Edasi. Talv 2021. Edasi
analüüsi-võimet.
MUUSIKA
Alustuseks kodumaine Trio Maag, kelle põhimenüüs on Argentiina tan-god. Nautisin nende muusikat juba varem, sel piiratud liikumisvõima-lustega aastal aga veelgi enam kui enne. Augustis Sõru Jazzil tegid nad unustamatu etteaste koos hispaan-lanna Isabel Bermejoga, kellega koos-töös ilmus hiljuti ka uus singel “En mi jardin”.
Ja siis Sault. Sest et see on samuti kaasakiskuv ja hoogne, sest me armas-tame ju britte tingimusteta edasi ja sest viimasel ajal on üldse kergemad ja tempokamad asjad jälle meeldima hakanud. Kevad vist.
Berit Kaschan
soovitab
BERIT KASCHAN on luuletaja, kirjandusteadlane ja kirjandusterapeut.
tunne püsib. Seitse päeva saab plat-vormi tasuta ka proovida. Proovige!
KUNST
KUMU uus püsinäitus “Identiteedi-maastikud. Eesti kunst 1700–1945” – oli teada, et see näitus saab olema hea, aga et lausa liigutav, seda poleks vist isegi osanud ette näha. Eesti kunsti-elu intensiivsus ja haare kahe maa-ilmasõja vahelisel perioodil on samuti miski, mis jätkuvalt austusest vaka-tama paneb. Ja ka kirjanduses ja muu-sikas oli latt teadupoolest sama kõrgel. Näitusel leidub ka rohkesti üldsusele seni ehk mitte nii tuntud töid ja auto-reid – värvilised Wiiraltid, Natalie ja Lydia Mei, Karin Luts jt. Kindlasti väärt mitmekordset külastamist, õn-neks on selleks aega ka.
Kaasaegne kunst pole loomulikult halvemas seisus, on samuti maailma-tasemel. Selles peaksid aitama veen-duda teiste hulgas ka Kunstihoone uued näitused: Flo Kasearu “Elust välja lõigatud”, mis mõtestab lähi-suhtevägivalla teemat hoolikalt vali-tud toonides, kõnekate kujundite ja väljajättude kaudu; Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa “Korduvad must-rid”, mis suunavad askeesist rõõmu tundma; ja Maria Valdma “Mälu-palee”, kuhu ma ise pole veel jõudnud,
FotoD: Külli Mäg, EKRAANITÕMMIS, REPRO
7
EDASI. Nr 8, kevad 2021
Kuhu minna, mida teha
Jah, mõnedki sõbrad naeravad, et olen vanamoodne, aga mulle tõesti meeldib muuseumides käia. Ka nüüd, eeloleval suvel toimuvat Arktika eks-peditsiooni ette valmistades olen tuh-ninud nii kaugemate kui kodumaiste muuseumide kogudes. Seejuures tuleb silmas pidada, et enamik muuseumide varadest ei mahu vitriinidesse. Eesti Ajaloomuuseumi näitustel on praegu eksponeeritud alla saja arktilist pärit-olu eseme, tegelikult on muuseumi kogudes üle 500 Siberist ja Alaskalt pärit eseme (vt Jean-Loup Rousselot’ ja Veronika Grahammeri kataloogi “Oltre Bering”, 2004).
Maailmas on palju suuremaid ja väiksemaid muuseume, kust leiab üli-huvitavaid materjale Arktika kohta. Ammendamatuteks varaaitadeks on muidugi Peterburis asuvad Vene-maa Etnograafiamuuseum, Venemaa Merelaevastiku Muuseum ning Ark-tika ja Antarktika Muuseum. Sama mõõtu on Londonis asuv Briti Muu-seum (muuseum on hetkel suletud, aga näituse “Arctic: culture and cli-mate” virtuaaltuur on leitav siit: www.youtube.com/watch?v=A-JBeIGMdAI). Lisaks suurtele muuseumidele võib üllatavaid leide olla ka väiksemates koduloomuuseumides. Nii olen ma imetlenud põhjarahvaste etnograafiat Anadõris, uurinud polaaralade loo-dust Murmanskis, Arktika avastuslugu
Tromsøs ja Arhangelskis, leidnud huvi-tavaid Eesti-seoseid Dudinkas.
