Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas
pealiku juurde ja viruta talle üks mahlakas kõrvakiil,” ütles sisetunne. Mees tegigi, mis kästud. Ja sisetunne ütles: „Vaat nüüd on küll kõik täiesti läbi.””
Veider naeris tükk aega klounihäälega. Heili vaatas teda, pea viltu, pilk tõsine.
Veider muutus kärsituks.
„Noh, anna juba rubla, kaua ma ootan, plika!”
„Ei ole,” ütles Heili nagu ärgates.
Veider tegi suu lahti. Pani kinni. Tegi jälle lahti. Ta suulagi oli roosa nagu titel, silmaterad aga külmad ja kurjad. Tükk aega maigutas see imelik eatu vanamees suud ja pilutas silmi, saamata sõna huulilt. Lõpuks pigistas ta mokad prunti nagu kotisõlme. Taganes ukseni, väärutas pead ja lahkus, heites Heilile viimase üleõlapilgu. Nüüd oli see peaaegu kaastundlik.
Võttis mõni sekund aega, siis haaras Heilit lõplikult paanika. Rabedate sõrmedega hakkas ta oma peenrahakotis tuhnima. Jah, tõesti, ta oli külalisele valetanud – tal oli üle rubla kopikaid. Heili tõttas koridori, kopikad higises peopesas. Aga Veider oli juba kadunud.
„Mis sul viga, sõbrake?” ilmus samas kusagilt välja Paavo Pista, saatanaprofiili ja hea südamega inimene.
„Ah, tead, tead … No ma ei andnud sellele … Mis ta nimi ongi … See, keda maskotiks hüütakse … Ma ei andnud rublat! Oi, nüüd läheb mul pahasti, usu mind, Paavo!”
Heili lausa oigas.
„Ära nüüd pabista,” hakkas Pista habet näppima. „Äkki ei juhtugi midagi?”
Miks vaatas ka kindlameelne Pista nüüd kõheldes kõrvale?
„Paavo, sa ju tunned teda? Paavo, kes ta on?”
„Anton Veider.” Pista jättis oma habeme rahule, surus käe taskusse, lõi kanarinna ette. Ta oli tõsine. „Siis, kui mina olin umbes seitsmeaastane ja sind polnud vist olemaski, joonistas karikaturist Veider meie kultuuritegelasi. Mitte kõiki, tänu taevale. Need polnud karikatuurid ega šaržid. Ma ei teagi, mis need olid. Need pildid mõjusid nii vängelt, et pärast nende ilmumist kadusid kultuuritegelased pikaks ajaks vaateväljalt. Nii umbes kaheksaks aastaks.”
„Mida ta ikkagi joonistas?”
„Seda, kuidas armastatud rahvakirjanik lömitab Lääne ees. Või kuidas tuntud maalikunstnik harrastab abstraktsionismi.”
„Selge … Ei, tegelikult pole midagi selge. Kust sina seda kõike tead?”
Pista vaatas teda imeliku pilguga. Ja ütles siis:
„Mäletan.”
„Sa olid siis ju ainult seitsmene?”
„Seda küll,” noogutas Pista ja lõdvenes. „On muide üks küllalt tuntud võimalus teadmisi omandada. Minna raamatukokku ja lugeda vanu ajalehti.”
Nüüd oli Heili kord pausi pidada.
„Ära võta südamesse … Ma ei kavatsenud sugugi isiklikuks minna. Mis aga Anton Veidrasse puutub, siis hiljem joonistas ta veel mõnda aega katkisi vihmaveetorusid ja lohakaid majahoidjaid. Millega ta nüüd tegeleb, ei tea keegi.”
„Aga miks kõik talle rubla annavad?” küsis Heili.
„Vist igaks juhuks … Või nagu Veider ise täna ütles – inimene peab ju millestki elama.”
Samas paiskusid valla mitmed uksed. Mingit kindlat lõunaaega toimetuses polnud, küll aga olid omad traditsioonid … Koridori tõttas särasilmne Tiina Rekk, teisalt tuli asetoimetaja Daume, mingi ümbrik näpus, mööda kiirustas roosade põskedega noormees, kelle nimi oli vist Jõepära. Või Jõeots? Või hoopis arhailine Jõepera? Tulid korrektorid ja osakonnajuhatajad, masinakirjutajad ja korrespondendid, kunstnikud ja fotograafid. Hajameelselt naeratades ilmus oma uksele demokraatlik peatoimetaja Aus.
„Kohvile, kohvile!” kaikus üle terve koridori.
„Tuled ka meiega?” küsis Aus Pistalt.
Pista puudutas mõtlikult habet ja punastas äkki.
„Veider laenas mu lagedaks.”
„Ja-jaa …?” imestas Aus. Ka tema oli natuke jumekamaks muutunud. „Aga selle-eest on täna jumalik ilm, lausa kevad. Kas te ei leia, sõbrad?”
Heili muigas ebalevalt ja ütles mõlemale:
„Lähme. Ma teen teile välja. Vaadake, kui palju raha mul on!”
