Kevadveed. Ivan Sergeevich Turgenev
kümnendal noodil takerduma, hakkas köhima, pööras käega lüües näo kõrvale ja pomises: «Miks te mind piinate?» Gemma kargas jalamaid toolilt üles ja jooksis valjusti käsi plaksutades ning hüüdes: «Braavo! braavo!» vaese errulastud Jago juurde ja patsutas talle mõlema käega sõbralikult õlgadele. Üksnes Emil naeris halastamatult. Cet ge est sans piti – see iga ei tunne halastust ütles juba Lafontaine.
Sanin püüdis raugastunud lauljat lohutada ja hakkas temaga itaalia keelt rääkima (sellest oli ta pisut aimu saanud oma viimase reisi ajal), hakkas rääkima «paese del Dante’st, dove il si suona» [Dante maast, kus kõlab sõna «jah» (it. k.)]. See väljendus koos «Lasciate ogni speranza’ga» [Jätke kõik lootus… (it k.)] moodustas noore turisti kogu itaalia luule pagasi. Kuid Pantaleone ei lasknud end meelitustega mõjutada. Lõug sügavamalt kui kunagi varem kaelasideme vahele pistetud, silmad mornilt pungis, sarnanes ta jälle linnuga, pealegi veel vihase linnu – kaarna või harksabaga. Siis pöördus Emil äkitselt ning kergelt punastades, nagu seda hellitatud lastega tavaliselt juhtub – oma õe poole ja ütles talle, et kui ta soovib külalist lõbustada, siis ei saa ta välja mõtelda midagi paremat kui lugeda taile ette ühe Maltzi pisikomöödiatest, mida ta nii hästi loeb. Gemma pahvatas naerma, lõi vennale vastu kätt ja hüüatas, et too «mõtleb alati midagi välja», kuid läks siiski sedamaid oma tuppa. Ta tuli sealt tagasi, väike raamat käes, istus lambi lähedale akna äärde, vaatas ringi, tõstis sõrme – «olge vait!» – ehk itaalia žest – ja asus lugema.
Maltz oli 30-ndate aastate Frankfurdi kirjanik, kes oma lühikestes ja kohalikus murdes kergelt visandatud komöödiates kujutas lõbusa ning särtsuka, ehkki mitte just sügava huumoriga kohalikke Frankfurdi tüüpe. Selgus, et Gemma tõepoolest luges neid suurepäraselt – just nagu näitleja. Igale tegelasele andis ta oma ilme ja pidas oivaliselt välja tema karakteri, kasutades miimikat, mille oli pärinud koos itaalia verega. Ta ei säästnud oma õrna häält ega kaunist nägu, kui oli vaja kujutada kas peast ogarat vanaeite või tohmakat linnapead, – tegi kõige koomilisemaid grimasse, kissitas silmi, krimpsutas nina, rääkis kurguhäälega, kiunus… Lugemise ajal ta ise ei naernud, aga kui kuulajad (välja arvatud Pantaleone, kes lahkus nördinult otsekohe, kui jutt läks quel ferroflucto Tedesco’le [Mingisugusele neetud sakslasele (it. ja saksa k.).]), kui kuulajad katkestasid teda äkilise naerupahvakuga, laskis ta raamatu sülle vajuda ja, pea kuklas, lagistas helisevalt kaasa naerda – ja tema mustad lokid hüplesid pehmete rõngastena kaelal ning vappuvail õlgadel. Kui naer lõppes, tõstis ta otsekohe raamatu, manas jälle näole vajaliku ilme ja asus tõsiselt lugema. Sanini imetiusel polnud piiri: eriti hämmastas teda see, millise ime läbi omandas niisugune ideaalselt kaunis nägu järsku nii koomilise, vahel peaaegu triviaalse ilme. Vähem edukalt luges Gemma noorte neidude – niinimetatud «jeunes premieres» [Esimeste armastajate (pr. k.).] osi, eriti ei õnnestunud tal armastusstseenid. Ta tundis seda ka ise ja andis neile veidi pilkava varjundi, nagu ei usuks ta kõiki neid pidulikke vandeid ja ülevaid sõnu, millest muide ka autor ise hoidus niipalju kui see võimalik oli.
Sanin ei märganudki, kuidas õhtu mööda lendas, ja alles siis, kui kell lõi kümme, tuli talle meelde oma eelseisev reis. Ta kargas püsti nagu ussist nõelatud.
«Mis on?» küsis Frau Lenore.
«Ma pidin ju täna Berliini sõitma – ja panin juba kohagi postitõllas kinni!»
«Mis kella ajal tõld läheb?»
«Pool üksteist!»
«Siis te enam ei jõua,» sõnas Gemma. «Jääge siia ma loen veel.»
«Kas te maksite kõik ära või andsite ainult käsiraha?», tundis huvi Frau Lenore.
«Kõik!» hüüatas Sanin kurva grimassiga.
Gemma vaatas talle silmi vidukile tõmmates otsa ja pahvatas naerma. Ema noomis teda:
«Noormees raiskas ilmaaegu raha ära, ja sina naerad!»
«Pole viga,» vastas Gemma, «see ei tee teda vaeseks, ja meie püüame teda lohutada. Kas soovite limonaadi?»
