Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas
KOMPONENDID
MEISTERLIKKUSE KOMPONENDID
VÕIDU KOMPONENDID
TIIT TAMME KOMPONENDID
Kaspar Aus raputas pead ja muheles. Ah, noorust, ah, lihtsameelsust! Kui lihtne oli kõik algul tundunud!
PORTREEVISAND BRIGADIRIST
PORTREEVISAND TSEHHI GRUPPORGIST
KUIDAS VISANDADA BRIGADIRI?
KUIDAS VISANDADA PARTORGI?
KUIDAS PORTRETEERIDA DIREKTORIT?
Ja-jaa, ütles Kaspar Aus iseendale. Siin juba nagu hakkas midagi tekkima …
VÕLUSÕLMED „VÕIDUS”
VÕLUNIIDID NIIDIPOES
VÕLUKANGAD VÕLULAADAL
VÕLUFREESPINGID
Hm, mõtles Kaspar Aus. Hm? Ta valis uue lehe.
KUI MITTE SINA? KES VEEL?
SÜDAMEST SÜDAMESSE
KOPUTUS – AVAGE!
Olid ajad, mõtles Aus ja vaatas aknasse. Samal hetkel koputati uksele.
Aus ei imestanud, muutus kohe osavõtlikuks, tähelepanelikuks ja demokraatlikuks.
„Sisse-sisse!” hüüdis ta.
Kabinetti veeres Anton Veider.
„Palav tervitus, poiss!”
Aus noogutas talle mõistvalt vastu. Ühelt poolt hakkas tal justkui tööajast kahju, teiselt poolt oli hea meel, et polnud enam kabinetis üksinda. Ta viitas lahkesti mugavale toolile. Veider istus, sõlmis töntsid jalad konksu, pani pea viltu ja tõmbas hinge. Peatoimetaja ei hakanud teda kiirustama. Ta võttis pihku uue lehe ja luges:
KUI SUL NIMEKS NOORTEJUHENDAJA ON
KUI TEHASESSE TULID, SIIS JÄÄ!
KOLM TUNDI TREIALIÕPILASE ELUST
„Aina tööd ja tegemised? Ei need lõpe! Oi sa poiss! Ai-ai-ai, ja-ja-jaa …”
Aus laiutas humoorikalt käsi. Aina tööd ja aina tegemised, mis parata! Ja lausus siis äkki, asja ees, teist taga:
„Kisub kevadele, mis?”
„Kisub kevadele, poiss!” kinnitas Veider, hõõrus rõõmsalt käsi, väärutas lustakalt pead.
„Aga Rootsi kuningriigis on talv,” ütles peatoimetaja ja muutus mõtlikuks. „Tead, neil on seal üldse palju puudujääke.”
„Ah Rootsis või? Ja-ja-jaa? Seda küll, sina oled ju meil see reisimees … Kuule, poiss, kas sa Atlandi ookeanil oled käinud?”
„On sedagi ette tulnud,” noogutas tagasihoidlik Kaspar Aus.
„Kuule, poiss, ma räägin sulle siis ühe loo. See peaks klappima.”
Aus noogutas demokraatlikult. Kui anekdoot, siis anekdoot. Ta oli hetke kahevahel, kuidas seda kuulata. Kas avalikult ja kõva naeruga või töötegemise sekka? Taktikaliselt oli õigem tööd markeerida. Anekdoote on ju mitmesuguseid.
KUI OLED SÜNNILT ROMANTIK, luges ta.
„Ookean. Ekvaator ja nii edasi. Laev läks põhja,” alustas Veider vurinal, astmaatilise hingamise saatel.
KAUGETE TEEDE ROMANTIKA JA SUITSULÕHN, luges Aus, ise poole suuga mõistvalt muheldes. See oli ilmselt säärane anekdoot, mille puhul võis vabalt muhelda, ilma et sellest mingeid järeldusi saaks teha. Anekdoot, mõtles ta, see polegi paha. ANEKDOOT ON HEA TOONUS KESET PINGELIST TÖÖPÄEVA, mõtles ta. Pealkiri oli tema meelest hea, kahjuks aga täiesti kasutamiskõlbmatu.
„… nägi äkki suur haikala. Nüüd on kõik läbi, mõtles mees,” rääkis Veider, põsed punnis, ilme nagu kurval tolmusel klounil. „„Ei, ei ole kõik läbi!” ütles sisetunne. „Kompa käega ust oma külje all ja sa leiad ühe pika naela. Tõmba see välja ja tapa sellega hai ära.” Mees katsuski järele – ja mis sa arvad?”
„Mis ma arvan?” kordas Aus hajameelselt.
„Noh, oligi nael!” muutus Veider kärsituks.
