Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas
eest oli Veider valmis hullemakski. Ta ohkas traagiliselt.
„Aga tee ruttu,” ütles ta.
AMORIGA PAHUKSIS
(Üksildase humoristi Paavo Pista miniatuur, mille ta kirjutas, olles pettunud sotsiaalselt terava satiiri saatuses, kuid, nagu selgus, ei meeldinud ka katse abstraktse huumori vallas paljudele toimetajatele)
Mina olen Amoriga pahuksis? Kes veel? Jah, mina olen juba ammu. Sai vist kunagi pahasti öeldud. Tema on ju jumal, kuigi kasvult väike, aga hirmus kiuslik. Mul raha küll, oma maja ka, aga üleeile jälle! Armusin. Hajameelne või mis? Tüdruk kui varieteegörl. Kõrgem haridus. Hea lauluhääl. Tunneb konservimajandust. Mul just angerjad püütud ja õunad kukuvad. Tegin ettepaneku. Hajameelne või mis. Samal hetkel pani Amor põõsa tagant ajama, naeris. Aga mis sa teed ära.
Nojah. Asi juhtus järve ääres. Tüdruk osutus näkiks.
Ega lugu siinkohal lõpe. Mina neid jumalaid ei salli. Teine kasvatus. Rahvuslik jonn kah veel. Kuidas sa võtad antud sõna tagasi, aga teisest küljest – kuidas sa võtad näki naiseks? Kalasaba mõttes. Ühes raamatus on neist pikad jutud, pildid sees ja puha, et eesti näkid. Mina ei tea, seal sabasid ei olnud, minu omal aga … Aga mina meelt heitma ei hakanud. Intelligentseks ei muutunud. Mina olen teine mees. Ma võtsin raha ja läksin poodi. Rauapoodi, noh. Kuus rubla kopikatega maksis. Saag, noh.
Ei saa aru või? Mis kinni kasvanud, saab lahti saetud. Ja Amor on ise loll.
„Ise kirjutasid nihukese jama või?” küsis Veider. „Oleks minu teha, mina ka ei laseks trükki.”
„Oleks sinu teha, laseksid mu vangi panna.”
„Miks ka mitte?” arvas Veider. „Sinu ja kogu selle segase pundi. Ajate muudkui segast, mingeid näkkide välimäärajaid, mingeid kuuvarjutusi …”
„Sa hakkad vanaks jääma ja ajad asju sassi. Sa pead mind vist kirjanikuks,” imestas Pista.
„Aga mis sa neist parem oled?” küsis Veider. „Ja mis me pikalt targutame, anna rubla,” hakkas ta ilma mingi üleminekuta taas kekslema – tõesti, nagu vana tolmune kloun.
Pista andis talle käkras rubla.
„Hästi sa ei lõpeta,” ütles Veider rahapaberit siludes. „See on kindel mis kindel. Kuhu sa selle tükiga lähed?”
„Matsi juurde. Tema võitleb samuti ebaloomulikuga meie igapäevases elus. Loome ühisrinde.”
„Ma juba käisin. Teda pole. Ta läks posijat paljastama.”
Pista läks oma teed. Veider vaatas talle järele ja näitas siis ohutust kaugusest Pista kuklale keelt.
„Ise oled loll!”
Erika Adrati väike tuba oli maast laeni sinist suitsu täis. Tuhatoosist pudenes lauale konisid. Vanamoodne, kõrge korpusega kirjutusmasin ähvardas iga hetk tükkideks laguneda. Töö kees ja edenes, vaimuaura lookles jõuliselt nikotiinisuitsu spiraalides. Eksitavad kevadmeeleolud siia tuppa ei ulatunud. Teises nurgas istus Tiina Rekk, toimetuse kaunitar. Ta oli sõbratari poole sisse astunud, teise tööinnust nakatunud ning varsti ka ise midagi märkmikusse kirjutama hakanud.
Erika Adrat kirjutas, silmanurk pahameelest ja suitsutomust pisaras:
„Kõik need haprad lootused, mida andis meie rahvuslik filmikunst paari aasta eest, mõjuvad nüüd katmata vekslitena. Mul on sellest valus kirjutada, aga mul on ka õigus küsida – kuhu lähed, eesti film?! Mida teete, andekad noored mehed, pärjatud pead ja kiidetud laureaadid? Miks pole te ikka veel ületanud Fellini ammust taset, nagu te lubasite? Miks te petate rahva lootusi? Meie filmikunstil on üksainus õigustus oma olemasoluks – kui olla, siis parim maailmas. Või vähemalt vapustavaim. Olgu või arusaamatu, aga olgu geniaalne. Olgu või segane, aga olgu vägev. Mida me aga näeme? Loide impressioone, tühist vormimängu, saamatut süžeed, läbipaistvaid montaaživigureid. Kuhu jäävad aga inimhingede tragöödiad, üksikisiku keerukad eneseotsingud ja rahvahulkade spontaansed tungid?”