8.
AETAKSE ASJU
Veebruaripäev oli lühike, kevadetunne üürike. Juba laotusidki roosale lumele mändide varjud, pikad, tumesinised, ängistavad. Juba lendasidki minema ilusad töökad tihased. Vaid üksik vares kiikus madalal oksal ja kraaksatas metoodiliselt. Ta hääl oli lohutu.
Ning juba hakkasid mustendama viimased halud kaminas. Ruumis muutus kiiresti jahedaks. Laual seisis tühi kohvitermos, vaasis kärbunud taliõunad. Akna taga seisis aga helehall „Volga”. Selle sügavad jäljed õuelumes olid esimesed ja ainsad üle pika talve. Suvitusasula oli tühi, harva eksis selle kaugematesse soppidesse mõni inimene, autodest rääkimata. Varese pahameel oli mõistetav. Tema oli tulnud esimese lumega Soomest, tema pidas asulavaikust igaveseks.
Kaks meest vahtisid kaminasse ning jälgisid hõõgumise ja hääbumise mängu. Nad mõtlesid oma mõtteid. Vahetati vaid mõni harv tähtsusetu sõna. Jutud olid räägitud, kokkulepped sõlmitud. Noorem mees oli melanhoolne, vanem varjas kärsitut rõõmu ning soovi käsi hõõruda.
Sel veebruarikuu pärastlõunal oli teaduste kandidaat Ilmar Peetsalu lõpetanud oma kõhklemised ja põhimõttelise „jah”-sõna lausunud. Olude sunnil loobus ta oma suvekodust mõneteistkümne kilomeetri kaugusel pealinnast ja paarisaja meetri kaugusel kõrgest rannapangast. Ilmar Peetsalu nägi välja, nagu tüüpiline teadlane ikka välja näeb – natuke ohmu moodi. Pikad heledad juuksed silmil ja kaelal, mustadel prillidel mõra sees, kollakas habe nagu õletuust, suujoon mõru ja hale. Palitunööp oli ka valesti kinni pandud, üks õlg tundus seetõttu teisest kaks korda kõrgemana. Teadlane kössitas ja vahtis katkisi labakindaid, millega ennist oli saamatult halge tassinud ja roopi liigutanud.
Papi Roosmaa oli paljukogenud pensionär, tema sai inimestest aru. Tema oli oma elus palju asju maha müünud, ta teadis, mis see tähendas. Mõnikord oli tal kahju isegi ilusatest kurkidest ja tomatitest, mida pidi turule viima. Aga mis sa ära teed … Vaatamata sellele, et ta oli jõukas mees, tuksus ta rinnus osavõtlik süda. Tal oli elukaugest teadusemehest isegi natuke kahju. Sest mis maksab üks suvila mere ääres ja linna külje all? Papi Roosmaa arvas, et tegelikult umbes kakskümmend tuhat või enamgi. Tema aga oli ilusasti kaubelnud, seinad ja katused asjatundlikult üle vaadanud, kriitiliselt köhatanud. Kuigi seda kõike ehk tarviski polnud. Teadlased on eluvõõrad mehed, ütle mis sa ütled. Kui Roosmaa pani talvisel ajal lehte oma ostukuulutuse, teadis ta täpselt, miks ta seda tegi. Õige mees ostab suvila ikka talvel, kus sa teisiti saad. Temal endal oli hetkel ainult kaks suvilat, neist teine poja käes. Mis suvilad – harilikud kandilised hütikesed peenramaa ja kasvulavadega. Aga ega ta nurisenud, muld oli mõlemal krundil hea, põhjaveed ei teinud samuti liiga. Lavakultuuride kõrvalt huvitas papi Roosmaad viimasel ajal porgandiseemne kasvatamine. Tema elu läks hästi. Mure oli tütre pärast. Tütar läks omal ajal umbropsu mehele, sünnitas nelja aasta jooksul kolm lapselast, lapsi aga papi Roosmaa armastas. Pojal neid polnud, poeg mõtles samuti rohkem porgandiseemnele. Papi Roosmaa elu oli jõudnud sellesse järku, kus hakatakse üha rohkem hinge peale mõtlema. Hing pidi rahu saama, tema lapselapsed ei tohtinud paljaste linnakivide vahel suureks sirguda. Sellistest eluloomi ei tulegi, tulevad kas kontorikarlad või huligaanid. Asjade loomuliku jätkuna kohtus ta Ilmar Peetsaluga. Kord või kaks, vahepeal oli teadusemees veel gripis, aga nüüd olid asjad lõpuks üsna ühel pool.
„Jah, eks ta ole,” ohkas teadur nüüd oma sumedal pudihäälel. „Omamoodi kahju kah. Isa selle majakese ehitada laskis, tassis ka ise kive meistrimeestele ette, tema oli mul filoloog … Ega see talle nüüd meeldiks küll, kui ta teaks, et mina selle nüüd maha müün.”
„Taat