Kuningriik. Jo Nesbo
lohutus on see, et mul on kaks poega, kes täna tõestasid, et on täismehed. Kes võtsid vastutuse ja tegid otsuseid. Rasked valikud – kas teate, mida see tähendab? Kui su kõri pigistab see, et sa pead valiku tegema, mitte tehtud valik ise. Kui tead, et ükskõik mispidi sa valid, lebad ikkagi öösel ärkvel ja piinad end küsimusega, kas tegid ikka õigesti. Te oleksite võinud selle otsuse tegemisest hoiduda, plehku pista, aga te otsustasite siiski valusa valikuga rinda pista. Kas jätta Dog elama ja kannatama või lasta tal surra ja olla tema mõrtsukas. Nõuab suurt julgust, et mitte tagasi kohkuda, kui sind äkitselt selliste valikutega vastamisi seatakse.” Ta sirutas oma kämblad meie poole. Ühe otse ette, minu õlale, teise pisut kõrgemale, Carli õlale. Tema hääles kõlas jutlustaja Armandi vääriline vibraato, kui ta jätkas: „Just nimelt võime valida mitte vähima vastupanu tee, vaid kõrgeima moraali tee eristab inimesi loomadest.” Tal olid jälle pisarad silmas. „Siin ma olen, murtud mees, aga ma olen teie üle hirmus uhke, poisid.”
See ei olnud mitte ainult kõige võimsam, vaid tõenäoliselt ka kõige pikem seotud sõnavõtt, mida olin eales oma isa suust kuulnud. Carl hakkas töinama ja pagana pihta, mul endal oli ka päris suur klimp kurgus.
„Nüüd lähme ja räägime sellest emale.”
Meil oli hirm. Emale, kellel oli vaja tükk aega ringi jalutada iga kord, kui isa läks kitse tapma, ja kes tuli siis tagasi, silmad punased.
Kui olime poolel teel majani, hoidis isa mind natuke tagasi, nii et meil tekkis Carliga väike vahe.
„Enne kui ema seda versiooni kuuleb, oleks hea, kui sa oma käed põhjalikumalt puhtaks peseksid,” ütles isa.
Tõstsin pilgu ja olin valmis selleks, mis edasi tuleb. Aga ma nägin tema näos ainult leebust ja väsinud allaandmist. Siis silitas ta mul üle kukla. Niipalju kui ma mäletan, ei olnud ta kunagi varem nii teinud. Ega teinud ka kunagi hiljem.
„Mina ja sina, Roy, oleme sarnased. Meie oleme kangemad kui ema ja Carli sugused. Nii et me peame neil silma peal hoidma. Alati. Saad aru?”
„Jah.”
„Me oleme üks pere. Meil oleme ainult meie ise, meil pole kedagi teist. Sõbrad, kallimad, naabrid, külarahvas, riik – see kõik on illusioon ja pole sel päeval, kui asi tõsiseks läheb, sittagi väärt. Siis on ainult kas meie või nemad, Roy. Meie absoluutselt kõigi teiste vastu. Selge?”
„Selge.”
ESIMENE OSA
1
Teda oli kuulda enne, kui näha.
Carl on tagasi. Ei tea, miks ma Dogi peale mõtlesin, sellest koeraloost saab varsti kakskümmend aastat, võib-olla kahtlustasin, et Carli ootamatu ja äkilise kojutuleku põhjus on sama mis tookord. Nagu ikka. Et tal on suure venna abi vaja.
Ootasin õue peal, vaatasin kella. Pool kolm. Ta saatis sõnumi, see oli kõik, teatas, et nad peaksid kella kaheks kohale jõudma. Aga mu väikevend on alati olnud optimist, lubanud ikka tiba rohkem, kui suudab täita. Mu pilk libises üle maastiku. Õigemini üle selle natukese, mis ulatus üle minu all laiuva pilvevaiba. Tundus, nagu hõljuks teisel pool orgu kõrguv mäekülg hallil merepinnal. Siin kõrgustes hakkas taimestik juba kergelt punakat tooni võtma. Taevas mu pea kohal oli nii sinine ja klaar nagu süütu neiu pilk. Mõnusalt karge õhk torkis kopsu, kui liiga kiiresti sisse hingasin. Mul oli tunne, nagu oleksin ihuüksi, nagu oleks kogu maailm minu päralt. Või mis maailm, tegelikult ainult üks Ararati mägi, mille tipus on talu. Aeg-ajalt sõidab mõni turist alt külast mööda käänulist teed üles mäkke vaadet imetlema. Siis satuvad nad varem või hiljem ka meie õuele ja imestavad, kas ma tegelen ikka veel väiketalundusega. Need ignorandid nimetavad mu majapidamist väiketaluks vist sellepärast, et nende arvates peab üks korralik talu olema just niisugune, nagu neil endil seal lauskmaal – põllulahmakad, üle mõistuse pirakad laudad ja tohutu uhked elumajad. Nad pole näinud, mida võib torm mägedes teha, kui maja katus on liiga suur. Ega üritanud kütta ülearu suurt tuba, kui väljas on kolmkümmend kraadi pakast ja tuul vihiseb läbi seina. Neil pole aimugi, mis vahe on põllu- ja tühermaal, nad ei tea, et mägitalu kõnnumaad on ka loomadele karjamaaks. See kuningriik võib olla üksildane, ent on siiski määratult suurem kui lauskmaataluniku peenutsev nisukollane kultuurmaastik.
