Kuningriik. Jo Nesbo
seetõttu teineteise õnge läinud – valgete hammaste pärast. Peegelpilt. Ehkki Carl on pikka kasvu ja laiaõlgne, heledate juuste ja siniste silmadega, märkasin seda isevärki sugulust otsekohe. Neis mõlemas on midagi elujaatavat, nagu öeldakse. Midagi optimistlikku, tahet näha inimestes parimat. Nii iseendas kui ka teistes. Nojah, tüdrukut ma ju veel ei tunne.
„Saage tuttavaks …” alustas Carl.
„Shannon Alleyne,” katkestas naine teda aldihäälel ja ulatas käe, mis oli nii väike, et mul oli tunne, nagu hoiaksin peos kanajalga.
„Opgard,” lisas Carl uhkelt.
Shannon Alleyne Opgard tahtis kätt pikemalt hoida. Selleski meenutas ta mulle Carli. Mõnel inimesel on kangem rutt meeldida kui teistel.
„Jetlagged?” küsisin ma ja kahetsesin kohe. Milline oinapea ma olen, et niimoodi küsin. Mitte sellepärast, et ma ei teaks, mida jetlag tähendab, vaid sellepärast, et Carl teab, et ma pole elu sees ühtegi ajavööndit ületanud ja järelikult on ka vastusel minu jaoks piiratud tähendus.
Carl raputas pead. „Me maandusime üleeile. Pidime oma autot ootama, see tuli praamiga järele.”
Noogutasin ja heitsin pilgu numbrimärgile. MC. Monaco. Eksootiline, aga mitte küllalt eksootiline selleks, et numbrimärki endale küsida, kui auto ümber registreeritakse. Mul ripub bensiinijaama kontori seinal registrist kustutatud autode numbrimärke sellistest paikadest nagu Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrika, Birma, Basuutomaa, Briti Honduras ja Johor. Latt on kõrgel.
Shannon pööras pilgu Carlilt minule ja tagasi. Naeratas. Ma ei tea, miks, võib-olla oli tal lihtsalt hea meel näha Carli ja tema suurt venda – mehe ainsat lähedast sugulast – koos naermas. Tunda, et esialgne kerge pinge hakkab järele andma. Et Carl – et nemad – on koju tagasi oodatud. „Kas sa näitad siis Shannonile maja, kuni ma kohvrid sisse tassin?” küsis Carl ja avas trunki, nagu paps seda kutsus.
„Eks see võta umbes ühepalju aega jah,” pobisesin Shannonile, kes tuli minu järel.
*
Me läksime ümber nurga maja põhjapoolsele küljele, kus asub peasissekäik. Ega ma ausalt öelda teagi, miks paps polnud ust otse õue ja tee poole ehitanud. Võib-olla sellepärast, et talle meeldis näha kogu meie maavaldust iga päev, kui majast välja astus. Või hoopis sellepärast, et talle oli tähtis, et päike soojendaks pigem kööki kui esikut. Astusime üle lävepaku esikusse ja ma avasin ühe kolmest uksest.
„Köök,” ütlesin ma ja tundsin korraga rääsunud rasva haisu. Kas siin on kogu aeg niimoodi haisenud?
„Kui kena,” valetas Shannon. Okei, ma olin koristanud ja isegi põranda ära pesnud, aga kena siin nüüd küll ei ole. Shannon uuris pärani silmi – ja võib-olla veidi murelikult – suitsutoru, mis läks ahju juurest läbi lakke saetud augu teisele korrusele. Õhuava, et maja puitosa põlema ei süttiks, ja nii täiuslik ring, nagu sirkliga tõmmatud, et paps kutsus seda ilunikerdiseks. Igatahes on see – kui mitte arvestada kaht niisama täiuslikult ringjat auku välikemmergus – meie talumajapidamises ainus omataoline.
Plõksisin lambilülitit, et Shannonile näidata, et meil on kõigest hoolimata elekter sees.
„Kohvi?” küsisin ma ja keerasin kraanivee jooksma.
„Aitäh, võib-olla hiljem.”
Vähemalt viisakusväljendid on ta selgeks õppinud.
„Carl tahab kindlasti,” ütlesin ma ja avasin köögikapi ukse. Kilistasin ja kolistasin, kuni kohvikannu üles leidsin. Olin ju ikkagi kannukohvi ostnud, esimest korda … üle hulga aja. Mulle endale kõlbab külmkuivatatud puru rohkem kui küll. Alles kannu kraani alla pistes märkasin, et olin harjumusest sooja vee lahti keeranud. Aga kes üldse otsustas, et kohvipuru pluss soe kraanivesi on täiesti lootusetu? Kohv on ju kohv ja vesi on vesi.
