Kevadveed. Ivan Sergeevich Turgenev
välja pidama, ja Bernadotte tormas ülepeakaela diivani alla, kuid kargas sealt kohe jälle rõõmsalt haukudes välja, otsekui sellega mõista andes, et etendus on lõppenud. Kõik pealtvaatajad naersid rohkesti – ja Sanin kõige enam.
Gemma naer oli eriliselt armas, pidev, vaikne – lühikeste, ülimalt naljakate kiunatustega… Sanin oli lausa joobunud sellest naerust – küll oleks ta tahtnud Gemmat suudlustega katta nende kiunatuste eest!
Viimaks jõudis kätte öö. Igal asjal peab ju ka lõpp olema! Olles kõigiga mitu korda hüvasti jätnud, öelnud kõigile mitu korda: homseni (Emili ta koguni kaisutas), läks Sanin koju ja viis endaga kaasa kord naerva, kord mõtliku, kord rahuliku ja isegi ükskõikse, kuid alati veetleva noore neiu kuju! Gemma silmad, kord laialt pärani ja selged ning rõõmsad nagu päev, kord ripsmeist pooleldi varjatud ja sügavad ning tumedad nagu öö, seisid kogu aeg tema silmade ees, tungides imelikult ja mõnusalt läbi kõigi teiste kujude ja kujutluste.
Härra Klüberile, põhjustele, mis sundisid teda Frankfurti jääma, – ühesõnaga kõigele sellele, mis oli teda eelmisel päeval erutanud, – ei mõelnud ta kordagi.
Ent on tarvis öelda mõni sõna ka Sanini enda kohta.
Kõigepealt, ta oli välimuselt väga, väga kena. Sihvakas, sale kehakuju, meeldivad, pisut laialivalguvad näojooned, sõbralikud sinakad silmad, kuldsed juuksed, valge jumekas nahk – ja mis peaasi: see lihtsameelselt lõbus, usaldav, avameelne, esimesel pilgul rumalavõitu ilme, mille järgi võis varemail aegadel otsekohe ära tunda soliidsete aadliperekondade lapsi, «isade» poegi, tublisid härrasmehi, kes on sündinud ja rammu läinud meie avarail metsastepi aladel; kergelt takerduv ettevaatlik kõnnak, veidi sisisev hääl, lapsenaeratus, niipea kui talle vaid otsa vaatad… lõpuks, värskus, tervis ja leebus, leebus, leebus, – siin ongi teile kogu Sanin. Teiseks aga, ta polnud ka rumal ja oli ühtteist kõrva taha pannud. Värskeks oli ta jäänud välismaareisist hoolimata: ärevad tunded, mis tolle aja noorsoo paremas osas tormitsesid, olid talle üsna kaugeks jäänud.
Viimasel ajal on meie kirjanduses pärast asjatut «uute inimeste» otsimist hakatud kujutama noorukeid, kes on otsustanud iga hinna eest värsked olla… värsked nagu Flensburgi austrid, mida St. – Peterburgi sisse veetakse…
Sanin ei sarnanenud nendega. Kui juba kord on võrdlemiseks läinud, siis pigem meenutas ta noort, käharat, hiljaaegu poogitud õunapuud meie mustmullavööndi aedades – või, veel parem: hästi hooldatud, siledat, jämedajalgset, õrna sälgu omaaegsetest «härraste» hobusekasvandustest, keda on alles nüüdsama hakatud kõie otsas ringi jooksutama… Need, kes Saniniga hiljem kokku puutusid, kui elu oli teda tublisti muserdanud ja nooruslik sile rasvakiht oli tal ammugi seljast maha kulunud, nägid temas juba hoopis teistsugust inimest.
Järgmisel päeval lebas Sanin alles voodis, kui Emil pühapäevariided seljas, jalutuskepp käes, juuksed paksult pumatiga võitud, juba tema tuppa tormas ja teatas, et Herr Klüber saabub kohe tõllaga, et ilm tõotab tulla imekaunis, et neil on kõik juba valmis, kuid et ema ei tule kaasa, sest tal valutab jälle pea. Ta asus Saninit kiirustama, kinnitades talle, et ei või silmapilkugi raisata…
Ja tõepoolest: härra Klüber leidis Sanini alles tualetiga tegelemast. Koputas uksele, astus sisse, kummardas, painutas pihta, avaldas valmisolekut oodata nii kaua kui tarvis – ja istus, kaabut elegantselt põlvele toetades. Noobel ärisell oli end ränka moodi välja ehtinud ja lõhnastanud: iga tema liigutusega käis kaasas tihe, kõige peenema aroomi pilv. Ta oli saabunud mahukas lahtises tõllas, niinimetatud landoos, mille ette oli rakendatud kaks tugevat ning suurt, ehkki mitte just ilusat hobust. Veerand tundi hiljem vurasid Sanin, Klüber ja Emil sellessamas tõllas pidulikult kondiitriäri trepi ette. Proua Rosetti keeldus kategooriliselt lõbusõidust osa võtmast. Gemma tahtis ema juurde jääda, kuid too kihutas ta, nagu öeldakse, majast välja.
«Mulle ei ole kedagi vaja,» kinnitas ta, «ma heidan magama. Ma saadaksin ka Pantaleone teiega kaasa, aga siis ei ole kedagi, kes müüks.»
«Kas Tartaglia võib kaasa võtta?» küsis Emil.
«Muidugi võib.»