Erika oli heas vormis nagu alati.
Tiina nii heas hoos ei olnud. Ta tiris kirjutatu mitu korda maha, enne kui sai valmis puhta lehekülje.
„Tšao! Asi on selles, et tullakse õhtuse rongiga, nii et tänased kokkulepped kaotavad kehtivuse. Ära mulle helista! Aga kell viis jõuaksime siiski kusagil tassi kohvi juua, kui sa mind vaikselt mingisse vaiksesse kohta viia oskad. Ilmselt oskad, selles osas oled endiselt geniaalne. Sinu Libahundike.”
Tuppa astus Veider. Ta oli juba väsinud, ta keksis ainult vormitäiteks. Vajus tooli ja vuristas anekdoodi maha.
„Mees juba üksikul saarel. Kõik kohad inimsööjaid täis! Odad ja nooled tema suunas sihitud. Nüüd on kõik läbi, mõtles mees. „Ei ole läbi,” ütles sisetunne. „Mine otse edasi, keegi ei julge sind puutuda. Mine kolmanda onnini. Selles istub inimsööjate pealik …””
Veider sai kummaltki rubla, Tiinalt koguni juubelimündi.
„Lapsed, lapsed,” ütles Veider. „Kui te ainult teaksite, kui te ainult teaksite. Aga see oli ammu.”
Ta kurbus oli võltsimatu. Ja juba oligi tolmunud kloun kadunud.
„Millest ta täna rääkiski?” küsis Erika umbes veerand tunni pärast pead tõstes.
„Ah, ei millestki,” arvas Tiina. Ta hakkas oma lakitud küüsi uurima, oma suurt suud mossitama, oma keerulist elu analüüsima.
Heili Heinaste juures istus külaline. See oli väheldane poisiohtu noormees, väga kõhn, neurootiline ja kuidagi nagu tahmunud. Näis, nagu oleks ta otse tööpostilt siia kiirustanud, vatikuub seljas, soni silmadel. Heili mäletamist mööda polnud ükski tööline säärases riietuses toimetusse astunud, enamik neist olid üldse moodsad poisid. Aga loomulikult polnud tööriietus mingi probleem. Küllap noormees teadis ise paremini, miks ta just niimoodi välja nägi. Probleem oli selles, et külaline vaikis. Ta polnud vist tervitanudki. Ta istus, vaikis ja uuris ajakirjanikku.
Heili oli viimasel ajal hajameelne. Poeg oli haige, mees kadus liiga tihti kodunt. Ja siis see rumal lugu mingi aferistiga, kes neilt tuhat rubla välja pettis. Tuhat rubla oli suur raha, raske oli teha nägu, nagu ei häiriks see äpardus teda üldse. Peale kõige muu valutas Heilil juba hommikust saadik kurk. Nüüd istus ta, näol hädapäraselt viisakas ilme, joonistas paberilehele geomeetrilisi kujundeid ja ootas.
Millalgi pidi külaline ju midagi ütlema.
Ootamine venis ja muutus märkamatult tegevuseks iseendas. Seejuures oli Heilil tunne, nagu oleks midagi sarnast juba olnud. See kõigile tuttav tunne, millel olevat mingi teaduslik seletuski. Aga tunne oli muide selline, et midagi sarnast sai temaga juhtuda ainult mõnes eelmises elus.
Viimaks ometi avas külaline suu ja sosistas ähvardavalt:
„Kui komsomol on sinu nimi!”
Esmalt mõtles Heili millegipärast peatoimetaja kollektsioonile. Täitsa reibas pealkiri, mida polegi ammu kasutatud! Aga samas meenus, et tegu on vist mingi omaaegse agitluuletuse esimese reaga. Millegipärast tekitas see kõhedust.
„Jah, seda küll,” vastas ta külalisele malbelt ja viisakalt.
„Ma tõin teile oma kaastöö,” ütles noormees nüüd täiesti asjalikult. Kratsis närviliselt põske ja lisas: „See on väga tähtis. See peab ilmuma. Vaikida enam ei saa.”
Heili noogutas. Kõhedus ja imelik tunne, et midagi sarnast on temaga juba juhtunud, kasvasid käsikäes. Talle ei meeldinud külalise silmad.
Aga õnneks kargas noormees püsti, surus soni peaaegu ninajuurele ja astus ukse juurde.
„Meid ootavad tarmukad teod!” hüüatas ta ja kadus.
Temast jäi lauale ümbrikusse pitseeritud kaastöö. Standardümbrik standardmargiga. Heili tuju langes. Ta ei tahtnud ümbrikut avada. Kurb küll, aga ilmselt oli tegu vaikse hulluga. Need polnud toimetustes sugugi haruldased külalised. Kes tahtis kuulsaks saada, kes maailma oma maitse järgi