Kuningriik. Jo Nesbo
aga proovikiviks võib saada rongi käimalükkamine.” Carl lõi jalaga vastu kaljust maapinda. „Kuidas meelitada ligi kõige esimesed. Käputäis inimesi, kes näitaksid teistele, et nende meelest on projektiga liitumine atraktiivne. Kui me seda suudame, siis tahavad kõik pardale saada ja edasi läheb asi juba ludinal.”
„Nii. Ja kuidas sa kavatsed need esimesed nõusse saada?”
„Kui ma ei suuda isegi oma venda veenda, tahtsid sa öelda?” Jälle see heatahtlik, aval, natuke kurvasilmne naeratus. „Ühest aitab,” teatas ta enne, kui jõudsin vastata.
„Kes oleks siis …”
„Juhtoinas. Aas.”
No muidugi. Endine vallavanem. Mari isa. Vallavanema haamer oli üle kahekümne aasta tema käes olnud, ta oli juhtinud meie Tööpartei-meelset valda kindla käega nii headel kui ka halbadel aegadel, kuni ütles viimaks ise, et aitab küll. Praegu on ta vist üle seitsmekümne ja toimetab peamiselt kodutalus. Ent aeg-ajalt kirjutab vana Aas kohalikule ajalehele mõne arvamusloo ja rahvas loeb neid hoolega. Isegi kui nad tegelikult Aasi seisukohta ei jaga, kaaluvad nad asja uues valguses. Valguses, mis kiirgab endise vallavanema ladusast väljendusoskusest, tarkusest ja vaieldamatust andest alati õigeid otsuseid teha. Rahvas usub tõemeeli, et ametivõimude otsus riigimaantee meie külast ringiga ümber ehitada ei oleks iial projekteerimislauale jõudnud, kui vallavanemaks oleks olnud Aas. Et tema oleks otsustajatele selgeks teinud, kuidas niisugune ümberehitus nudiks ära kõik võimalused, jätaks küla ilma elutähtsast lisategevusalast, mida transiitliiklus neile siiani on tähendanud, kustutaks terve väikese ühiskonna kaardilt ja muudaks selle kummituskülaks, kust suurem osa rahvast on minema kolinud ja mille külge klammerdub veel mõni üksik pealemakstud pensionieelikust talunik. Keegi tegi koguni ettepaneku, et just Aas – ja mitte praegune vallavanem – juhiks delegatsiooni, mis saadetakse pealinna transpordiministri jutule, et asja mõistlikult arutada.
Sülitasin. Mis on muide külajorsi vastand aeglasele noogutamisele ja tähendab, et sa ei ole nõus.
„Nii et sa arvad, et Aas lausa põleb soovist oma talu ja maalapp panti panna – kaljudele püsti aetud spaahotelli pärast? Et ta tõesti usaldaks oma saatuse sellesama kuti kätesse, kes pettis tema tütart ja pages siis välismaale?”
Carl vangutas pead. „Sa ei saa aru. Ma meeldisin Aasile, Roy. Ma polnud mitte ainult tema tulevane väimees, vaid poeg, keda tal endal ei ole.”
„Sa meeldisid kõigile, Carl. Aga kui sa trukid tema tütre parimat sõbrannat …”
Carl vaatas mulle hoiatavalt otsa, ma tasandasin häält ja tegin kindlaks, et Shannon, kes kükitas kanarbikus ja uuris midagi, on kuuldekaugusest väljas.
„… siis oled sa igatahes populaarsuse baromeetril natuke langenud.”
„Aas ei saanud ju üldse teadagi, mis minu ja Grete vahel juhtus,” ütles Carl. „Tema teab ainult seda, et tema oma tütar jättis mu maha.”
„Ohoh?” mühatasin umbusklikult. Mitte nii hirmus umbusklikult, kui järele mõelda. Mari, kes on alati välisfassaadile rõhunud, oli muidugi eelistanud, et tema ja küla ühe kompuma kuti lahkumineku ametlik versioon oleks see, et ta ise jättis poisi maha – eks olnud ju ütlematagi selge, et tema sihtis kõrgemale ja talle ei kõlvanud Opgardi taluniku poeg.
„Kohe, kui Mari oli suhte lõpetanud, kutsuti mind Aasi jutule,” jätkas Carl. „Ta kinnitas mulle, kui kahju tal on, ja pakkus välja, et kas mina ja Mari ei võiks seda asja ära klaarida, mis meid lahku ajas. Rääkis, et ta ise oli kah naisega raskesti läbitavast maastikust üle saanud ja nad on juba üle neljakümne aasta koos olnud. Mina vastu, et muidugi tahaksin, isegi väga, aga et just praegu on mul vaja mõneks ajaks mujale sõita. Ta ütles, et mõistab mind ja tal on mulle üks ettepanek. Ta olevat Mari käest kuulnud, et mul olid lõputunnistusel head hinded, nii et ta võiks mulle mõnesse USA ülikooli stipendiumi välja sebida.”
