Kuningriik. Jo Nesbo
Ohkasin. Nii väikeses külas ei ole kerge kvalifitseeritud tööjõudu leida. Nutikad sõidavad Oslosse või Bergenisse õppima, ettevõtlikud aga Notoddenisse, Skienisse või Kongsbergi raha teenima. Neil, kes jäävad siia nagu Egil, ei ole just palju töökohti, mille vahel valida. Kui ma ta lahti laseksin, maanduks ta otsejoones sotsiaalhoolekandes. Ega ta siis sellepärast vähem vorstikesi sööma hakka, vahe on ainult selles, et siis seisaks ta teisel pool letti ja maksaks nende eest. Räägitakse, et ülekaal on peamiselt maakohtade probleem. Selge see, nii lihtne on lohutussöömise tungile järele anda, kui töötad bensiinijaamas ja näed, kuidas sealt voorivad läbi inimesed, kes on teel mujale, paikadesse, mis on sinu ettekujutuses palju paremad, autodega, mida sina endale iial lubada ei saa, tüdrukutega, keda sa ei julgeks isegi kõnetada, kui te ei kohtuks just küla tantsupeol ja sa poleks kaabakas. Aga eks ma pean varsti Egiliga vestlema. Peakontor ei hooli Egilitest, vaid viimasest reast, puhaskasumist. Karm värk. 1969. aastal oli Norras seitsesada tuhat autot ja rohkem kui neli tuhat bensiinijaama. Nelikümmend viis aastat hiljem oli autode arv peaaegu neljakordistunud, ent tanklate arv enam kui poole võrra vähenenud. Keerulised ajad – nii neile kui ka meile. Ma loen ju valdkonna statistikat ning näen, et Rootsis ja Taanis on üle poole pinnale jäänud tanklatest juba täisautomaatsed ja mehitamata. Norra pisut parem olukord on tingitud hajaasustusest, aga selge see, et siingi on tankurid väljasurev rass. Nojah, me olemegi muide juba välja surnud – millal te viimati nägite, kuidas mõni tanklatöötaja bensiini tangib? Me oleme liiga hõivatud vorstikeste, koola, rannapallide, grillsöe, klaasipesuvahendi ja pudelivee esiletõstmisega. Viimane ei ole parem kui kraanivesi, aga seda saadetakse lennukiga ja see maksab meil rohkem kui allahinnatud videofilmid. Aga ma ei kurda. Kui tanklakett näitas üles huvi bensiinijaama vastu, mille ma kahekümne kolme aastaselt üle võtsin, ei olnud selle põhjuseks mitte mu kaks tankurit ega majanduslik edu, vaid asukoht. Neile avaldas muljet, et ma olin nii kaua vastu pidanud, kohaliku tähtsusega väiksemad bensiinijaamad olid ju ammu kaardilt kustutatud, ja nad pakkusid mulle tööd tankla juhatajana ning raha minu kinnisvarale ehitamise eest. Oleksin ehk natuke rohkemgi saanud, aga Opgardid ei tingi. Ma ei olnud veel kolmkümmendki ja tundsin, et olen räsitud. Kulutasin saadud raha selleks, et ehitada meie majja vannituba, et ma võiksin oma noorukikorterist, mille olin autoremonditöökotta sisse seadnud, koju tagasi kolida. Töökoja krundil oli ruumi küllalt, nii et tanklakett ehitas bensiinijaama otse angaari kõrvale, mis jäeti alles, ja vana autopesula ehitati ümber moodsaks selvepesulaks.
Uks klõpsatas Egili järel kinni ja mulle meenus, et peakontor oli andnud nõusoleku, et meile paigaldataks automaatsed lükanduksed, mida ma olin palunud. Need jõuavad kohale järgmisel nädalal. Peakontorist teatati, et nad on meiega rahul. Müügijuht, kes astub meilt iga neljateistkümne päeva tagant läbi, on üksainus suur naeratus ja viletsad naljad, aeg-ajalt paneb ta mulle käe õlale ja ütleb – justkui oleks see saladuse pihtimine –, et nad on meiega rahul. Loomulikult on nad rahul. Nad vaatavad ju puhaskasumit. Ning näevad, et me võitleme vapralt ja tulusalt väljasuremise vastu. Kuigi tankuri ümbrus ei ole Egili valvekordade ajal just alati ship shape.
Kolmveerand kuus. Pintseldasin saiakesi, mis olid öösel sulanud ja kerkinud, ning mulle meenusid need head aastad, kui ma kanalis mootoreid õlitasin. Märkasin, et üks traktor sõidab selvepesula poole. Teadsin, et kui talumees on sõiduriista pesemise ja loputamisega valmis saanud, on minu kord põrand üle uhta. Tankla juhatajana on mul juhi täisvastutus – ma vastutan värbamise, töölepingute, raamatupidamise, arenguvestluste, ohutuse ja kõige muu säärase eest, aga mõista-mõista, mille peale ühel heal tanklajuhatajal kõige rohkem aega kulub? Põrandapesu peale. Tubli teine koht kuulub saiakeste küpsetamisele.
