Edasi. Talv 2021. Edasi
visionääride seisukohad moo-dustavadki ühe kodanikupalga tõl-genduse, mida nimetagem siinkohal futuristlikuks. See seob kodaniku-palga vajaduse Majandus 4.0 ja tulevi-kutööga. E. Tergi ja J. Vallistu hiljutine lugu Sirbis1 andis hea ülevaate selle mõttesuuna põhiteemadest.
Käesolev lugu vaatab kodaniku-palga temaatikat pragmaatilisemas, tänaste heaoluriikide ja tehtava sot-siaalpoliitika võtmes.
Alustagem terminist. Eesti kee-les käibel olev “kodanikupalk” on natuke eksitav ja ilustav. Kodaniku mõiste tähendab aktiivset suhet riigi ja inimese vahel, ükskõik mis on selle täpsem vorm. Kodanikupalga inglis-keelne vaste universal basic income (UBI) sellist suhet kuidagi ei sisalda. Teiseks pole UBI puhul tegu palgaga. Palk on seotud töö väärtusega ja seega ei sobi siia konteksti. UBI on oma ole-muselt abiraha, mida lihtsalt jaga-takse igaühele ilma igasuguste tingi-musteta.2 Tõsi, sellisel ideaaltüüpilisel
kujul on UBI ikka vaid idee paberil, mitte reaalselt rakendatud üleriik-lik poliitika. Tähtis on ka rõhuasetus basic, nt Soome kodanikupalga eks-perimendis oli abiraha suuruseks 560 eurot kuus. Niisiis oleks adekvaatsem eestindatud termin “baasraha”.
Omajagu on arutelusid ka selle üm-ber, kas raha peaks ikkagi maksma tingi-musteta. Riskiühiskonna teoreetikuna kuulsaks saanud U. Beck (1999) räägib oma raamatus “The Brave New World of Work” sellest, kuidas töö tootlikkuse kas-vades peaks töönädal lühenema. Vaba aega saab olema rohkem ja see võiks suurendada inimeste huvi panustada ühiskonda vabatahtlikuna. Palgatöö vähenemist korvakski Becki visiooni järgi kodanikupalk – tasu ühiskondliku aktiivsuse (civil labour) eest. Briti majan-dusteadlane Anthony Atkinson (1996) läks selle ideega konkreetsemaks ja käis välja osalusraha (participation income) idee. Igaühel on küll võimalus osalusraha saada, ent selle tinigmuseks on erineval viisil ühiskonda panus-tamine. Aga nagu ikka, saatan peitub detailides. Kuna Atkinson hakkas loet-lema tegevusi, mis sellise sotsiaalse panustamisena võiksid kvalifitseeruda (eakate eest hoolitsemine, kogukon-naprojektid, enesetäiendamine, FIE-ndus jmt), tabas kogu tema teooriat äge kriitikatorm. Vaidlused selle üle, kes ja kuidas defineerib “osaluse”, võivad muuta kogu ettevõtmise riigihalduse seisukohast õudusunenäoks. Tänaseks on tõelise kodanikupalga ideed margi-naliseerunud ja ülekaalukalt räägitakse ikkagi baasraha jagamise lihtsatest skeemidest.
Millist probleemi lahendatakse UBI-ga?
Poliitika-analüüsi kirjanduses on üks humoorikas, ent tõene tees: aeg-ajalt juhtub nõnda, et kõigepealt pannakse paika lahendus ja alles pärast haka-takse sellele n-ö sobivat probleemi juurde otsima. Mulle tundub, et baas-raha skeemiga on üsna sama lugu. Aga vaadakem siiski, milliseid probleeme universaalse baasraha (UBI) juuruta-misega on põhimõtteliselt võimalik lahendada.
1. Tõhusam riigihaldus toetuste maksmisel. Riikides, kus erine-
ANU TOOTS on sotsiaalpoliitika professor Tallinna Ülikoolis.
1 Erik Terk ja Johanna Vallistu. “Kodanikupalk – mis, miks või miks mitte?” Sirp. Jaanuar 2021.2 Maailmapank (veebruar 2020). www.worldbank.org/en/topic/socialprotection/publication/exploring-universal-basic-income-a-guide-to-navigating-concepts-evidence-and-practices
12
EDASI. Nr 8, kevad 2021
ILLUSTRATSIOON: repro
anda väikese kokkuhoiu, mille abil saab toetusi tõsta.
Kui soovitakse saavutada sot-siaalse sidususe ja heaolu eesmärki, siis on lootus, et inimesed hõivavad end meeldivamate ja motiveerivate tegevustega, misläbi väheneb vajadus muude sotsiaalsete hädade leevenda-miseks (kuritegevus, alkoholism ja narkosõltuvus, vaimse tervise ravi). Ideaalis hakkavad UBI saajad ettevõt-jateks ja ühel päeval jõuavad taas hal-jale oksale. Soome eksperimendis see unistus paraku ei realiseerunud ning UBI saajate tööhõive tõusis vaid natuke ning töised sissetulekud ei olnud kõr-gemad kui teistel. Samalaadse tulemu-seni viis Itaalia UBI eksperiment.
Juhul kui tahetakse lihtsalt tõsta kogu rahva elatustaset, siis on raha juurde vaja. Selline variant on realist-lik peamiselt eksootilistes piirkonda-des, millel on õnn omada loodusvara-sid. Näiteks maksab Alaska juba alates 1982. aastast inimestele osa naftatulu-dest n-ö peo peale (1606 $ 2019. a.). ILO projektsioon4 UBI kuludest suhtena SKP-sse viib meid pauguga ulmemaa-ilma: sotsiaalkulud tõuseksid siis ca 30 protsendini SKP-st, ehk mitmetes kesk-mise arengutasemega riikides nagu Eesti – umbes kaks korda. Nendes reh-kendustes pole sees tervishoiukulusid, mis on keskmiselt 10% SKP-st. Kokku seega 40% SKP-st sotsiaalsele heaolule!
Lisaraha on vaja ka siis, kui UBI rakendatakse mõnele arvukale sot-siaalsele kategooriale – näiteks roboti-
vaid sotsiaaltoetusi on palju ja need on sageli tingimuslikud, sh vajadus-kohased, võib UBI vähendada toetuste väljaarvutamiseks, monitoorimiseks ja väljamaksmiseks minevat haldus-koormust.
2. Ühiskonna sidususe tugevda-mine. Kuna abirahade taotle-mist võidakse pidada häbistavaks või on see väga bürokraatlik, siis pakuks automaatselt makstav UBI “väärika-mat” viisi raskustesse sattunud kaas-kondsete toetamiseks. Lisaks aitaks baasraha hoida töötute ja vaeste vaim-set heaolu ning motivatsiooni oma eluga edasi toimetada. Just sellist posi-tiivset mõju näitas Soomes aastatel 2017–18 läbi viidud UBI pilootprojekt.3