„Ah nii?” üllatus Aus.
HELESININE KULD, luges ta. ROHELINE KULD, luges ta. PRUUN KULD, luges ta. KULDNE ROHELINE, luges ta ja muutus äkki natuke ärevaks.
Veider lõpetas anekdoodi ja puhkes esimesena naerma, suu ammuli, silmad märjad. Tal polnud alles kuigi palju hambaid. Aus otsustas, et saagu mis saab, ja hakkas samuti naerma. Anekdoodi puändi oli ta maha maganud, aga ta oli loomult julge mees, ta ei peljanud riski.
„Poiss, sa jõuad kaugele, ainult mitte sinna,” ütles Veider. Nüüd oli ta tõsine ja natuke salalik. „Laena rubla.”
„Muidugi,” ütles Aus ja andis küsijale kähku raha.
„Poiss, sa oled tipp-topp, ainult natuke eluvõõras,” ütles Veider. Ta torkas rubla rahataskusse teiste hulka. Aus naeratas talle. Kriitikat tuli julgustada, kriitikat tuli innustada. Aga Veider oli juba kadunud.
Jälle oli Aus oma kabinetis üksi. Veider oli muuseas ära viinud ta viimase rubla. Rohkem tal juhuslikult kaasas polnud. Ent mitte olmeprobleemid polnud need, mis teda ärevaks ajasid. Tühja see viimane rubla, muret tegi muu. Aus ei mõistnud, ei suutnud enam üldse dešifreerida üht pärlit oma kollektsioonist. Ta mäletas täpselt, et selle pealkirja all oli isegi mingi materjal ilmunud.
KULDNE ROHELINE.
Kuldne roheline, mõtles Kaspar Aus tõusva mure ja hämmeldusega, vaatas aknasse, kammis juukseid, tuli laua tagant välja, hiilis kikivarvul üle vaiba, poetas topeltuksi, piilus sekretärineiut, kes oma laua taga istudes lehitses „Burdat”, mille Aus oli talle Rootsi kuningriigist suveniirina kaasa toonud. Aus sulges uksed äärmise ettevaatusega, läks kabineti keskele, vaatas veel korraks ringi, kuigi ootamatuid külalisi polnud hetkel tõesti vist karta – ja haigutas äkki pika ja magusa suutäie. Tal oli ilme nagu rannakaluril, kes on tulnud noota nõudmast, kelle hommikuuni on jäänud napiks, kes ometi on rahul oma elu, tervise ja priske meretuulega. Aus oligi kunagine rannapoiss ning noodanõutaja.
Pärast maailmale nähtamatut haigutust kiirustas peatoimetaja kähku oma kohale tagasi. Peitis mapi sahtlisse. Kammis juukseid, silus vurre, puhastas prilliklaase. Puhus minema paar tolmukübet pintsakukäiselt ja lauaplaadilt. Laud oli taas steriilselt puhas.
Aus asetas oma kahvatud käed väljamõõdetud paika ja tardus. Ta nägi välja nagu tõeline mõttehiiglane ja demokraat.
KULDNE ROHELINE, mõtles ta.
Koridoris kohtas Veider följetonist Pistat.
Nad ei sallinud teineteist. Aga teineteisest mööda nad ei saanud. Veider hakkas õhupallina tantsisklema ning hõljuma, Pista surus käed sügavalt taskusse.
„Ennäe imet! Ka sina siin, Brutus,” ütles Veider.
„Nagu sinagi, Kain. Vana arm ei roosteta, mis?” ütles Pista.
„Ah, pole neil siin uut midagi peale nägude. Üks noor lollpea, endal põsed roosad nagu pruudil, ütles ainult, et tema olla endale prestiiži välja teeninud, nüüd võib ta ka natuke puhata. Kui tahad, võin selle sententsi rubla eest sulle ära kinkida.”
„Ei soovi. Kuule, Veider, mis sa selle rahaga teed, mille sa siit ja mujalt kokku laenad?” küsis Pista.
„Millestki peab inimene ju elama,” kehitas Veider õlgu. „Tahad, räägin sulle ühe uue andekdoodi?” küsis ta kõhklevalt, ümar peanupp viltu nagu tuvil, kel pole erilist usku, et siit teri saab.
Pista ei vastanud midagi, aga jäi paigale.
„Ookean … sisetunne … mees hakkab väsima, ei jaksa enam sõuda. Nüüd on kõik läbi, mõtles ta. „Ei, ei ole kõik läbi!” vastas sisetunne. „Sõua veel pool tundi, siis näed silmapiiril üksikut palmisaart.””
Veider jutustas anekdoodi lõpuni ja palus:
„Kuule,