Eestis on mitmeid mäluasutusi, kust Arktika-teemalisi dokumente ja museaale leiab. Märkima peab Eesti Ajalooarhiivi, kus asub palju balti-saksa teadlastega seotud materjale. Aga mitte vähemtähtis ei ole Kukruse Polaarmuuseum, kus oma esimese polaarhuvi võiks rahuldada tulevased maadeavastajad.
Eks igale uurijale ole teema, millega ta ise tegeleb, kõige põnevam ja arm-sam. Nii ei saa ka öelda, millises Eesti muuseumis olevad polaaralade mater-jalid kõige olulisemad on. Mulle endale tundub siiski, et alustada võiks Eesti Ajaloomuuseumist. Siia on juba pro-viisor Johann Burchardi ja Eestimaa
Kirjanduse Ühingu aegadest kogutud baltisakslastest teadlaste ja maade-avastajatega seotut. Siia on jõudnud sel-liste tähelepanuväärsete perekondade nagu Kotzebuede, Wrangellide, Kru-sensternide ning nende kaaskondsete esemed, mis põhjaaladelt kaasa toodud.
Ferdinand von Wrangell oli Tsaari-Venemaa maadeuurija, Alaska kuber-ner ning Vene-Ameerika Kompanii peadirektor. Üks Ajaloomuuseumi unikaalsemaid kollektsioone ongi tema ja ta abikaasa Elisabethi Alas-kal kogutud või neile kingitud asjad. Aga muuseumi võõretnoloogia kogus on etnograafilist materjali, kultus-esemeid ja suveniire ka Siberist, Kam-tšatkalt, Aleuudi saartelt.
Mõned Wrangelli pere asjad on nende Roela mõisa teenijate kaudu jõudnud ka Eesti Meremuuseumisse, kus Arktika museaale siiski märksa vähem kui Antarktika omi.
Ka Eesti Rahva Muuseum on kodutanumalt kaugemale jõudnud. Eelkõige on keskendutud meie hõimu-rahvaste ainesele. Nii näiteks on kogu-des üle 300 Saamimaalt toodud eseme, vähemal määral samojeedide (nee-netsite, sölkuppide) materjale. Aga on ka näiteks erinevaid dolgaani riideid ja puulaastudest valmistatud Alaska inuittide peakate.
Pärast vabadussõda sattus ERM-i Hellenurme mõisast materjale, mis Alexander Theodor von Middendorff oli kogunud oma ekspeditsioonilt Põhja-Siberisse ja Kaug-Itta (1842–45). Paraku on ses kogus olevate materja-lide kirjeldused üsna lünklikud.
Tartu Ülikooli Loodusmuuseu-mist leiame näiteks kivimeid, mida Alexander von Schrenck kogus rei-sil Arhangelskist Vaigatši saarele ja Alexander Lehmann Novaja Zemljalt.
Mulle endale imponeerib selle muuseumi materjalidest vaat et kõige rohkem üks ürgpiisoni kolju, mille on tundmata koguja – võimalik, et Tartu Ülikooli Zooloogiamuuseumi juhataja Johann Friedrich Eschscholtz ise – leidnud ja kaasa toonud Eschscholtzi lahe ümbrusest Alaskalt. Tartu Üli-koolile kingiti see kolju koos mitme teise imetaja luudega 1858. aastal. Sel-lest pealuust, mis sümboliseerib Ark-tika ja Eesti seoseid, kujundasime ka oma Arktika-ekspeditsiooni vapi.
FotoD: erakogu, Eesti Rahva Muuseum, www.muis.ee/museaalview/718845
Tiit Pruuli
soovitab
TIIT PRUULI on Arktika ekspeditsiooni juht.
ARKTIKA MEIE MUUSEUMIDES
Eesti Ajalooarhiiv • Kukruse Polaarmuuseum • Eesti Ajaloomuuseum • Eesti Meremuuseum • Eesti Rahva Muuseum • Tartu Ülikooli Loodusmuuseum
(Saami) burka detail, ERM EJ 378:7
8
EDASI. Nr 8, kevad 2021
Peter Pedak.
Jääminek