Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas
tõsiseks. Ta tõstis pudelit.
„Veel?”
„Noh, kui õige piisake … Sel puhul ehk tohib …”
„Nelikümmend üks koma millegagi on tubade all, seda pole just palju, aga kõrvalruumid on siiski asja ette … Vennas tahtis esikusse riiulid teha … Eks te vaadake, äkki sobib see idee? Ja köök, see on tõesti asjalik, nagu te ise näete … Nagu mingi vana maaköök, ausalt.”
Priit pani käed vaheliti ja küsis nüüd otse, nagu mees mehelt, nagu partner partnerilt:
„Mis see … mis see lugu maksab?”
Mees tõstis imestunud pilgu.
„Ma ei saa aru.”
„Mida te aru ei saa?”
„Millest te räägite?”
„Rahast,” kordas Priit karedalt ja otsustavalt. Ta puudutas koguni põuetaskut.
„Kuulge … Ma nagu ütlesin teile ennist midagi …” lausus mees aegamisi.
„Paljugi mis,” ütles Priit.
Nüüd pidas mees pika pausi. Ta vunts vajus sorgu. Ta ütles viimaks:
„Vaat nüüd võtaksin ka mina ühe mehise pitsi. Aga ei saa.”
Priit sattus pabinasse. Ta polnud enda meelest midagi paha teinud. Ta oli ainult hinda küsinud. Pole võimalik, et kolmetoalist ühetoalise vastu – ja nii edasi! Ta oli lihtsa töömehe hingeelu alahinnanud. Ja nüüd oli ilmselt kõik läbi.
Montöör süütas sigareti. Vangutas pead. Ohkas raskelt.
„Tegelikult muidugi … Nii see vist tõesti on meie ajal kombeks saanud, nii et mis ma siin ikka teie peale pahandan.”
„Ei maksa tõesti,” ütles Priit kiiresti. Ta hääl värises. Ta huuled püüdsid naeratusega maha saada. Asjatult. „Ega ma paha pärast, ausalt … Lihtsalt on kõik liiga fantastiline …”
„Jah, mis ma siin ikka turtsun. Pealegi ei aja ma enda, vaid vennakse asju. Meil on temaga absoluutne usaldus, kui te mõistate. Kaksikute värk. Ei, ei maksa siiski mu vennast mingiks spekulandihingeks pidada. Meie oleme ausad poisid. See siin on riigikorter, mitte eraomand.”
„Ega ma siis …” piuksatas Priit. „Ma tõesti …” kaebles ta.
Ta ei osanud enam kuidagi elada ja olla. Tal oli kõrvetavalt häbi. Kuidas võis ausast inimesest niimoodi mõtelda? Ta kallas endale konjakit. Ta jõi selle paaniliselt sisse. Ta köhis ja raputas tükk aega häbenedes pead.
Teine aga rääkis edasi, tema oli natuke pettunud, ent siiski täiesti inimlik.
„Mu vennaksel võib pahandusi olla, jah. Ja neid tal on, mis seal rääkida … Me sündisime küll ühe tähe all, aga näete … Mõtelge ise, naine võtab kätte ja laseb jalga korterist, mida nii hulk aastaid oodatud …”
„Lapsi on?”
„Lapsi … Lapsi ei ole … Paks armastus oli, aga seda pole ka enam … Hea, et lapsi polnud, muidu … Ah, mis siin rääkidagi … Mul on poisist kahju … Viina viskab ta nüüd tõesti ülemäära.”
„Ei, see on raske lugu, ma saan sellest täiesti aru,” pomises õnnetu Priit.
„Lühidalt, ei mingit musta mängu, ei mingeid rahakesi,” lausus teine rangelt. „Teie olete pillimees, rahva poeg, kui juba suuri sõnu tarvitada. Meil vennaga on siiski mingid põhimõtted ka olemas, austus oma kultuuri vastu ja nii edasi, mis sellest, et oleme ainult lihtsad töömehed … Vend on praegu linnast ära, ta palus mul asju ajada … Tuleb ülehomme … Kui täna jutule saame, kohtute kahe-kolme päeva pärast vahetusbüroos, võtate sealt vajalikud paberid ja nii edasi … Aga jah …”
Mees vaatas murelikult maha.
