Kevadveed. Ivan Sergeevich Turgenev
et ta on väsinud… Siis soovitas Gemma tal otsekohe teha siinsamas, tugitoolis, väike uinak – aga meie härra venelasega – «avec le monsieur russe» – oleme nii vaikselt, nii vaikselt nagu väikesed hiired… ecomme des petites souris». Frau Lenore naeratas talle vastuseks, sulges silmad, ohkas paar korda ja jäi tukkuma. Gemma laskus kärmesti tema kõrval olevale pingile ega liigutanud end enam, tõstis vaid aeg-ajalt ühe käe sõrme huultele – teise käega toetas ta patja ema kukla taga – ja sisistas tasakesi, silmanurgast Sanini poole vaadates, kui too vähimagi liigutuse tegi. Lõppes sellega, et ka Sanin vajus otsekui tardumusse – istus liikumatult nagu võlutud ja imetles kogu oma hingejõuga vaatepilti, mida talle pakkusid poolpime tuba, kus siin-seal punasid eredate täppidena vanaaegsetesse rohelistesse klaasidesse asetatud värsked lopsakad roosid, tagasihoidlikult kokkupandud kätega uinuv naine, kelle head väsinud nägu raamis lumivalge padi, ja see noor tundeerk ning samuti hea, tark, puhas ja kirjeldamatult kaunis olend sügavate mustade silmadega, mis neile langevas varjuski särasid… Mis see on? Unenägu? Muinasjutt? Ja kuidas on tema siia sattunud?
Kõlksatas kelluke välisukse kohal. Noor, karusnahkse mütsi ja punase vestiga talupoiss astus väljast kondiitriärisse. Hommikust saadik ei olnud ükski ostja sinna oma jalga tõstnud «Niiviisi me siis kauplemegi!» oli Frau Lenore hommikusöögi ajal ohates Saninile öelnud. Frau Lenore tukkus ikka veel. Gemma kartis kätt padjalt ära võtta ja sosistas Saninile: «Minge kaubelge minu eest!» Sanin läks otsekohe kikivarvul müügiruumi. Poiss tahtis saada veerand naela piparmündipräänikuid.
«Kui palju tal tuleb maksta?» küsis Sanin sosinal üle ukse Gemma käest.
«Kuus kroitserit!» vastas Gemma samuti sosinal.
Sanin kaalus veerand naela ära, leidis tüki paberit, keeras sellest torbiku, pakkis präänikud sisse, puistas nad laiali, pakkis uuesti, puistas jälle laiali, andis nad viimaks ära, sai raha… Poiss silmitses teda imestusega, muljudes kõhul oma mütsi, kõrvaltoas aga oli Gemma käe suule vajutanud ja kõverdus naerust. Vaevalt oli see ostja läinud, kui ilmus teine, seejärel kolmas… «Mul näib hea käsi olevat!» mõtles Sanin. Teine soovis klaasitäit oržaadi, kolmas pool naela kompvekke. Sanin rahuldas nad, klõbistades hasartselt lusikatega, nihutades alustasse ja pistes uljalt sõrmi sahtlitesse ning purkidesse. Arve tegemisel selgus, et oržaadi oli ta alla hinna ära andnud, kompvekkide eest aga kaks kroitserit ülearu võtnud. Gemma ei lakanud tasahiljukesi naermast, ja ka Sanin ise tundis end ebatavaliselt rõõmsana, mingis eriliselt õnnelikus meeleolus. Ta oleks võinud eluaeg niiviisi leti taga seista ja kompvekke ning oržaadi müüa, samal ajal kui see armas olend vaatab teda ukse tagant oma sõbralikult pilkavate silmadega ja suvine päike tungib läbi akende ees kasvavate kastanite võimsa lehestiku ning täidab kogu toa keskpäevaste valguskiirte ja varjude roheka kullaga ja südames valitseb laiskuse, muretuse ja nooruse – esimese nooruse mõnus raugus!
Neljas külastaja tahtis saada tassi kohvi: tuli Pantaleone appi kutsuda (Emil ei olnud härra Klüberi kauplusest veel tagasi tulnud). Sanin istus jälle Gemma lähedusse. Frau Lenore tukkus oma tütre suureks heameeleks ikka veel.
«Kui ema magab, jääb tal migreen ära,» tähendas Gemma.
Sanin hakkas rääkima… muidugi mõista endiselt sosinal – oma «kauplemisest», päris väga tõsiselt mitmesuguste kondiitritoodete hindu; Gemma nimetas talle neid niisama tõsiselt, ja mõlemad naersid samal ajal seesmiselt ning ühel meelel, otsekui mõistes, et nad mängivad ülihuvitavat komöödiat. Järsku hakkas väljas leierkast mängima aariat «Nõidkütist»: «Durch die Felder, durch die Auen…» [Ole väljade, üle aasade… (saksa k.)] Värisedes ja vilistades soigusid nutused helid liikumatus õhus. Gemma võpatas «Ta äratas ema üles!» Sanin ruttas jalamaid välja, pistis leierkastimehele mõned kroitserid pihku ja käskis tal vait jääda ning ära minna. Kui ta tagasi tuli, tänas Gemma teda kerge peanoogutusega ja hakkas mõtlikult naeratades ise vaevalt kuuldavalt laulma ilusat Weberi meloodiat, millega Max väljendab kõiki esimese armastuse kahtlusi. Seejärel küsis ta Saninilt, kas too tunneb «Nõidkütti», kas talle meeldib Weber, ja lisas, et ehkki ta ise on itaallanna, armastab ta niisugust muusikat üle kõige. Weberilt läks jutt luulele ja romantismile, Hoffmannile, keda tol ajal ikka veel loeti…
Frau Lenore aga aina tukkus ning isegi norskas vahetevahel õige pisut ja kitsaste triipudena luukide vahelt sissetungivad päikesekiired nihkusid märkamatult, kuid pidevalt edasi ja rändasid mööda põrandat, mööblit, üle Gemma kleidi, mööda lillede lehti ja õisi.
