Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas
öösiti halvasti magada, ei muutnud see tähelepanek Raik Daume uues, täpses ja turvalises elulaadis midagi. Pigem teadvustus tema jaoks võimalus: sõna ja tegu võivad ka eraldi funktsioneerida. Enda peale ta seda üle kandma ei hakanud. Ta pidas ennast võrdlemisi terviklikuks isikuks. Ta vältis vaid tarbetuid teravkohti – ja tal läks üha paremini. Nohustki sai ta Tallinnasse kolides kiiresti jagu. Võib-olla oli asi kliimas? Kas polnud see ükskõik? Siiski, siiski, ilmselt nii see oligi. Nohu ja tobedad kangelasluulud olid tulnud provintsikliimast, närvidest, režiimitust toitumisest, nooruslikust ebakindlusest … Ta käis ajaga kaasas. Ta jälgis nihkeid ja muudatusi. Ta kohandus. Mõnikord läks üht-teist viltu, mõnigi detail sai maha magatud, üht-teist jälle alahinnatud. Siin sai ta süüdistada ainult ennast ja oma pealiskaudsust. Oma noorusele polnud tal midagi ette heita.
Muudatustest niipalju, et tormiline areng tõi neid kõikjale. Ka demagoogide leksikoni. Kodusõja, erikohtu ja muude süngete asjade järele kaikuvat retoorikat oli välja vahetamas palju nüansiküllasem ja isegi kuidagi liberaalsem maneer. Viimastel aastatel oli kombeks mõnel noorel tulipäisel tõeotsijal vanema vennana õlast kinni võtta, viia ta liigsetest kõrvadest paar sammu eemale ja öelda siiralt, soojalt, otse silma vaadates: „Ma mõistan sind täiesti. Olin ka ise selline. Aga sa peaksid ka ise aru saama, et aeg on selline … Kuule, ega sa pisike ole, et ma sulle kõike selgitama peaksin. Kas sa dialektikat polegi õppinud?”
Loomulikult toimis ka vana hea otsepauk.
… Seitse minutit, mitte enam. Rohkem Daume loomus ei võimaldanudki. Kaua siis ikka norutada, kaua siis ikka meenutada. Aga siiski, väike ekskurss mälestuste maile tuli ainult kasuks. Tookord oli ta tulisi jalu tõtanud läbi saju ja pori, leidnud enese lõpuks vana lossi varemete vahelt, seal seisnud, külmetanud ja kartnud, nüüd aga tõusis ta rahulikult, ringutas, tegi paar tiiru oma soojas korteris, keetis vett, lahustas kohvi ja istus rahulikult kirjutusmasina taha. Murdehetk küll – aga milline tohutu erinevus kvaliteedis! Hoopis teised olid nüüd tegurid ja toimeväljad, hoopis võrreldamatud tungid ja tahtmised. Tookord igatses ta ainult üht – eluga pääseda. Nüüd oli tegu enesetõestusega. Ta teadis nüüd täpselt, mis tal veel puudu oli.
Tal oli puudu nekroloogiallkirja tase.
Ei rohkem ega ka vähem. Ning selle pidi ta saama, et täisväärtuslikult edasi funktsioneerida, tegutseda, mõtiskleda, valjusti rääkida, valjusti naerda, hea isuga süüa, baarides pisikest napsi teha, rahulikult seedida, sügavalt magada, mõnuga kõndida, elu dialektika kohta arvamust avaldada. Et mitte enneaegselt laguneda magushapu enesehaletsuse kätte.
Varalahkunud kolleegist tal ausalt öeldes kahju ei olnud. Ja kui natuke oligi, siis oli see teine rida, midagi abstraktset ja üldhumanistlikku, mille peale polnud praegu aega mõtelda.
Kolleeg oli surnud mis surnud, Daume elu aga tahtis elamist ja korraldamist. Ta masin tärises energiliselt. Daume kirjutas kirja. See oli südantvalutav pöördumine, õigemini siiras mõtisklus ajalehe „Reibas Sõna” minevikust, olevikust ja tulevikust.
Tal jätkus tagasihoidlikkust ja takti. Ta ei hakanud ennast esile upitama. Ta kirjutas alla lihtsalt ja pretensioonitult:
„Lugeja.”
Kuhu ta kirjutas? Sinna, kuhu tarvis.
Õhtu sõudis, õhtu jõudis.
V. A. ärkas ja hakkas asju ajama.
Esmalt avas ta parema, seejärel vasaku silma. See oli ränk pingutus, mis ei muutnud midagi. Ümberringi oli pilkane pimedus. Ning absoluutne vaikus. V. A-d valdas õudus. Ta kartis hääletut pimedust. Selle taga võis peituda atrofeerunud aegruum. Polnud midagi kohutavamat V. A. jaoks kui atrofeerunud aegruum. Ta oli seda kunagi vaid vilksamisi näinud. Sellest piisas.