Rõõmsalt pingutades ronis Tartaglia viibimata pukki ja seadis keelt limpsides end istuma: ilmselt oli see talle harjunud toiming. Gemma pani pähe suure, pruunide paeltega õlgkübara. Kübara serv oli eest alla painutatud ja varjas päikese eest peaaegu kogu näo. Varju piir jäi otse huulte kohale: need punetasid neitsilikult ja õrnalt nagu aedroosi kroonlehed, hambad välkusid salamisi samuti süütult nagu lastel. Gemma istus tagaistmele, Sanini kõrvale, Klüber ja Emil istusid nende vastu. Frau Lenore kahvatu kogu ilmus aknale. Gemma lehvitas talle rätikuga – ja hobused hakkasid liikuma.
Soden on väike linnake poole tunni tee kaugusel Frankfurdist. Ta paikneb ilusas kohas, Taunuse harudel, ja on meil Venemaal tuntud oma tervisvete poolest, mis pidavat hästi mõjuma nõrga rinnaga inimestele. Frankfurtlased käivad seal rohkem meelelahutuseks, sest Sodenis on suurepärane park ja igasuguseid «wirtschafte», kus võib juua õlut või kohvi kõrgete pärnade ja vahtrate varjus. Tee Frankfurdist Sodenisse kulgeb mööda Maini paremat kallast ja on otsast otsani palistatud viljapuudest. Sellal kui tõld tasakesi mööda väga head maanteed vuras, jälgis Sanin vargsi, kuidas Gemma oma peigmeest kohtles: ta nägi neid esimest korda koos. Gemma käitus rahulikult ja lihtsalt, kuid mõnevõrra tagasihoidlikumalt ning tõsisemalt kui harilikult. Klüber näis heatahtliku kasvatajana, kes on lubanud endale ja oma hoolealustele tagasihoidliku ning viisaka meelelahutuse. Erilist hoolitsemist Gemma eest, seda, mida prantslased nimetavad «empressement’iks» [Teenistusvalmiduseks (pr. k.).], Sanin tema juures ei märganud. Oli näha, et härra Klüber luges seda asja lõpetatuks, ja seepärast polnud tal põhjust askeldada ega muret tunda. Kuid üleolev leebus ei lahkunud temast silmapilgukski! Isegi suure lõunaeelse jalutuskäigu ajal mööda metsaga kaetud mägesid ja orge tagapool Sodenit; isegi looduse ilu nautides suhtus ta sellesse, see tähendab loodusesse, ikka sellesama üleolekuga, millest aeg-ajalt tungis läbi tavaline ülemuslik rangus. Nii näiteks tähendas ta ühe oja kohta, et see voolavat liiga otse läbi nõo, selle asemel et teha mõningaid maalilisi käänakuid; teda ei rahuldanud ka ühe linnu – vindi – käitumine, kes ei mitmekesistanud küllalt oma lauluviisi. Gemmal ei olnud igav ja ta näis isegi lõbu tundvat, kuid endist Gemmat Sanin temas ei leidnud: mitte et tema ilu oleks tuhmunud – see polnud kunagi säravam olnud vaid tema hing oli enesesse, sissepoole pöördunud. Päevavari avatud, kindanööbid kinni, jalutas ta väärikalt, ruttamata – nagu jalutavad haritud neiud – ja rääkis vähe. Ka Emil tundis end ebamugavalt, Saninist rääkimata. Teda pani muide mõnevõrra kohmetuma asjaolu, et jutt käis kogu aeg saksa keeles. Üksnes Tartaglia ei norutanud! Pööraselt haukudes ajas ta taga ettejuhtuvaid rästaid, kargas üle teelohkude, kändude, mülgaste, sööstis hooga vette ja limpsis seda rutakalt, saputas end kuivaks, kiunatas ja kihutas jälle edasi nagu nool, punane keel suust väljas! Härra Klüber omalt poolt tegi kõik, mida pidas vajalikuks seltskonna lõbustamiseks. Palus istet võtta haralise tamme varjus, tõmbas küljetaskust väikese raamatukese pealkirjaga «Knallerbsen – oder du sollst und wirst lachen!» (Paukherned – ehk sa pead ja hakkad naerma!) ja asus lugema koomilisi anekdoote, mida see raamat täis oli. Luges neid ette tükki kaksteist, kuid lõbusust tekitas vähe: üksnes Sanin muigas viisakusest ja härra Klüber ise laskis iga anekdoodi järel kuuldavale lühikese, asjaliku, kuid ikkagi üleoleva turtsatuse. Kella kaheteistkümneks tuli kogu seltskond tagasi Sodenisse, kõige paremasse sealsesse restorani.
Oli vaja lõunasöök tellida.
Härra Klüber tegi ettepaneku korraldada see lõunasöömine kinnises aiamajakeses – «im Gartensalon», kuid nüüd tõstis Gemma äkki mässu ja teatas, et ta ei lõunata mujal kui värske õhu käes, aias, ühe niisuguse väikese laua ääres, mis olid restorani ette paigutatud; et teda on ära tüüdanud ikka ühed ja needsamad näod ja ta tahab näha uusi. Mõnede lauakeste ääres istusid juba äsja saabunud külaliste grupid.
Sel ajal kui härra Klüber leebelt «oma mõrsja tujule» alistudes käis ülemkelneriga nõu pidamas, seisis Gemma liikumatult, silmad maas, huuled kokku pigistatud. Ta tundis, et Sanin teda ainiti ja nagu küsivalt silmitseb, ja see näis teda vihastavat.