Kuulasin vaikust. Õigemini ei ole siin kunagi päris vaikne, vaid pidev ühtlane helide sümfoonia, mis ei vaibu enne, kui nädalavahetus on möödas, puhkuseturistid koju sõitnud ja me hakkame poodi ööseks kinni panema. Siin on kohvimasinate, vorstiküpsetusmasinate, karastusjoogikappide, sügavkülmikute hääled. Iga asi teeb isemoodi häält, aga neist eristub leivasoojendaja, milles me soojendame hamburgerikukleid. See kluksub kuidagi soojemalt, umbes nagu hästi õlitatud mootor, kui silmad kinni panna ja end ajas tagasi unistada. Viimane kord, kui müügijuht meid vaatamas käis, tegi ta ettepaneku, et ma paneksin poes vaikse muusika mängima. Ütles, et uuringud näitavad, et õiged helid mõjutavad nii ostusoovi kui ka näljatunnet. Noogutasin pikkamisi, aga ei öelnud midagi. Mulle meeldib vaikus. Varsti läheb uks lahti. Arvatavasti mõni ehitaja, harilikult on just neil enne kella seitset bensiini või kohvi vaja.
Ma nägin, et see külamees tangib traktorisse erimärgistatud diislikütust, seda maksuvaba. Teadsin, et kui ta koju jõuab, läheb sortsuke sellest ka tema isikliku auto paaki, aga jäägu see tema ja politsei vaheliseks asjaks, mis mul sellest.
Mu pilk libises tankuritest mööda üle maantee ja kergliiklustee ning peatus ühel tüüpilisel meie küla puumajal, mis on ehitatud kohe pärast sõda – kolm korrust, veranda, kust avaneb vaade Budalsvanneti järvele, maanteetolmust mustad aknad, seinal tohutu plakat, mis reklaamib juukselõikust ja solaariumi viisil, mis jätab möödujale mulje, et juuste lõikamine ja päevitamine toimub simultaanselt, nagu öeldakse. See toimub majaelanike elutoas. Ma pole kunagi näinud sinna sisse astumas kedagi muud kui ainult oma küla rahvast ja kõik siin külas ju teavad, kus Grete töötab, nii et jääb arusaamatuks, mis eesmärki see plakat teenib.
Nüüd märkasin Gretet tee ääres lõdisemas, kroksid jalas ja T-särk seljas. Ta vaatas hoolega paremale-vasakule ja tuli siis üle tee meie poole.
Alles kuus kuud tagasi juhtus siinsamas meist natuke maad edasi maanteel niisugune asi, et üks Oslo autojuht, kes väitis, et ei näinud viiekümne piirangu märki, niitis jalust meie norra keele õpetaja. Eks sellel, kui su tankla on keset asulat, ole omad plussid ja ka miinused. Plussiks on see, et külarahvas käib siin igapäevaseid oste tegemas ja et kiiruspiirang on viiskümmend, nii et mujalt rahval on lihtne siia autoga spontaanselt sisse põigata. Kui mul oli autoremonditöökoda, siis aitasime ka muus osas küla majanduselule kaasa, sest läbisõidul olevad kliendid, kelle auto vajas põhjalikumat remonti, jäid hea meelega ka kohvikusse sööma või järve äärde kämpingumajakesse ööbima. Miinuseks on see, et on ainult aja küsimus, millal siinne liiklus kokku kuivab. Autosõitjad tahavad, et maanteel oleksid pikad lõigud, kus võib järjest sõita üheksakümnega, mitte traageldada läbi iga neetud asula, mis ette jääb. Osist kaarega ringi mineva uue riigimaantee projekt on ammu valmis, aga siiani on meid päästnud geograafia – tunnelite puurimine läbi meie mägede on olnud maanteeametile lihtsalt liiga kallis. Aga tunnel ehitatakse kindla peale. See on niisama kindel kui tõsiasi, et kahe miljardi aasta pärast õhib Päike meie päikesesüsteemi tükkideks, ja võtab märkimisväärselt vähem aega. Nii seisvasse sohu jäämine tähendaks muidugi, et meil kõigil, kes me elatume transiitliiklusest, oleks varsti lips läbi, aga ka ülejäänud küla tabaksid šokilained umbes samamoodi nagu siis, kui päike kustuks. Talunikud lüpsavad oma lehmi edasi ja kasvatavad põllul seda, mis siin kõrgel kasvab, aga mida teevad ilma riigimaanteeta ülejäänud inimesed? Lõikavad üksteisel juukseid ja päevitavad end söestumiseni pruuniks?
Uks käis. Kui me koos üles kasvasime, olid Gretel hallikaskahvatu jume ja elutud ludus juuksed. Nüüd on tal hallikaskahvatu jume ja püsilokid, mis teevad ta päriselt jubedaks, kui minu arvamust küsida. Ega ilus olemine pole muidugi mingi inimõigus, aga Grete puhul on looja eriliselt kitsi olnud. Selg, kukal, põlved – kõik on justkui kõveras, isegi hiigelsuur kühmus nina näeb välja nagu võõrkeha, mis on jõuga tema kitsasse näkku surutud. Aga kui looja on olnud ninaga helde, siis kõige muuga samavõrra kitsi. Kulmud, ripsmed, rinnad, puusad, põsed, lõug – Gretel ei ole neist tegelikult ühtegi. Tema õhukesed huuled meenutavad vihmausse. Nooremana tõmbas ta need lihavärvi vihmaussid tulipunase huulepulgaga üle ja tegelikult see sobis talle. Aga siis tegi ta äkitselt meikimisele lõpu, vist umbes sel ajal, kui Carl ära sõitis.
Okei, võimalik, et teised inimesed ei näe Grete Smitti nii nagu mina, võimalik, et ta on omal moel atraktiivne, ja seda, kuidas ma näen tema välimust, mõjutab see, mida ma arvan tema sisemusest. Ma ei väidagi, et Grete Smitt on otseselt pahatahtlik, olen kindel, et on olemas mingi psühhiaatriline diagnoos, mis on pisut leebem, nagu öeldakse.
„Karm värk täna,”