Ta lamas vagusi ja küsis endalt: kus ma olen? Aga ta teadis juba aastakümneid, et niimoodi pole mõtet asjale läheneda. Viimne mälestus iseendast oli peaaegu sama kauge ja hämar nagu näiteks sajandivahetus: ta oli seisnud lumesajus, pea paljas ja norus. See oli täiesti ebaisikuline pilt. Sama hästi võis lumesajus seista Juhan Liiv, pea norus. Tema ümber olid seisnud mingid vaikivad kogud, kas inimesed või raagus põõsad. Veel mäletas ta meeleolu. Nagu oleks luulet loetud, nagu oleks kellegagi poksitud. Mälestus oli muide tumm nagu sajandi alguse filmijupp …
Võib-olla polnudki ta kusagil, võib-olla oli ta surnud? Siis polnud mõtet aegruumi pärast muretseda. Ta proovis liigutada üht jalga. See funktsioneeris, kuigi – mis argument on pimedusse tõstetud jalg? Keegi ei tea, mida teevad surnud pilkases pimeduses.
Ta tajus selja all kõva siledust. See võis olla kõik – miilitsakartsa lavats, tühjaks söödud pulmalaud, surnukuuri tsink. Püha taevas, see võis olla isegi reaktiivlennuki tiib! V. A-l polnud vähimatki pidepunkti. Tuba või aegruum, kamber või igavik?
Ta liigutas parkunud huuli. Häält ei tulnud. Ikkagi surnud. Mis seal ikka, oligi aeg. Parimas loomeeas. Mis te valetate! Minu parim loomeiga lõppes kümneaastaselt. Ausalt, ma ei valeta. Kust see hääl tuleb, kes siin surnukuuris luiskab? Eks ikka V. A., edev poeet. Piinlik lugu, surmatunnini ei saanud temast täiskasvanud inimest. V. A. niisutas keeleotsaga huuli ja tegi veel häält. Pilkasusse kerkis hale möiratus.
„Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina!”
Samas süttis kusagil kauge ja tuhm kuu. Kuu oli ruudukujuline ja heitis V. A. kehale tontjat kuma. Ta nägi oma jalgu. Need olid kaugel ja traagilised. Ühes jalas king, teises polnud sokkigi. Kartus hakkas täituma, aegruum atrofeeruma. V. A. pigistas silmad taas kinni. Nüüd kostis kahinat, liikumist, vee solinat. Nagu kohisenuks kauge kosk. Või lampkast?
Midagi plõksus, V. A. avas silmad, valmis halvimaks, aga nägi täiesti tavalist valkjashalli laelahmakat. Siis nägi ta mingis veidras rakursis lillakaspunast nägu ja sinakat kaela.
„Elad, mees?” kostis kärisev hääl.
„Ma ei tea veel,” vastas V. A. ausalt.
„Oota,” ütles nägu ja kadus.
Kui V. A. uuesti silmad avas, kummardus ta kohale juba kolm pead. Veel üks tüükaline ja morn, samuti särgikus, ja suurte sõõrmetega naisenägu. Naisel oli seljas vanamoodne siidkombinee. Ta oli kole ja liigutav nagu Wiiralti gravüür. Kuus silma vaatasid V. A-d sealt ülalt. Tuimalt, ent kurjuseta.
„Pea tuleb ära parandada, vanapapi,” ütles naine. Tal oli mitu hammast puudu. Ta hääl kähises. Ta küünarnukid olid koledad. Aga nagu elus tihti, peitub õnn ja pääsemine just inetuse koore all. V. A. poole laskus alla pilgeni teeklaas.
Paari minuti pärast istus ta juba köögipõrandal, vaatas elujanuselt ringi ja näitas näpuga:
„See on gaasipliit.”
Seejärel päris ta viisakalt:
„Vabandage, ega te oska ütelda, mis see kellaaeg ka võiks olla?”
„Pool neli hommikul.”
„Täiesti võimalik. Aga kus mu teine king on?”
„Selle viskasid sa ise aknast välja, siin on meie käed süüst puhtad.”
„Täitsa võimalik. Ma olen hullematki teinud. Ja mis kuupäev meil täna võiks ka olla?”
Kuupäeva suhtes lepiti kokku, et on jaanuari lõpp. See tegi V. A. korraks mõtlikuks. Ta püüdis midagi arvutada, ent viskas käega.
„Vabandage, kus ma asun?” küsis ta viimaks murduva häälega. Ta teadis isegi, et üks loll jõuab rohkem küsida kui sada tarka vastata.
„Õismäel. Hugo ja Irja kodus.”
„Mina olen Hugo sõber Mart.”
„Väga meeldiv. See on üks väheseid kohti planeedil peale Wimbledoni, kus ma veel polegi viibinud. Koju ma siit minna ei oska,” ütles V. A.
Märganud üksikut pisarat V. A. silmas, kallas heasüdamlik naisterahvas klaasi uuesti täis ja hakkas lohutama:
„Ära sa nüüd ainult nuuksuma hakka, vanapapi. Mina meeste nuuksumist ei kannata, ma jään sellest täitsa haigeks. Ma saan aru küll, meestel on raske elu, see lausa ajab nutma. Aga ära