Kuningriik. Jo Nesbo
seda, kui mõlemal diagnoositi perifeerse neuropaatia haruldane vorm, mis olevat välja löönud diabeedi tagajärjel ja mis tekitavat tunde, et sa kõnnid klaasikildudel. Grete naaber rääkis mulle, et see neuropaatia ei ole üldse nakkav ja see peab olema küll statistiline ime. Aga statistilisi imesid tuleb ette kogu aeg ja nüüd elavad Grete vanemad kolmandal korrusel otse plakati kohal, millele on kirjutatud „Grete Juuksuri- ja Päikesesalong”, ja neid on harva näha. „Nii et Carl on tagasi?”
„Jah,” vastasin ma, ehkki ma teadsin, et sellele küsimusele ei saa vastata jah ega ei. See oli küsimärgiga väide, mis seadis endale eesmärgiks asi välja uurida. Ma ei kavatsegi seda teha. Grete suhtumine Carlisse on ebaterve. „Mida sa tahtsid osta?”
„Ma arvasin, et tal läheb Kanadas väga hästi.”
„Vahel juhtub, et inimesel tekib tahtmine koju sõita, ehkki tal läheb suurepäraselt.”
„Sealne kinnisvaraturg on vist kohutavalt ettearvamatu.”
„Jajah, hinnad tõusevad kas väga kiiresti või siis natuke aeglasemalt. Kohvi? Kreemisaia?”
„Ei tea, mis peaks üht vinget meest Torontost meie külasse tagasi meelitama.”
„Inimesed,” vastasin mina. Ta uuris mu pokkerinägu.
„Võimalik,” ütles ta. „Aga ma kuulsin, et ta on mingi kuubalase kaasa toonud?”
Nojah, eks Gretest oleks võinud ka üsna lihtsalt kahju hakata. Vanemad sotsiaaltoetuse peal, nina nagu meteoriiditükk, ei kliente, ei ripsmeid, ei meest, ei Carli ega pealtnäha ka soovi kellegi teise järele. Ent siiski – see kurjuse veealune kari, mille olemasolu sa märkad alles siis, kui näed, et keegi on oma paadipõhja selle vastu ära kriimustanud. Võib-olla kehtib siin Newtoni seadus, et iga tegevus põhjustab vastava reaktsiooni, et kogu valu, mis on osaks saanud Gretele endale, peab üle kanduma teistelegi. Kui Carl poleks nooruses jommis peaga ühe külapeo ajal Gretet puutüve najal keppinud, ei oleks tüdruk ehk selliseks muutunud. Või oleks vist siiski.
„Kuubalane,” ütlesin ma letti pühkides, „kõlab nagu sigar.”
„Jaa, eks ole?” elavnes Grete ja nõjatus letil minu poole, just nagu vahetaksime poliitiliselt keelatud mõtteid. „Pruun, mõnus imeda ja … ja …”
Kergesti süttiv, aitas mu aju tahtmatult kaasa, ehkki oleksin parema meelega tahtnud talle kreemisaia suhu toppida, et pasarahele lõpp teha.
„… haisev,” tuli talle lõpuks pähe. Vihmaussisuu irvitas, paistis, et ta jäi analoogiaga rahule, nagu öeldakse.
„Ainult et ta ei ole Kuubalt,” ütlesin mina. „Vaid Barbadoselt.”
„Jajah,” ütles Grete. „Tai iludus, vene kaunitar, kindlasti hästi kuulekas.”
Olen mängu kaotanud, ma ei suuda enam varjata, et olen üles ärritatud. „Mida sa praegu ütlesid?”
„Et ta on kindlasti kenake,” säras Grete võidukalt.
Tammusin jalalt jalale. „Mida sa tahad, Grete?”
Grete pilk skännis riiulit mu selja taga. „Mampsil on telekapuldi jaoks uusi patareisid vaja.”
Ma kahtlen selles, sest tema ema käis üleeile siin ja ostis patarei, ta tippis haavandites jalgadel üle põranda, nagu oleks see laava. Ulatasin Gretele patareid ja lõin kassast läbi.
„Shannon,” ütles Grete ja kohmerdas makseterminalis kaardiga. „Ma nägin Instagramis pilte. Kas tal on midagi viga või?”
„Ei ole märganud, et oleks,” vastasin.
„Kuule nüüd, inimene ei saa olla nii valge, kui ta on Barbadoselt. Ja mis tal silmaga on?”
„See telekapult peaks nüüd töötama, nii et vihiseb.”
Grete võttis kaardi välja ja pistis rahakotti. „Näeme jälle, Roy.”
Noogutasin pikkamisi. Loomulikult näeme, see kehtib siin külas kõige ja kõigi kohta. Ta püüdis mulle veel midagi rääkima hakata, seepärast noogutasin, nagu mõistaksin, ja lootsin, et mul õnnestub ülejäänud jutust pääseda.
