Kuningriik. Jo Nesbo
ja järsaku hallikas serv. Maja asub tagapool, kõrgemal, kus läheb juba laugemaks, ning jääb nägemisulatusest välja. Aga täna märkasin seal midagi. Midagi punast. Siis taipasin, mis see on. Norra lipp. Pagana pihta, Carl on suvalisel esmaspäeval lipu vardasse tõmmanud. Kas nii ei tee mitte kuningas oma lossis, kui tahab näidata, et ta on kodus? Kurat, ma oleksin peaaegu naerma pahvatanud.
„Ta võib luba taotleda,” ütles politseiülem ja vaatas kella. „Siis vaatame.”
„Olgu nii.”
„Olgu siis nii.” Politseiülem tõstis kaks sõrme kauboikaabu juurde, mida ta oleks pidanud kandma.
Me mõlemad teadsime, et plakatite mahavõtmiseks kuluks terve päev ja selleks ajaks on need oma töö juba teinud. Need, kes ise kutset ei näinud, kuulevad sellest kindlasti.
Pöörasin selja ja keerasin veejoa uuesti jooksma.
Aga see jäi sinna alles. Soojus abaluude vahele. Nagu see oli olnud kõik need aastad. Kurt Olseni kahtlus, mis põletas pikkamisi, kuid kindlalt läbi riiete, läbi ihu kuni lihani välja. Ent jäi pidama, kui vastu tuli kõva luu. Tahe ja kindlameelsus. Asitõendite ja faktide puudumine.
„Mis see seal on?” kõlas Kurt Olseni hääl.
Pöörasin ringi ja tegin, nagu oleksin üllatunud, et ta seisab ikka veel mu selja taga. Ta nõksas peaga põrandale metallvõre poole, kust vesi alla solises. Tükikeste poole, mis olid sinna pidama jäänud ega olnud ära lahustunud.
„Mnjah,” kostsin ma.
Politseiülem laskus kükakile. „Neist tuleb verd,” ütles ta. „See on liha.”
„Kindla peale,” ütlesin mina.
Ta tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa. Sigaretist oli järel ainult hõõguv koni.
„Põder,” pakkusin ma. „Alla aetud. Liha jääb iluvõre külge kinni. Siis tulevad nad siia ja pesevad saasta maha.”
„Minu meelest ütlesid sa enne, et see oli traktor, Roy.”
„Ma arvan, et see tuli mõnelt autolt, mis öösel siin käis,” ütlesin ma. „Ma võin Egililt küsida, kui sa tahad midagi …” – politseiülem kargas võpatades tahapoole, kui ma suunasin veejoa lihatükile, nii et see tuli võre küljest lahti ja purjetas mööda tsementpõrandat eemale – „… uurida.”
Kurt Olseni silmist lõi välku. Ta pühkis oma püksipõlvi, ehkki need olid kuivad. Ma ei tea, kas talle tuli meelde, et ta oli tookord just seda sõna kasutanud. Uurida. Et seda asja tuleb ju uurida. Mul ei ole midagi Kurt Olseni vastu, ta on päris tore mees, kes teeb lihtsalt oma tööd. Aga tema uurimine ei meeldi mulle kohe kindlasti. Ma ei tea, kas ta oleks nende plakatitega siia vantsinud, kui seal oleks kirjas mõni teine nimi, mitte Opgard.
Kui ma tanklasse tagasi läksin, oli seal kaks teismelist tüdrukut. Üks neist oli Julie, kes oli pärast Egilit vahetuse üle võtnud. Teine tüdruk, klient, seisis minu poole seljaga. Tema pea oli norus, ta ootas ega kavatsenudki ringi pöörata, kuigi uks käis. Tundsin temas vist siiski ära plekksepp Moe tütre. Natalie. Ma näen teda aeg-ajalt bensiinijaama ees koos kuldikambaga. Kui Julie on avatud, valjuhäälne ja otsekohene, nagu öeldakse, siis Natalie Moel on see tundlik ja ometi kinnine ilme, mis ei näita midagi välja, nagu arvestaks ta sellega, et iga tunne, mida tema nägu väljendab, tallatakse jalge alla või naerdakse välja. Selline iga. Kuigi – ta peaks vist juba gümnaasiumis käima? Igatahes ütles mu kõhutunne, et siin on midagi pistmist häbiga ja ma sain sellele kinnituse Julielt, kes lehvitas mulle, noogutades samal ajal riiuli poole, kus asusid SOS-pillid. Asi on selles, et kuna Julie on alles seitseteist, ei tohi ta tubakatooteid ega ravimeid müüa.
Lipsasin kähku leti taha, et Moe-tüdruku piina võimalikult lühendada.
„Ella One?” küsisin ma ja panin valge karbikese letile.
„Ah?” küsis Natalie Moe vastu.
