Polüglottidest armastajad. Lina Wolff
see mulle muret ei valmistanud, sest ma ei teadnud joomisest midagi ega arvanud, et sellel üldse mingit mõju on, vähemalt alguses ei arvanud. Ent siis katsus ta mind ja seejärel lõhnasin ma ta käte järele. Voodis, kus me magasime, oli samuti tema lõhn ja mõnikord, kui ta üles tõusis, panin nina tema padja vastu ja oleksin äärepealt oksele hakanud. Seal oli alkoholi ja mustuse hais, keha mustuse hais, otsekui ei teadnuks keha, mida kogu selle mürgiga peale hakata, ja hakkas seetõttu tootma omaenda läppunud vastumürki. Algul ajas ta mind niisiis iiveldama, aga ajapikku harjusin. Mulle meeldis korter, kus ta elas. See asus Frederiksbergis ja oli soe ja otse köögilaua all oli radiaator, mille vastu sai kohvi juues jala suruda.
Meie vahel ei juhtunud midagi erilist, midagi sellist, mida tavaliste paaridega ei juhtu. Kõige suurem asi, mis meie vahel juhtus, oli see, kui Bjerre rääkis meie tulevikust. Ta maalis selle vaimusilmas enda ette nagu lossi ja sealjuures sugenes ta pilku midagi õnnelikku, ja mõnikord unustas ta rääkimise ajal isegi juua. Ta ütles, et ma võiksin tema juurde elama tulla ja ta ostaks suurema voodi ja muid asju, mida ma tahaksin. Meil oleks sõbrad, keda me külla kutsume, ja ta hoolitseks selle eest, et pangas oleks raha ja aastapalga jagu sääste, juhuks kui midagi peaks juhtuma.
„Ma korraldan selle kõik ära,” ütles ta. „See on minu vastutusel, sina pead saama end minuga turvaliselt tunda ja teadma, et mina olen su selja taga ja hoolitsen kõige eest.”
Ma ütlesin, et kui ta tahab oma elu joonde saada, peaks ta hakatuseks lõpetama joomise. Ta noogutas ja lonksas klaasist.
„Tõsi,” ütles ta. „Sa ei ütle seda, mida ma tahan kuulda, vaid seda, mida mul on vaja kuulda. Sellepärast oledki sa tõeline sõber, Ellinor.”
Seda öeldes vaatas ta mulle oma punasekirjute silmavalgetega otsa. Silmis oli selline läige, nagu oleks ta alatasa nutu äärel. Ta võttis mu käe, tal olid pikad sõrmed ja näritud küüned. Ta kallutas end minu poole ja tahtis mind suudelda, aga temast tulvav hais oli sedavõrd jälk, et ma pöörasin pea ära. Ta võttis klaasist järgmise lonksu ja pilgutas läike silmist.
„Kui ma mõtlen elule, mida ma tahaksin elada,” lausus ta seejärel, „rahulikule, soojale, õdusale elule, mida ma tahaksin elada koos sinuga, Ellinor, siis tunnen, et võiksin teha mida iganes. Ma olen valmis tegema mida iganes. Homme otsime kõik pudelid välja, mis ma ära olen peitnud, ja valame kraanikausist alla. Nagu uus algus.”
Ta naeratas mulle taas ja tema käsi pigistas minu oma.
„Kas meil võiks olla auto?” küsis ta seejärel. „Siis võiksime nädalavahetustel Skånesse sõita. Metsas jalutada ja Malmöst odavat toitu osta.”
Mina ütlesin, et autot polegi vaja, et üks tore asi Kopenhaageni juures on see, et igalt poolt võib rattaid laenutada, ja kui tahad Skånesse sõita, võib seda teha rongiga. Bjerre näis murelik, nagu oleks see autoasi kõige muu eeldus.
„Aga koer?” küsis ta.
Ma raputasin pead.
„Meil on praegugi kõik hästi,” ütlesin ma. „Sa pead ainult joomise maha jätma.”
Järgmisel päeval pidime kõik pudelid ära viskama. Alkoholi välja valama, pudelid ära viskama ja alustama uut, stabiilset elu. Klaus Bjerre tõusis sel hommikul vara, käis duši all ja lõhnastas end ja jõi kohvi, aga ei puudutanud ühtki köögis seisnud pudelit. Ta vaatas mulle otsa ja mulle tundus, et ta silmavalged olid pisut vähem punasekirjud.
„Küll sa näed, et kõik saab korda,” ütlesin ma. „Kui oled piisavalt kindlameelne, siis saab kõik korda.”
„Jah,” vastas Klaus. „Nüüd lähen ma tööle. Siis tulen ma koju, me sööme õhtust ja joome toidu kõrvale vett. Siis võtame pudelid ette.”
