Kevadveed. Ivan Sergeevich Turgenev

      Jõudis kätte lõunasöögi aeg – ja kogu seltskond istus lauda.

      Kes ei teaks, mis on saksa lõuna! Vesine supp mügarikkude klimpide ja kaneeliga, keedetud loomaliha – kuiv nagu kork – valge rasvakihiga, libedate kartulite, kobeda peedi ja riivitud mädarõikaga, sinakaks tõmbunud angerjas kappari ja äädikaga; moosipirukas ja vältimatu «Mehlspeise», midagi pudingitaolist, hapuka punase kastmega. See-eest vein ja õlu on oivalised! Just niisuguse lõunaga kostitas Sodeni restoranipidaja oma külalisi. Lõuna ise möödus muide õnnelikult. Erilist elevust, tõsi küll, ei olnud märgata, seda ei tekkinud isegi siis, kui härra Klüber tõstis klaasi selle terviseks, «mida me armastame!» (Was wir lieben!). Kõik oli ülimalt korrektne ja viisakas. Pärast lõunat pakuti kohvi; lahjat, punakat, eht saksa kohvi. Härra Klüber kui tõeline kavaler palus Gemmalt luba süüdata sigar… Kuid siis järsku toimus midagi ettenägematut ja tõesti ebameeldivat – koguni ebaviisakat!

      Ühe naaberlaua äärde olid end istuma seadnud mõned Mainzi garnisoni ohvitserid. Nende pilkudest ja sosistamisest võis kergesti taibata, et Gemma ilu hämmastas neid. Üks ohvitseridest, kes nähtavasti oli juba Frankfurdis käinud, heitis ühtelugu temale tuttavlikke pilke: ilmselt leadis ta, kes Gemma on. Äkki tõusis ta, klaas käes, püsti – härrad ohvitserid olid tublisti joonud, kogu laud nende ees oli pudeleid täis – ja lähenes lauale, mille ääres istus Gemma. See oli väga noor linalakk mees üsna meeldivate ja isegi sümpaatsete näojoontega, kuid joodud vein oli neid virildanud: ta põsed tõmblesid, punetavad silmad ekslesid ja olid omandanud jultunud vaate. Kaaslased püüdsid teda algul tagasi hoida, kuid seejärel lasksid tal minna: saagu mis saab näis, mis sest asjast välja tuleb?

      Kergelt taarudes peatus ohvitser Gemma ees ja lausus pingutatud ning veidi kriiskava häälega, milles vastu tema tahtmist oli ikkagi tunda võitlust iseendaga: «Joon Frankfurdi, kogu maailma kõige kaunima kohvineiu terviseks (ta «virutas» ühe sõõmuga klaasi tühjaks) ja vastutasuks võtan selle lille, mille on noppinud tema jumalikud sõrmekesed!» Ta võttis laualt roosi, mis lebas Gemma taldriku ees. Neiu oli algul hämmastunud, kohkunud ja kahvatas koledasti… seejärel asendus ehmatus meelepahaga, ta punastas järsku kuni juuksejuurteni ja tema silmad, mis solvajale otse näkku vaatasid, tõmbusid üheaegselt tumedaks ja lõid leegitsema, täitusid pimedusega ja süttisid taltsutamatus raevus. See pilk näis ohvitseri kohmetuma panevat, ta pomises midagi arusaamatut, kummardas ja läks tagasi oma sõprade juurde. Need võtsid teda vastu naeru ja kerge käteplaginaga.

      Härra Klüber tõusis järsku püsti, ajas end kogu oma pikkuses sirgu, pani kaabu pähe ja sõnas väärikalt, kuid mitte liialt valjusti: «See on ennekuulmatu! Ennekuulmatu jultumus!» (Unerhört! Unerhörte Frechheit!) – ja kutsudes kohe karmil häälel enda juurde kelneri, nõudis viibimata arvet… veel enamgi: käskis hobused tõlla ette rakendada, kusjuures lisas, et korralikud inimesed ei või siin käia, sest neid solvatakse! Gemma, kes istus ikka liikumatult oma kohal – tema rind kerkis järsult ja tugevasti… pööras nende sõnade juures oma silmad härra Klüberile… ja vaatas talle niisama teraselt ning täpselt samasuguse pilguga otsa nagu ohvitserilegi.

      «Tõuske püsti, mein Friäulein,» ütles härra Klüber endise rangusega, «teil ei ole sünnis siia jääda. Me võtame istet seal, restoranis!»