusis potilt, tuli minu juurde ja langes mulle kaela, ja õige pea tegi ema sama. Seisime seal, mässitud pehmesse higilõhna, mida tulvas nende kaenlaalustest, ja võib-olla ka minu omadest, minu meelest omaenda higilõhna samamoodi ei tunne. Nad tõmbasid mind kaasa köögi poole, tahtsid pakkuda likööri ja küpsiseid.
„Tule nüüd, proua Bjerre, istu ja lase me osutame oma lugupidamist.”
Nende paljad jalad liikusid öösärgi all mööda linoleumpõrandat edasi ja tagasi. Ma nägin nende kuivi, lõhenenud kandu, nende pikki varbaküüsi ja jälgi, mis jäid jalgadest põrandale, millele näis olevat kleepunud toidurasva kelme.
„Ma pean alla tagasi minema,” ütlesin ma. „Härra Bjerre tuleb varsti koju.”
Nad noogutasid mõistvalt. Seejärel lehvitasid nad mulle koridoris, kui ma alla läksin. Avasin korteriukse, läksin sisse ja tundsin Klaus Bjerre meeleheitlikku lõhna. Seisin hetke ja vaatasin ringi. Hommikusöögilaud. Radiaator. Tellissein teisel pool. Pudelid, mis me kavatsesime samal õhtul tühjaks valada. Meie väike elu, see olemine, mis meil oli õnnestunud luua.
Siis läksin magamistuppa, võtsin oma koti ja pakkisin asjad kokku. Läksin korterist välja, mööda tänavaid raudteejaama. Seisin mõnda aega ja vaatasin melu klaaslae all ja veidi eemal seisvat lillemüüjat. Paari minuti pärast istusin rongis, teel koju Skånesse.
Inimestele seal veebisaidil meeldis endast pilte saata. Mõnel olid autod ja jahid, suured uhked telerid elutoa diivani ees. Mõni saatis pilte oma suguelunditest. Kõik nad ütlesid midagi ilusat minu pildi kohta. Ma ei olnud meelitustega harjunud ja eks ole tõsi, et selliseid inimesi ongi kõige lihtsam meelitada. Nii ma siis istusin seal naeratades, mõtlesin, et võib-olla ma olen ikkagi päris okei. Siis aga mõtlesin, et pole midagi, millest end meelitatuna tunda. Siin oli asi milleski muus, milleski, millel ei olnud minuga mingit pistmist. Kirjutasin ühele, kes oli mulle vastanud:
Aitäh sulle vastuse eest, aga ära loo endale minu kohta pettekujutlusi. Ma olen kolmkümmend kuus, pilt on tehtud küünlavalgel … Nüüd saadan päris pildi.
Saatsin pildi endast sellisena, nagu ma tol hetkel olin, aluspükstes ja rinnahoidjas, tavalises päevavalguses (pea kustutasin ära). Üksikasjadesse laskumata ütlen lihtsalt, et see pilt ei olnud just sama soodne, aga mul õnnestus siiski muiata jahutava mõju üle, mida see kõnealusele mehele peaks avaldama. Ent kõigest paari minuti pärast tuli ta vastus:
Lisaks sellele, et su vanust arvestades saaksime vestelda huvitavatel teemadel ja suure tõenäosusega oskad sa valmistada tõeliselt maitsvaid õhtusööke (vein jääb siiski minu valida), olen ma veendunud, et sinu keha, mida ilmselt on nautinud juba nii mõnedki, kätkeb endas üüratult võimalusi. Ja sinu alakehas on kindlasti varjul hulk räpaseid tegusid, mis võivad mulle samuti rõõmu pakkuda.
Nurjatu! kirjutasin kohe vastu.
Aga ma jäin arvuti taha istuma. Ja tõtt-öelda tundsin ma uudishimu. Uudishimu mehe, aga ka mehelikkuse vastu. Mehelikkus toimib nii, et mida rohkem sellest teada saad, seda vähem seda mõistad, aga ikkagi paelub see üha enam ja enam. Ma ei pea silmas ainult seksi. Vähemalt ma kaalusin tõsiselt selle mehega kirjavahetuse jätkamist. Minu meelest andis see, mis ta kirjutas, millestki tunnistust, mingist inetust ehtsusest, mida ta ei häbenenud. Võib-olla peaks temaga kokku saama. Sedasorti seiklus võiks mulle meie praegusel pimedal aastaajal hästi mõjuda, pimedus tekitab minus masendust.
Millal me saaks kohtuda? kirjutasin ma.
Kolme nädala pärast, vastas ta.
Mis su nimi on ja kus sa elad? kirjutasin mina.
Mu nimi on Calisto ja ma elan Stockholmis, vastas ta.
Calisto? kirjutasin mina.
Mu ema oli katoliiklane, vastas ta ja mina ei mõistnud, mis selgitus see selline on.
Sinu nimi meenutab midagi, kirjutasin, aga ei saanud vastust.
Siis panen ma rongipiletid ja hotelli kinni, kirjutasin ma seejärel.
Sa võid vabalt minu juures elada, kirjutas ta, aga sellest keeldusin ma viisakalt.
Calisto juurde pidin sõitma ühel päeval jaanuari alguses. Kaks päeva enne mu sõitu öeldi telekas, et tulemas on lumetorm. See läheneb lõuna poolt, liigub üle maa põhja poole nagu luud, haarab kõik kaasa ja kuused kukuvad elektriliinidele nagu keeglikurikad. Nii öeldigi telekas. Maal peavad inimesed istuma ilma vooluta päevi, vahest nädalaid. Võrdlesin oma rongi sõiduplaani ilmaennustusega. Mõtlesin, et kui lõuna paiku, minu rongi väljumise ajal põhja poole sõita, jõuaksin enne tormi kohale. Kui see Stockholmi jõuab, istuksin juba kusagil baaris. Küllap oleksin pisut vintis ja küllap oleksin koos Calistoga.
Läksin rongile, nagu olin kavandanud. Kõigepealt sõitsin bussiga oma külast Malmösse. Mulle on alati meeldinud ära sõita, juba siis, kui buss Lundi pool põldude vahel sõidab, tekib tunne, et kõike võib juhtuda, et istud nagu mingi lehter ja nüüd hakatakse sinusse midagi sisse valama. Siis sõitis rong jaamast välja ja edasi läbi Skåne. Lehtmetsad lõppesid ja seejärel kihutasime läbi kuuseja männimetsade, mis avanesid mõnikord rööpaid ääristavateks pikkadeks tumedateks järvedeks. Rongis oli kõik rahulik. Istusin oma kohal ja mõtlesin, mis siis saab, kui ma kohale jõuan. Kuidas Calisto välja näeb, kus ta töötab, kas me seksime ning kui jah, siis kuidas. Olin närvis, aga pidin tegema nii, nagu ma alati teen, kui ma end kodus ei tunne,