Uks libises tema järel kinni, aga ei sulgunud korralikult, ehkki olin vedrusid pingutanud. Ülim aeg hankida uued automaatsed uksed.
Kella üheksaks jõudis üks kolleeg tööle ja mul tekkis võimalus välja minna, et traktori järelt põrand ära pesta. Nagu ma arvasingi, oli see täis suuri mullakamakaid ja savi. Mul oli varem valmis segatud Fritzi põrandapesulahust, mis puhastab enam-vähem kõike, uhtsin survepesuriga põrandat ja mõtlesin sellele ajale, kui olime teismelised ja arvasime, et elu võidakse iga jumala päev pea peale pöörata ja elu pööratigi pea peale – iga jumala päev. Korraga tundsin abaluude vahel kihelust. Justkui soojust, mida kiirgab punane lasertäpp, kui SWAT-rühm on su kirbule võtnud. Seepärast ma ei võpatanud, kui kuulsin selja taga vaikset köhatust. Pöörasin ringi. „Kas siin on sõnnikut laotatud või?” küsis politseiülem, sigaret kitsaste huulte vahel hüplemas.
„Traktor,” ütlesin ma.
Ta noogutas. „Nii et su vend on siis tagasi?”
Politseiülem Kurt Olsen on sale, aukus põskede ja kauboivuntsidega mees, suunurgas alati omakeeratud pläru, jalas kitsad teksad ja isalt päritud maonahast saapad. Üldse meenutab Kurt üha rohkem Sigmund Olsenit, endist politseiülemat, kellel olid samuti pikad heledad juuksed ja kes sarnanes Dennis Hopperiga „Easy Riderist”. Kurt Olseni jalad on rangis nagu teatud tüüpi jalgpalluritel. Ta on minust kaks aastat noorem ja omal ajal oli ta kohaliku neljandas liigas mängiva meeskonna kapten. Kõva tehnika, taktikaline taip, suutis järjest joosta üheksakümmend minutit, ehkki pahvis suitsu nagu kaks vabrikukorstnat. Kõik ütlesid, et Kurt Olsen oleks pidanud mängima mõnes kõrgemas liigas. Aga siis oleks tulnud kolida suuremasse linna ja riskida vahetusmeeste pingile sattumisega. Milleks vahetada kohaliku sangari staatus selle vastu? „Carl tuli tõesti eile koju,” kinnitasin ma. „Kust sa tead?”
„Sellest,” vastas ta, rullis lahti plakati ja hoidis seda üleval.
Peatasin veejoa. „SAA OSA MUINASJUTUST!” kõlas pealkiri. Ja selle all: „OSI SPAA- JA KÕRGMÄESTIKUHOTELL.” Lugesin edasi. Politseiülem andis mulle tublisti aega. Me oleme umbes ühevanused ja ta vist teab, et ma olen kergelt düslektiline, nagu ütles mu klassijuhataja. Kui klassijuhataja sellest mu vanematele teatas ja ühtlasi mainis, et düsleksia on vägagi päritav, sõitis mu isa kooli ja küsis tüübilt, kas ta tahab mõista anda, et tema poeg on vallaslaps. Aga siis tuletas ema talle meelde, et Olav, üks isa Oslo nõbu, on vaeglugeja ning temaga olid lood üsna kehvad. Kui Carl sellest kohtumisest kuulis, pakkus ta end mu lugemistreeneriks, nagu ta seda nimetas. Ma tean, et ta mõtles seda tõsiselt ja oli hea meelega valmis sellele aega ja vaeva kulutama. Aga mina ütlesin ei. Kes siis tahab, et väikevend teda õpetaks?
Plakat oli kutse Årtuni seltsimajas toimuvale investorite koosolekule. Sellel oli kirjas, et oodatud on kõik. Kohaleilmumine ei kohusta millekski ning pärast pakutakse kohvi ja vahvleid.
Taipasin veel enne, kui olin jõudnud plakati alumisse otsa nime ja allkirjani. Siin see ongi – põhjus, miks Carl koju tagasi tuli.
Nime – Carl Abel Opgard – all oli tiitel. Ärijuhtimise magister. Ei midagi vähemat.
Ma ei olnud päris kindel, mida sellest arvata, teadsin ainult, et see lõhnab juba praegu jama järele.
„See plakat ripub kõigis bussipeatustes ja igal maanteeäärsel laternapostil,” ütles politseiülem.
Carl oli ilmselt samuti vara ärganud.
Politseiülem rullis plakati kokku. „Ja kuna selleks ei ole luba taotletud, on see maanteeseaduse 33. paragrahviga vastuolus. Kas sa saaksid paluda, et ta need plakatid maha võtaks?”
„Miks sa talle ise ei ütle?”
„Mul