„Su SOS-pill,” ütles Julie halastamatult.
Lõin selle oma kaardiga kassast läbi, et oleks näha, et ostja on täiskasvanud ja eeldatavasti vastutusvõimeline isik. Moe-tüdruk tegi kähku minekut.
„Ta magab Trond-Bertiliga,” seletas Julie ja tegi nätsuga pauku. „See mees on üle kolmekümne, tal on naine ja lapsed.”
„Liiga noor,” ütlesin mina.
„Mis liiga noor?” Julie vaatas mulle otsa. Imelik lugu, ta ei ole sugugi suur ega tüse tüdruk, aga tema juures justkui tundub kõik suur. Lokkis juuksed, rohmakad käed, rasked rinnad laiade õlgade all. Peaaegu vulgaarne suu. Ja silmad, suured sinised tõllarattad, mis vaatasid mulle kartmatult vastu. „Kas selleks, et magada üle kolmekümneaastasega või?”
„Liiga noor, et kogu aeg mõistlikke otsuseid teha,” vastasin. „Võib-olla ta õpib.”
Julie turtsatas. „SOS-pilli ei kutsuta kahetsustabletiks mitte sellepärast, et see sind kahetsema õpetaks. See, et tüdruk on noor, ei tähenda veel, et ta ei tea, mida tahab.”
„Sul on vist õigus.”
„Aga kui me teeme süütu näo pähe nagu tema, siis mõtlete teie, mehed, et vaene väike tüdruk. Täpipealt nii, nagu me tahame, et te mõtleksite.” Ta pahvatas naerma. „Te olete nii lihtsad.”
Tõmbasin kummikindad kätte ja hakkasin baguette’e pintseldama. „Kas teil on siis mingi salaliit?” küsisin ma.
„Misasja?”
„Kuhu kuuluvad kõik naised, kes arvavad, et teavad, missugused kõik naised on. Kas te räägite üksteisele, kuidas te funktsioneerite, nii et teil on liidusiseselt justkui täielik ülevaade? Sest mis meestesse puutub, siis tean ma ainult seda, et ma ei tea mitte muhvigi. Et on olemas igasuguseid asju. Et kõige rohkem nelikümmend protsenti sellest, mida ma arvan mõne mehe kohta teadvat, klapib.” Sättisin saia peale salaamit ja munaviile, mis tuuakse meile valmislõigatult ukse taha. „See kehtib niisiis meie kohta, kes me pidavat olema lihtsad. Nii et mul jääb üle ainult õnne soovida – teile, kes te mõistate inimkonna teist poolt sajaprotsendiliselt.”
Julie ei vastanud. Märkasin, et ta neelatab. Küllap oli see halvasti magatud öö, mis ajendas mind kasutusele võtma niivõrd rasket ründetehnikat – koolist väljalangenud teismelise vastu. Seda tüüpi tüdruku vastu, kes proovib liiga vara kõik halvad asjad ära ega ole veel jõudnud õigetega alustada. Aga eks see tuleb omal ajal. Tüdrukul on attitude’i, nagu paps seda nimetas, ta on mässumeelne, aga vajab ikka veel rohkem julgustust kui vastuseisu. Mõlemat muidugi, aga rohkem ikka julgustust.
„Sa hakkad rehvide vahetamises juba päris meistriks saama,” ütlesin.
Ehkki on alles september, tuli kõige kõrgemal mäeharjal asuvate hüttide juures eelmisel nädalavahetusel lumi maha. Kuigi me ei müü rehve ega reklaami rehvivahetust, juhtub vahel ikka, et linnainimesed sõidavad oma maasturitega meie juurde, anuvad ja paluvad. Nii mehed kui ka naised. Nad lihtsalt ei oska kõige tavalisemaid praktilisi asju. Nad surevad maha juba vähem kui nädal pärast seda päeva, kui päikesetorm lööb kõik elektri abil töötavad seadmed rivist välja.
Julie naeratas. Ta nägi vaat et liiga rõõmus välja. Muutlik ilm seal tema sees.
„Linnainimeste arvates on praegu libe,” ütles Julie. „Aga mõtle, kui tuleb korralik külm, miinus kakskümmend-kolmkümmend.”
„Siis on vähem libe.”
Ta vaatas mulle küsivalt otsa.
„Jää on libedam sulamispunktile lähemal,” jätkasin ma. „Kõige libedam on jää siis, kui selle temperatuur on täpselt miinus seitse kraadi. Just sellepärast üritatakse jäähokihallides jää temperatuuri hoida. See, mille peal me liugu laseme, ei ole mitte rõhumis- ja hõõrdejõu tagajärjel tekkinud nähtamatu õhuke veekiht, nagu varem arvati, vaid hoopis gaas, mis tekib sellisel temperatuuril