Sanin jõi klaasi limonaadi, Gemma asus uuesti Maltzi lugema – ja kõik läks jälle nagu õlitatult.
Kell lõi kaksteist. Sanin hakkas end minekule seadma…
«Te peate nüüd mõneks päevaks Frankfurti jääma,» ütles; talle Gemma. «Kuhu teil kiiret on? Ega kuskil teises linnas: lõbusam ei ole.» Ta vaikis veidi. «Tõepoolest ei ole,» lisas; ta ja naeratas. Sanin ei vastanud midagi ja mõtles, et kuna tema rahakott on tühi, peab ta tahtmatult seniks Frarukfurti jääma, kuni saab vastuse ühelt oma Berliini-sõbralt, kellelt ta kavatses raha laenata.
«Jääge siia, jääge,» sõnas ka Frau Lenore. «Me tutvustame teile Gemma peigmeest, härra Karl Klüberit. Ta ei saanud täna tulla, sest tal on kaupluses väga palju tegemist… Te kindlasti märkasite Zeilil kõige suuremat kalevi- ja siidikauplust? Ta on seal ülemkomii. Tal on kindlasti väga hea meel teiega tuttavaks saada.»
See teade mõjus Saninile – taevas teab miks – veidi rabavalt. «Õnneseen on see peigmees!» välgatas tal mõttes. Ta vaatas Gemma poole – ja talle tundus, nagu oleks ta märganud pilget neiu silmades. Ta hakkas jumalaga jätma.
«Homseni? eks ole, homseni?» kiisis Frau Lenore. «Homseni!» lausus Gemma mitte küsival, vaid kinnitaval toonil, nagu ei saaks see teisiti ollagi.
«Homseni!» vastas Sanin.
Emil, Pantaleone ja puudel Tartaglia saatsid teda tänavanurgani. Pantaleone ei saanud jätta avaldamata oma rahulolematust Gemma lugemisega.
«Kuidas tal häbi ei ole! Veiderdab, kiunub – una carricatura! Ta peaks Meropet kujutama või Klytaimestrat – midagi suurt, traagilist, aga tema ahvib järele mingisugust närust sakslannat! Seda oskan ka mina… Märts, kärts, smärts,» lisas ta kähedal häälel, kaela välja sirutades ja sõrmi harali ajades. Tartaglia hakkas tema peale haukuma, Emil aga pahvatas naerma. Vanamees pöördus järsult ringi.
Sanin tuli tagasi «Valge luige» võõrastemajja (ta oli oma asjad sinna üldsaali jätnud) kaunis segaste tunnetega. Kõik need saksa-prantsuse-itaaliakeelsed jutud lausa helisesid tal kõrvus.
«Pruut!» sosistas ta, kui juba lamas voodis talle antud tagasihoidlikus numbritoas. «Küll ta on kaunis! Aga miks ma siia jäin?»
Järgmisel päeval saatis ta kirja oma sõbrale Berliini.
Vaevalt oli ta jõudnud riietuda, kui kelner teatas talle kahe isanda tulekust. Üks neist oli Emil; teine, esinduslik ning suurt kasvu, ülimalt väärika näoga noor mees oli Herr Karl Klüber, kauni Gemma peigmees.
Arvatavasti ei olnud tollal üheski teises Frankfurdi kaupluses nii viisakat, meeldivat, soliidset ning armastusväärset ülemkomiid; nagu seda oli härra Klüber. Tema riietus oli samavõrra laitmatu kui tema rüht väärikas ja käitumine peen – tõsi küll, veidi peps ning vaoshoitud, inglisepärane (ta oli kaks aastat Inglismaal elanud) – kuid ikkagi kütkestavalt peen! Esimesest pilgust oli selge, et see ilus, mõnevõrra range, hästikasvatatud ja äärmiselt tipp-topp noormees on harjunud alistuma ülematele ning käsutama alamaid ja et oma kaupluseleti taga peab ta kindlasti ostjates lugupidamist äratama! Tema tavatus aususes ei saanud vähimatki kahtlust olla: tarvitses vaid heita pilk tema jäigaks tärgeldatud kraele! Ka hääl oli tal just niisugune, nagu võis oodata: mahlakas ja enesekindel, kuid mitte liialt vali, isegi teatud määral sõbraliku kõlaga. Niisuguse häälega on eriti mõnus jagada käske alluvatele sellidele: «Näidake seda punast liooni sametit seal!» või: «Pakkuge tooli sellele daamile!»
Härra Klüber alustas sellega, et esitles ennast, kallutades seejuures nii suursuguselt oma ülakeha, tõmmates nii meeldivalt jalad kokku ja klõpsatades nii viisakalt kandadega, et igaüks pidi kindlasti tundma: «Sel mehel on niihästi pesu kui ka vaimuomadused esimest sorti!» Kindata parem käsi (vasakus, rootsi kindas käega hoidis ta peeglina läikimalöödud kübarat, mille põhjas lebas teine kinnas) – see parem käsi, mille ta tagasihoidlikult, kuid kindlalt Saninile ulatas, oli uskumatult hoolitsetud: iga