„Minnesotasse? Nii et selle taga oli siis Aas?”
„Tal olid mingid sidemed sealse Norra-Ameerika ühinguga.”
„Sellest pole sa kunagi rääkinud.”
Carl kehitas õlgu. „Mul oli piinlik. Mina petan tema tütart ja peaksin laskma tal ennast heas usus aidata. Aga ma arvan, et tal oli selleks oma põhjus ka, eks ta lootis, et ma tulen pärast koju, ülikoolikraad taskus, ja võidan oma printsessi ja pool kuningriiki tagasi.”
„Ja nüüd kavatsed sa siis korraldada nii, et ta sind jälle aitaks?”
„Mitte mind,” vastas Carl. „Vaid kogu küla.”
„Selge see,” noogutasin mina. „Küla. Mis ajast sul õieti selle küla vastu nii soojad tunded on?”
„Ja mis ajast sina nii kalk ja küüniline oled?”
Muigasin. Oleksin vabalt võinud talle kuupäeva öelda. Tollesama, mille olin mõttes lihtsalt Fritziööks ristinud.
Carl hingas sügavalt sisse. „Inimesega toimub midagi, kui ta rändab teisel pool maamuna ja hakkab juurdlema, kes ta päriselt on. Kust ta pärit on. Mis seosed tal on, kuhu ta kuulub. Kes on tema inimesed.”
„Ja sina oled siis avastanud, et need siin on sinu inimesed?” noogutasin küla suunas, mis asub meist tuhat meetrit allpool.
„Jah, nii heas kui ka halvas. See on nagu pärand või pärandus, mida ei saa ära anda. See tuleb sinu juurde tagasi, tahad või ei taha.”
„Ah et sellepärast oledki sa linnakeelt rääkima hakanud? Kas sa ei taha meie pärandust?”
„Ikka tahan. See pärandus on ju emalt.”
„Tema rääkis linnakeelt sellepärast, et töötas kaua aega majapidajana, mitte sellepärast, et see oleks tema kodune keel olnud.”
„Ütleme nii, et ma olen päranduseks saanud tema kohanemisvõime,” ütles Carl. „Minnesotas elab palju norralasi ja sealsed inimesed, eriti potentsiaalsed investorid, suhtusid minusse tõsisemalt, kui rääkisin haritud keelt.” Lause lõpu hääldas ta nasaalselt – täpselt ema moodi – ja keeras Lääne-Oslo koorekihi intonatsiooniga veel veidi vinti peale. Pahvatasime naerma.
„Eks mu lõuavärk loksu tasapisi paika tagasi,” arvas Carl. „Mu sünnipaik on ju ikkagi Os. Aga veelgi enam Opgardi talu. Minu inimesed tähendab eelkõige sind, Roy. Kui riigimaantee ehitatakse meist kaarega eemale ja küla ei saa juurde midagi uut, mis teeks sellest tõsiselt võetava sihtkoha, siis läheb su bensiinijaam …”
„See ei ole minu bensiinijaam, Carl, ma ainult töötan seal. Pidada võiksin ma seda kus tahes, firmal on neid viissada tükki, nii et sul ei ole tarvis mind päästa.”
„Ma olen sulle teene võlgu.”
„Ma ütlesin, et mul ei ole midagi vaja …”
„On küll. Sul on midagi vaja. Pagana pihta, sul on hädasti vaja oma isiklikku bensiinijaama.”
Olin vait. Okei, ta tabas otse naelapea pihta. Ta on ikkagi mu vend. Mitte keegi ei tunne mind paremini.
„Selle projektiga saad sa vajaliku kapitali kokku, Roy. Et osta bensiinijaam kas siin või siis kusagil mujal.”
Ma olin raha kõrvale pannud. Iga kuramuse krooni, mis ei kulunud söögi, elektri, Pizza Grandiosade peale, kui ma just tanklas õhtust ei söönud, bensiinile, mida ma vajasin oma vanale Volvole, või siis majapidamisele, et see enam-vähem korras hoida. Olin firma peakontoriga arutanud, et tahaksin bensiinijaama üle võtta, frantsiisilepingule alla kirjutada. Nemad ei olnudki eriti vastu nüüd, kui nägid, et riigimaantee ja tihedam liiklus kaob siit varsti ära. Aga hind ei ole veel nii palju alla läinud, kui olin lootnud, ja see on paradoksaalsel kombel mu oma viga, sest meie tanklal läheb lihtsalt liiga hästi.
„Oletame, et ma ühinen selle täisühingu värgiga …”
„Jaa!” hüüatas Carl. Tüüpiline tema, juubeldab,