Panin kannu pliidile, lülitasin pliidi sisse ja astusin paar sammu ukseni, kust pääses ühte neist kahest toast, mis ümbritsesid kööki nagu einevõileib. Läänepoolne – söögituba – oli talvel kinni ja täitis kaitseks karmide läänetuulte vastu puhvri ülesannet, siis sõime kõik söögikorrad köögis. Ida poole jäi elutuba, kus olid raamaturiiulid, telekas ja eraldi ahi. Toa lõunaseina oli papsi nõusolekul ehitatud maja ainus ekstravagantsus, klaasveranda, mille kohta ta ise ütles „porch” ja ema „talveaed”, ehkki see ruum oli talvel muidugi lukus ja luugid põhjalikult barrikadeeritud. Aga suviti istus paps seal küll, mätsutas oma Berry mokatubakat ja võttis Budweiseri või paar – seegi oli ekstravagantsus. Tolle kahvatu Ameerika õlle järel tuli tal käia linnas, portsjonitena pakitud Berry mokatubakat aga saatis talle üle suure lombi üks Ameerika sugulane. Isa seletas mulle juba varakult, et erinevalt rootslaste pasast on ameeriklaste huuletubakas läbinud käärimisprotsessi ja seda on maitsest tunda. „Maitseb nagu burboon,” kiitis paps, kes väitis, et norralased mäluvad Rootsi paska ainult sellepärast, et nad paremat ei tea. Nojah, mina teadsin paremat küll ja kui hakkasin ise mokatubakat pruukima, siis muidugi Berryt. Lugesime Carliga ikka tühje pudeleid kokku, paps sättis need aknalauale ritta. Teadsime, et kui ta joob rohkem kui neli pudelit, võib ta töinama hakata ja keegi ei taha ju oma isa nutmas näha. Kui järele mõelda, on asi vist nii, et just sellepärast võtan ma haruharva üle ühe või kahe õlle. Ma ei taha vesistama hakata. Carli teeb õllejoomine ainult lõbusaks, nii et temal on kindlasti väiksem vajadus endale sedalaadi piire seada.
See kõik käis mul peast läbi, aga ma ei öelnud musta ega valget. Astusime kiirustamata trepist üles ja ma näitasin külalisele maja suurimat magamistuba, mille kohta paps ütles the master bedroom.
„Võrratu,” arvas Shannon.
Näitasin talle uut vannituba, mis ei olnudki enam nii uus, aga igatahes oli see kõige uuem asi terves majas. Ta poleks nagunii uskunud, kui oleksin rääkinud, et me kasvasime üles ilma vannitoata. Et me pesime end all köögis pliidi peal soojaks tehtud veega. Et vannitoa saime alles pärast kuristikuõnnetust. Kui see on tõsi, mis Carl oli kirjutanud, et Shannon on pärit Barbadoselt perekonnast, kellel oli võimalik ta Kanadasse kolledžisse saata, oleks külalisel loomulikult keeruline ette kujutada, mis tunne on jagada oma vennaga südatalvel hallikat pesuvett, hambad pesukausi kohal plagisemas. Samal ajal kui papsil, nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, seisis õue peal Cadillac DeVille, sest korralik auto – see pidi meil igatahes olema.
Poistetoa uks oli ilmselt paisunud, nii et mul tuli tükk aega linki sikutada, et see lahti saada. Meile lõi vastu pahvakas kopitanud õhku ja mälestusi just nagu riidekapist, mis on täis vanu, ammu ununenud rõivaid. Ühe pika seina ääres on kirjutuslaud ja selle taga kõrvuti kaks tooli. Teise seina ääres täisinimese pikkuses narivoodi. Otse selle jalutsi ees suubub suitsutoru läbi põrandaaugu meie tuppa.
„See oli minu ja Carli tuba,” ütlesin ma.
Shannon noogutas narivoodi poole. „Kumb üleval magas?”
„Mina. Vanem vend.” Tõmbasin sõrmega üle tolmuse toolileeni. „Ma kolin täna siia üle. Teie saate suure magamistoa.”
Ta vaatas mulle ehmunult otsa. „Aga kulla Roy, me ei taha ju ometi …”
Keskendasin pilgu tema ühele, lahtisele silmale. Kas pole natuke veider lugu, kui inimesel on pruunid silmad, punased juuksed ja lumivalge nahk? „Teid on kaks, mind üks ja see ei ole mingi mure. Okei?”
Shannoni pilk libises uuesti üle poistetoa. „Aitäh,” vastas ta.
Astusin tema ees ema ja isa tuppa. Olin siin põhjalikult tuulutanud. Lõhnaku inimesed kuidas tahes, mulle ei meeldi neid sisse hingata. On üks erand, Carl. Carl lõhnab – kui mitte just hästi, siis – igatahes õigesti. Tal on minu enda lõhn. Meie lõhn. Kui Carl talvel haigeks jäi, mida juhtus igal talvel, ronisin ma alla tema juurde. Tema lõhn oli just niisugune, nagu olema pidi, ka siis, kui tema nahka kattis hangunud palavikuhigi või kui hingeõhk haises okse järele. Ma hingasin Carli sisse ja