Selgus, et Gemma ei pidanud Hoffmannist eriti lugu ja leidis ta olevat koguni igava! Tema jutustuste fantastilis-ähmane põhjamaine laad jäi kaugeks neiu lõunamaisele helgele loomusele. «Need on puha muinasjutud, kõik see on kirjutatud laste jaoks!» kinnitas ta mõnevõrra hoolimatult. Ka luule puudumist Hoffmanni teostes aimas ta ebamääraselt. Kuid Hoffmannil oli üks jutustus, mille pealkirja oli Gemma muide unustanud, mis aga talle väga meeldis. Õieti öelda meeldis talle ainult selle jutustuse algus: lõppu polnud ta vist lugenudki või oli ka selle unustanud. Jutus kõneldi ühest noormehest, kes kohtab kuskil, vist kondiiriäris, rabavalt ilusat tütarlast, kreeklannat. Neiu saatjaks on salapärane ning veider tige vana mees. Noormees armub neiusse esimesest pilgust; neiu vaatab talle otsa nii haledalt, justkui paluks end vabastada… Noormees läheb silmapilguks eemale – ja kui ta kondiitriärisse tagasi tuleb, ei leia ta eest enam ei tütarlast ega meest. Ta sööstab tütarlast otsima, satub alatasa nende värsketele jälgedele, ajab neid taga, kuid ei suuda neid mingil moel, mitte kuskil ega iial tabada. Kaunitar jääb talle igavesti kadunuks ja ta ei saa unustada neiu anuvat pilku ning piinleb mõttest, et võib-olla libises kogu tema eluõnn tal käest…
Vaevalt küll Hoffmann niiviisi oma jutustuse lõpetas, kuid niisuguse kuju oli see omandanud, niisugusena oli see säilinud Gemma mälus.
«Mulle tundub,» tähendas ta, «et seesuguseid kokkusaamisi ja lahkuminekuid juhtub maailmas sagedamini, kui me arvame.»
Sanin ei vastanud… ja natukese aja pärast hakkas rääkima… härra Klüberist. Ta tegi temast esimest korda juttu: kuni selle hetkeni ei olnud too temale kordagi meelde tulnud.
Nüüd vaikis Gemma omakorda ja jäi mõttesse, nakitsedes kergelt hammastega nimetissõrme küünt, pilk kõrvale pööratud. Seejärel kiitis ta oma peigmeest, mainis lõbusõitu, mille too järgmisel päeval korraldab, ja heitnud Saninile põgusa pilgu, jäi jälle vait.
Sanin ei teadnud, millest rääkida.
Emil jooksis kolinal sisse ja äratas Frau Lenore… Tema tulek rõõmustas Saninit.
Frau Lenore tõusis toolilt. Ilmus Pantaleone ja teatas, et lõuna on valmis. Majasõber, ekslaulja ja teener täitis ühtlasi ka koka kohuseid.
Sanin jäi kohale ka pärast lõunat. Teda hoiti tagasi ikka selsamal ettekäändel, et on hirmus palav, aga kui leitsak järele andis, tehti talle ettepanek minna aeda akaatsiate varju kohvi jooma. Sanin nõustus. Tal oli väga mõnus. Elu ühetaoliselt vaikses ning sujuvas voolamises on varjul suured võlud – ja ta andus neile naudinguga, ei nõudnud käesolevalt päevalt midagi erilist, kuid ei mõelnud ka homsele ega tuletanud meelde eilset. Kui palju oli väärt juba üksnes sellise neiu lähedus, nagu seda oli Gemma! ta lahkub Gemmast varsti, ja arvatavasti jäädavalt, kuid esialgu kannab neid nagu Uhlandi romansis üks ja seesama paat mööda taltsutatud eluvoolu – rõõmusta, naudi, reisimees! Ja õnnelikule reisimehele näis kõik meeldiv ning armas. Frau Lenore tegi talle ettepaneku katsuda tema ja Pantaleonega jõudu «tresettas», õpetas talle selgeks selle lihtsa itaalia kaardimängu – võitis temalt moned kroitserid – ja Sanin oli väga rahul. Pantaleone sundis Emili palvel puudel Tartagliat tegema kõiki oma tempe – ja Tartaglia hüppas üle kepi, «räakis», see tähendab haukus, aevastas, sulges koonuga ukse, tõi oma peremehe viltutallatud toatuhvli, ja lõpuks, vana nahkkiiver peas, kujutas marssal Bernadotte’i, kellele keiser Napoleon reetmise pärast ränki etteheiteid teeb. Napoleoni mängis muidugi mõista Pantaleone, ja tegi seda väga õieti: asetas käed risti rinnale, tõmbas kolmnurkse kübara silmile ja rääkis toorelt ning järsult, prantsuse keeles, kuid, püha taevas! millises prantsuse keeles! Tartaglia istus