Olen siin viisteist aastat üksi elanud, aga sellega on nüüd siis lõpp. V8 mootoriga sõiduriist rassib kärinal ja mürinal kusagil pilvevaiba sees mäest üles. Müra kostab juba nii lähedalt, et auto peaks olema poole tõusu peal asuvast Jaapani kurvist möödas. Juht annab gaasi, läbib juuksenõelakujulise käänaku, lisab jälle törtsu gaasi. Jõuab aina lähemale. On kuulda, et see juht on neid kurve varemgi läbinud. Niipea kui mu kõrv eristab mootorihelide nüansse, sügavaid ohkeid käiguvahetusel, seda tõrrepõhjabassi, mis on omane ainult madalatel käikudel sõitvale Cadillacile, tean surmkindlalt, et see on DeVille. Samasugune must autopurakas, nagu oli olnud meie papsil. Loomulikult.
Nüüd ilmubki Kitsekurvist nähtavale DeVille’i agressiivne grillivõre-irve. Süsimust. Tõsi küll, uuem mudel, vast umbes 85. aasta oma. Aga nii-öelda samas muusikalises kastmes.
Auto jäi minu ees seisma ja juhipoolne aknaklaas libises alla. Lootsin, et see ei paista välja, aga mu süda põksus nagu kolb. Kui palju kirju, SMS-e ja meile olime kõigi nende aastate jooksul vahetanud? Mitu korda teineteisele helistanud? Mitte eriti palju. Siiski, kas oli möödunud ainsatki päeva, ilma et ma oleksin Carli peale mõelnud? Vaevalt küll. Aga parem oli Carlist puudust tunda, kui tema jamasid klaarida. Kõigepealt hakkas mulle silma, et ta on vanemaks jäänud.
„Vabandage, härra, kas see ongi kuulsate Opgardi vendade talu?”
Siis lõi tema nägu särama. Ta kostitas mind oma lahke vastupandamatu naeratusega ja mul oli tunne, nagu oleks aeg minema pühitud nii tema näolt kui ka kalendrist, mis väitis, et meie viimasest koosolemisest on möödas viisteist aastat. Ent selles pilgus oli ka midagi uurivat, justkui katsuks ta supluseks vett.
Ma ei tahtnud naerda. Veel mitte. Aga ma ei suutnud ka tõsiseks jääda.
Autouks läks lahti. Ta sirutas käed kaisutuseks laiali ja mina vupsasin nende käte vahele. Miski ütleb mulle, et lugu oleks pidanud olema vastupidi. Et hoopis mina – vanem vend – oleksin pidanud oma koju jõudnud vennale avasüli vastu minema. Aga kusagil poolel teel on minu ja Carli vaheline rollijaotus ähmastunud. Ta on minust suuremaks kasvanud nii kehalises mõttes kui ka inimesena ja – vähemalt teiste inimeste seltskonnas – on taktikepp nüüd tema käes. Panin silmad kinni, judisesin ja hingasin vabinal sisse, ahmisin sügise, Cadillaci ja oma väikevenna lõhna. Temast uhkas mingisugust niinimetatud meesteparfüümi.
Kõrvalistuja uks oli nüüd samuti pärani.
Carl lasi mind lahti ja juhatas mu ümber auto tohutu esiotsa naise juurde, kes seisis, nägu oru poole pööratud.
„Siin on tõesti imeilus,” ütles naine. Välimuselt oli ta väike ja habras, hääl aga madal. Ta rääkis ilmselge aktsendiga ja pani ka intonatsiooniga puusse, aga see oli igatahes norra keel. Ei tea, kas ta on seda lauset tee peal harjutanud, kas ta on otsustanud öelda täpipealt nii, mõelgu ta seda siis tõsiselt või mitte. Midagi niisugust, mis peaks kindlustama, et ta hakkab mulle tahes või tahtmata meeldima. Siis pöördus ta minu poole ja naeratas. Kõigepealt püüdis mu pilku tema valge nägu. Mitte kahvatu, vaid valge nagu lumi, mis peegeldas valgust tagasi, nii et näo piirjooni polnud lihtne tabada. Veel märkasin, et ühe silma laug on pooleldi alla tõmmatud nagu ruloo, justkui oleks pool temast hirmus unine. Teine näopool aga paistis olevat ärkvel. Vilgas pruun silm vaatas mulle tulipunase poisituka alt uljalt vastu. Seljas oli tal lihtne must taljesse töötlemata mantel, ka selle all ei paistnud jälgegi vormidest, kui mitte arvestada musta kõrge kaelusega kampsunit. Üldse jättis ta esmapilgul mulje, nagu oleks õrnhaprast poisist tehtud mustvalge foto ja sellel juuksed hiljem üle värvitud. Carlil on naiste juures alati lööki olnud, seepärast olen ausalt öelda kergelt üllatunud. Asi ei ole selles, nagu poleks see naine armas, otse vastupidi, vaid et ta pole just kõige