„Vaadake, poisil on paar piinlikku situatsiooni. Ta ei lubanud teile rääkida, aga ma siiski nimetan. Tal on mitme kuu üür klaarimata, aga selle õiendan ma ära. Nüüd ollakse selles osas väga ranged, lugege „Õhtulehte” … Siis veel. Ah jah, veel … Minu teada laskis ta vannitoa ja kogu selle intiimsema poole ümber teha … Tuttavad mehed tegid, kvaliteet missugune! Vaatasite ikka? Aga see on poisil küll kinni maksmata … Vähemalt osaliselt. Loll lugu, minul on ka hetkel kitsas käes … Ah jah, nüüd üks täiesti praktiline jutt. Sektsiooni nägite? See on tutt-uus. Suhteliselt odav variant, aga tipp-topp viimistlus. Asi on selles, et vaevalt see vennaksel Mustamäel enam kuhugi mahub. Teie aga ei leia seda enam kusagilt … Ta sattus Mööblimajas täitsa juhuslikult peale. Kui teile meeldib, siis selle asja müüks ta küll maha. Noh, siis veel säärane detail nagu kardinapuud. Olete mõtelnud, milline tegu nendega saab olema? Minu meelest pole vist mõtet neid ühest linna otsast teise tassida. Teil on kaks, siin neli kardinapuud. Vahe arvutagem välja. Tegelikult on vist isegi narr säärastest pisiasjadest rääkida, aga nagu juba meie kadunud ema ütles, olin mina pisikesest peast ikka see tragim ja hakkajam, palju praktilisem poiss … olen vist tänini …”
Priit jäi kuulatama ja päris seejärel ehmunult:
„Kas siis teie ema on juba …?”
„Kuidas? Kas ma ütlesin „ema”? Kole küll … Jah, te kuulsite õigesti. Meie pärisema suri siis, kui olime kümnesed. Meid kasvatas edasi kasuema … Loomulikult hüüame tedagi emaks. Aga mis ma ikka oma perekonnaloost pajatan … Igas perekonnas oma valusad lood …”
Rahva poeg Priit neelatas. Tal oli millegipärast südamest kahju valusa saatusega kaksikvendadest. Muusse puutuva oli ta juba ammu ära otsustanud. Nagu selgus, langes talle lisaks korterile ka korralik mööbel sülle. Ning rahva poeg lausus väärikalt, lausus hea diktsiooniga:
„Sektsiooni ostan ära. Kardinapuud ostan ära. Ümbertegemised maksan kinni. Ja kui teie vennal pole enam vaja, ostaksin ära … noh, need tugitoolid kah …” Ta viitas peaga tubade suunas. „Nimetage summa,” lõpetas ta konkreetselt, ilma et hääl oleks väratanudki.
„Tugitoolid? Kas seal …? Milliseid te silmas peate?” Mees vaatas talle teraselt otsa, tõusis, käis ära, tuli tagasi ja vangutas naeratades pead. „Tõesti, need toolid, need tugitoolid … Need ei tulnud mulle meeldegi. Karta on, et see komplekt koormaks ühetoalise korteri hirmsasti üle …”
„Äkki ütlete summa,” nõudis Priit.
„Hm,” kehitas teine nõutult õlgu ja istus tagasi oma kohale. Talle vist ei meeldinud Priidu kärsitu toon. Palun väga, rahva poeg Priit Heinaste võis kohemaid tooni muuta.
„Ma tahaksin, et meievahelised suhted oleksid kristalselt klaarid. Ka mina olen aumees. Kolm tuba on rohkem kui üks, eks ju? Sellest saab lapski aru. Ma ei paku altkäemalksu, aga ma tahaksin, et enne ülehomset, mil me teie vennaga kokku saame, oleks ta üürivõlg tasutud. Kui ma tohin paluda, siis olgu see väike summa minupoolne viisakus.”
Oma venna vend laiutas käsi. Ta muutus Priidu ootamatu konkreetsuse ees jõuetuks.
„Noh, te ju lausa nõuate …”
Ta võttis taskust lihtsa montööripastaka ja hakkas lihtsasse märkmikku arvusid tulpa seadma. Keel suunurgast väljas, sooritas ta liitmisi. Ning ohkas siis.
„Siiski, siiski … Kokku tuleks see tuhat ükssada kaheksakümmend rubla ja vist veel natuke … seda juhul, kui te tõepoolest neid tugitoole soovite … Nende täpset hinda ma tõesti ei tea …”
„Soovin!” hüüdis Priit kapriisselt. Millised need tugitoolid olidki? Mis kujuga, mis värvi? Tal polnud aimugi. Ta lihtsalt ei mäletanud enam. Aga ta tahtis neid. „Ja teeme nii, et lugu oleks ümmargune. Armastan ümmargusi numbreid. Tuhat kakssada.”
Ta võttis taskust jõupaberist ümbriku. Ühelt poolt oli tal veel natuke piinlik, teiselt poolt aga sugugi mitte. Ah niimoodi see käibki, mõtles ta, elad ja oled ja äkki saad jumalamuidu ilusa suure korteri.
„Mis? Te tahate kohe praegu maksta?” imestas teine.
„Miks mitte? Mis täna tehtud, see homme hooletu!” lausus Priit