Seisin tema selja taga uksel, kui ta välja läks. Ta pööras trepikäsipuuni jõudes ringi, tõstis minu poole käe ja naeratas.
Läksin tagasi korterisse, istusin köögis ja sõin hommikust. Klausi lahkumisest oli kulunud ehk pool tunnikest, kui ukselt kõlas koputus. Koputus oli vali ja kindlakäeline. Ma ei olnud enne trepilt samme kuulnud ja seetõttu mõtlesin, et koputaja on kindlasti juba mõnda aega ukse taga seisnud. Julgust kogunud, et seejärel käsi tõsta ja kolm korda otsustavalt koputada. Katkestasin mälumise ja panin kruusi lauale. Küllap müüvad midagi, või siis Jehoova tunnistajad, mõtlesin. Aga ma teadsin ka, et müügiagent või Jehoova tunnistaja ei koputaks kunagi niimoodi. Nemad hoolitseksid juba koputamise ajal selle eest, et korteris istujad suhtuksid neisse kui sõpradesse, kui kellessegi, kes suudaks nende elu paremaks muuta. Kui ma midagi ette ei võtnud, kõlas uus koputus. Vali ja nõudlik, nagu teaks too isik kindlalt, et keegi on siin sees, ja tahaks öelda, et ta ei kavatsegi alla anda. Tõusin püsti ja jäin keset põrandat seisma. Seisin seal öösärgis ja vahtisin ust, ei suutnud end sundida seda avama. Siis koputati veel valjemini ja ma kuulsin kedagi ütlemas:
„Tehke lahti, proua Bjerre, palun, proua Bjerre, tehke lahti!”
Paotasin ust. Väljas seisis üks Klausi naabrinaistest. Ma ei olnud temaga kunagi vestelnud, aga ma teadsin, et ta elab koos oma tütrega seitsmendal korrusel. Klaus nimetas teda „opakaks”. Ta oli sama halvasti riides kui ma ise või isegi hullemini, sest tema öösärgi rinnaesisel olid plekid, paistis, et kohvist või moosist.
„Jah?” küsisin uksepraost.
„Sa pead tulema,” ütles ta. „Regina on end kempsu luku taha pannud ja ütleb rumalaid sõnu.”
„Regina?” küsisin mina.
„Minu tütar.”
„Ma kardan, et ma ei saa aidata,” ütlesin ma.
„Aga sa pead,” käis ta peale. „Regina võib seal sees ära surra.”
Ma tahtsin öelda, et mul oli just sel päeval muudki, millele mõelda, pealegi ei käi ma tavaliselt nii vara hommikul väljas.
Ütlesin seda ja püüdsin samal ajal ust sulgeda. Aga siis sattus naine seal koridoris täiesti paanikasse.
„Ei, ei,” karjus ta, „sa ei saa aru, proua Bjerre, Regina võib seal sees ära surra, sa pead tulema mulle appi, muidu võib ta seal ära surra!”
Ma ei tea, miks ma seda tegin, aga ma avasin ukse, läksin välja ja seisin trepimademele. Seisime seal nüüd kahekesi ja meie ümber oli täielik vaikus. Nagu oleksime Kopenhaageni elust ja melust täiesti ära lõigatud, nagu oleks meie kaks iseenese teadmata ja kahes eri korteris tekitanud midagi oma, midagi ebameeldivat ja hirmutavat. Omaenda vaakumi, või haige universumi. Nii ma mõtlesin, ja seejärel seda, et ma ei peaks teadma midagi ei vaakumitest ega haigetest universumitest.
„Mida sa tahad, et ma teeksin?” küsisin ma.
„Sa pead ta tualetist välja aitama,” vastas naine.
„Ma olen haige,” ütlesin ma ei tea mispärast.
„Mis haigus sul on?” küsis ta.
Püüdsin mingit haigust välja mõelda ja ütlesin kõige nakkavama, mis mulle pähe tuli, et mul on rõuged.
„Täppe pole küll näha,” ütles ta seepeale. „Mis sorti rõuged need on? Tuulerõuged?”
„Ei,” vastasin mina. „Tavalised rõuged.”
„Tavalised rõuged?” kordas ta.
„Mida sa tahad, et ma teeksin?” küsisin uuesti.
„Aita meid,” ütles ta siis. „Me peame seda koos tegema.”
„Kas sa kedagi teist ei saa paluda?” küsisin.
„Sina oled ainus, kellel on praegusel kellaajal aega.”
Tal oli õigus. Kõikidest majaelanikest olin mina ainus, kes polnud hõivatud. Maja ülejäänud uksed olid kinni ja lukus, ja jäid niimoodi kella kuue või seitsmeni, kui hakati jälle töölt koju tulema. Ainult minul oli praegusel kellaajal aega.
„Eks ma siis tule,” ütlesin ma.
Astusin