Polüglottidest armastajad. Lina Wolff
kaugusel akna taga liikus kaljusein tohutul kiirusel mööda. Siis äkitselt veeresime kalju seest välja, linna sisse. Ma ei olnud kunagi varem Stockholmis käinud, nii et ma ei olnud ette valmistatud. Vagunis oli täiesti vaikne ja kui ma ringi vaatasin, nägin ma, et kõik istuvad ja vaatavad aknast välja. Hakkas hämarduma ja taevas olid oranžid ja sinised toonid. Sõitsime üle sildade ja meid ümbritsesid vesi, kaljuseinad ja vaskkatusega hooned. Vesi, mis oli osaliselt jääkaane all, loksus keereldes edasi-tagasi, ning eemalt paistis avameri. Siin peavad olema kõik õnnelikud, mõtlesin ma. Terved inimesed. Põlvest põlve uisutanud ja kaljude ääres supelnud. Suurte akende taga joovad nad kindlasti peent kohvi. Vaatavad välja üle mägede, mere ja linna, mis asuvad ülejäänud maailma silmis täiesti sürrealistlikus kombinatsioonis. Kui ma rongi pealt maha tulin, näis mulle, et inimesed olid otsusekindlad ja täiuslikud, otsekui filmist kloonitud. Tundsin, kuidas tuju langeb. Igatsesin koju, kui mitte oma külla, siis vähemalt Kopenhaagenisse. Kopenhaagenis keerleb tivoli vaateratas otse rongijaama kõrval ning kõige kohal heljub uriini, suitsu ja vahvlite lõhn.
Olin pannud kinni toa ühes kesklinna hotellis ja sinna end registreerisingi. Selgus, et mu tuba on keldris ja ilma akendeta, ent seevastu on väljas koridoris saun. Istusin seal kaua ja uhtusin end vaheldumisi sooja ja külma veega ning läksin tagasi oma tuppa, pugesin voodisse ja uinusin. Kui ma ärkasin, oli kell üheksa õhtul ning akendeta ruumis oli kottpime. Tõusin üles, meikisin end tualetis, mille põrand oli märg. Meikisin end päris tugevalt, kuni mulle meenus, et rohke meigiga naised näivad sageli ebakindlad, võtsin siis tüki märga tualettpaberit ja nühkisin osa maha. Siis kirjutasin Calistole sõnumi, et ma olen kohal ja duši all käinud ja valmis temaga kohtuma.
Kohtume Pharmariumis, vastas ta kõigest paari minuti pärast. Istu baari ja tee nägu, nagu sa oleksid saadaval, küll ma su siis üles leian.
Küsisin hotelli registratuurist, mis asi see Pharmarium on. Kui olin saanud teejuhised, mässisin salli ümber pea ja astusin välja.
Sel ajal kui ma saunas käisin ja magasin, oli tuul tõusnud. Talved on põhja pool külmad ja tuul näis hotelliukse taga maadligi roomavat, et siis äkitselt keerisena üles karata ja peoga peent lund kaasa haarata. Läksin üle silla ja jõudsin teisele saarele. Seal seisid kõrged, rohekaks tõmbunud katusega tellishooned. Kõik näis ühekorraga suurejooneline ja maaliline. Külmast ja õhus lendavast lumest hoolimata paistsid paljud niisama ringi jalutavat. Jõudsin ühe kiriku ette väljakule. Tuvastasin, et selle ääres on neli kõrtsi või baari. Üks neist oli Pharmarium. See oli väljaku ühes nurgas ja sissepääs näis tagasihoidlik, aga kui ma pea sisse pistsin, sain aru, et see on koht, mille ma oleksin vist ka ise valinud. Lagi oli madal ja sees oli soe. Inimesed istusid madalate laudade ääres ja seintel rippusid värvilised kangad. Muidu paistis see nagu vana apteek, kus on tumedast puidust sahtlid, see lisas kogu kohale alkeemia hõngu.
Istu baari ja tee nägu, nagu sa oleksid saadaval, küll ma su siis üles leian, oli Calisto kirjutanud. Riputasin mantli ja salli nagisse ning istusin baarileti äärde. Siis tellisin dringi, ütlesin baarimehele, et soovin „tema parimat” ja sain seejärel suitsuse hapu värgi, mille jõin kiiresti ära, et kõhust õõnsat tunnet peletada. Kümne minuti pärast astus ligi üks mees ja tutvustas end Calistona.
„Kas sina oled Ellinor?” küsis ta.
„Jah,” vastasin mina.
„Mina olen Calisto.”
„Tere,” ütlesin mina.
Calisto oli ülekaaluline, tal olid juuksed pesemata ja ta oli ilmselgelt purjus.
„Ega sa vist ei oodanud, et ma nii paks olen,” ütles ta hetke pärast.
„Ega jah,” vastasin mina.
„Oled sa pettunud?” küsis ta.
„Mulle pole rasvakiht kunagi probleeme tekitanud,” vastasin seepeale.
„Väga hea,” ütles Calisto ja tellis baarimehelt õlle.
Istusime vaikides, tema jõi oma õlut.
„Kas sa tuled nüüd minu juurde?” küsis ta seejärel.
Polnud kuigi kohane välja pakkuda akendeta hotelli ja isegi kui ma olin mõelnud, et me võiksime kusagil õhtust süüa, enne kui niiöelda oma kohtumise järgmise osa juurde edasi liigume, ütlesin, et miks mitte. Kõndisime taas läbi põiktänavate, jõudsime varsti suurele tänavale, kus Calisto peatas takso. Siis sõitsime kaua, linnast välja maanteele, mis kulges mööda mereäärt ja edasi piirkonda, kus kaldakaljudel seisid uhked eramajad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.