Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas
oled?! nõudis Erikson. Ma olen V. A., ütles V. A. Kuradi kahtlane mees, aga tule lähme edasi, teeme ühed vihased džinnitropid, ütles Erikson seepeale läbi hammaste.
Tolles viiendas baaris kadus Erikson varsti ära. V. A. oli juba hakanud temaga natuke harjuma. Aga enne, kui talle äng peale jõudis tulla, astus ligi tuttav TV-mees.
V. A. torkas talle pöidla kõhtu ja hakkas naerma.
„Ma vahetan korterit, ausõna. Kuule, kes see Erikson peaks olema?”
Enda meelest oli V. A. esitanud teisele inimesele väga raske küsimuse. Aga telemees vastas täiesti rahulikult:
„Heldur või? Elu peremees. Ta ehitab kaminaid. Sul pole aimugi, mis see töö maksab! Kohvi tahad? Napsi tahad? On ju?”
6.
TUNGID JA TAHTMISED
„Niisiis, lapsed, nüüd jätan ma teid meie uue pioneeri juhiga omavahel vestlema. Palun teda austada ja armastada. Tema esindab meie šeflustehast. Kallid lapsed, ärge tehke häbi oma koolile ja malevale! Kuulake onu Aleksandrit, oma vanemat seltsimeest! Palju edu teile, seltsimees Aleksander!”
Noor klassijuhataja läks tagumikku hööritades minema. Karloff ei kiitnud seda heaks. Ta oli sügavalt veendunud, et kasvava põlvkonna eest vastutavad naisisikud ei tohi tagumikku hööritada. Nad ei tohi kanda liibuvaid seelikuid ja sviitreid. Nad ei tohi silmalauge siniseks ja huuli pruuniks värvida. Nad ei tohi hambaid irvi ajada. Nad ei tohi rääkida nagu mingid seltsidaamid või, taga hullemaks, allakäinud naised. Kohe samas tuli pähe ideevisand naisõpetajate mundri asjus – midagi nunnarüü ja teetöölise rõivaste vahepealset. Aga siis paugatas uks, Karloff pöördus klassi poole. Naisõpetajate aktuaalsest probleemist otsustas ta kirjutada haridusministeeriumisse. Hetkel ootasid teda suured teod ja otsustavad sammud. Kakskümmend üheksa kuuenda klassi pioneeri ning pioneeritari vaatasid ootusrikkalt vanemale seltsimehele vastu. Kahekümne kaheksal neist oli kaelas punane rätt, ühel aga mitte. See üks! See oli tüüpiline irduja, kes ei kandnud koolivormigi, vaid mingit pruunitähnilist kuube. Juuksed olid tal kammimata, rääkimata nende pikkusest. Tegelikult kandsid pikki juukseid küll nadkõik, aga sellel irdujal olid need lihtsalt ebatervelt, ühiskonnavastaselt pikad. Karloff teadis ammu, et sääraseid irdujaid leidub igas kollektiivis. Nad tegid viha, aga olid imelikul kombel tarvilikud. Sest nad teenisid püha otstarvet – nad sütitasid. Karloff tundis nüüdki, kuidas ta temperatuur hoogsalt tõuseb. See polnud palavik, see oli palang. Ta pidas seda oma loomulikuks seisundiks. Ta tõmbas oma kiilja lõuaga läbi õhu, kostis vihinat. Pool klassi ehmus vaikseks. Sellist trikki polnud nad veel näinud. Karloff astus ligi ja küsis noorelt irdujalt:
„Mis su nimi on?”
Volask oli Karloffist juba pikemaks sirguda jõudnud, küllap seepärast ei mõistnud ta ohu suurust hinnata. Ta sirutas jalad lodevalt välja, kangutas käed kukla taha, raputas oma rasvast lakka.
„Arva ära, töölisnoor,” ütles ta haigutades.
Pioneerirühm muidugi reageeris. Kahjuks ebamääraselt. Mõned vist koguni itsitasid. Karloffi palang oli selleks ajaks umbes neljakümne kraadini tõusnud. Tal oli soe, äge ja kindel tunne. Ta ei kartnud klassivaenlast ega väikekodanlast, mis siis alaealistest rääkida. Ta silme ees läks mustaks. See oli talle samuti meeltmööda. Teda valdas õilis raevusööst, elu edasiviiv jõud. Just nende sööstude pärast teda austati ja kardetigi. Just säärased hetked olidki loonud ta kordumatu isiku. Ka tema ise austas oma raevusööste väga. Ta teadis, et see oli tõde ise, mis temast välja pakatada soovis. Seekordne raevusööst, puhang, tõehetk väljendus ennekõike galopis. Karloff hakkas klassi ees jooksma. Ta lõug lõikas vilinal sumbunud õhku, ta kore kampsun paisus nagu puri.
„See paneb nüüd ilmarekordi miilijooksus,” püüdis irduja oma liini jätkata, aga klass oli kohkunult vait.
Hoogu kahandamata keeras Karloff pingiridade vahele, tormas irduja juurde tagasi ja röögatas:
„Püsti!!!”
Ta hääl lajatas kalgilt ja kaunilt. Mürinal hüppas püsti terve klass, terve pioneerirühm. Seda polnud Karloff tahtnudki, aga ega neid puhanguid nii täpselt reguleerida ka saanud. Juba vaatasid mõned ülekasvanud plikanirud niiske pilguga Karloffi süsimustadesse silmadesse. Karloff sai aru küll, ega ta loll olnud. Kui asja huvides, siis vahtigu, kui isiklikel motiividel, teen hiljem selgitustööd, mõtles ta möödaminnes. Irdujast eraldas teda veel umbes kolm meetrit. Karloff tungis läbi massi. See paiskus laiali. Puhanguga, palanguga, sööstuga kaasnes muide enneolematult kuum jõuväli.
Karloff vaatas korraks irduja sogastesse silmadesse, põletas ta närviotsad sellega lõplikult läbi ja röökis:
„Valvel!!!”
Mis Karloffi jaoks loomulik ja tuttav, tuli siin enneolematu ette. Üle-kooli-huligaan, pisemate hirm, plikade sabakergitaja, õpetajate murelaps tõmbus täiesti kangeks. Harali sõrmed ta kuuetaskute kohal hakkasid värisema. Lõug vajus pikaks ja nutuseks. Kuue talve jooksul kogutud hirmuautoriteet ning jõhker aura lendusid üheainsa silmapilguga olematusse.
„Nimi?”
„Toomas!”
„Isanimi!”
„Ei tea!”
„Ma kordan – isanimi?!”
„Ausalt, ma ei tea … Kirjas on Harald. Aga mutt ütleb, et sama hästi võiks see Leonid olla. Ja Jürist on ta ka rääkinud.”
„Kontrollime. Perekonnanimi?”
„Ee … ää … Ei tule meelde!”
Irduja pidi äärepealt pillima hakkama. Karloffi palang oli ta julmalt oma pöörisesse haaranud.
„Ma loen kolmeni!” karjus Karloff. „Üks …! Kaks …!”
Toomas Haraldi, Leonidi ja Jüri poeg ahmis õhku ja vuristas:
„Ausõna, ma katsun meelde tuletada … ma kohe … ma keskendun … Ma luban teile, seltsimees Aleksander … Ma kohe ütlen teile … Ahah … Sa … Saulus? … Ei, mul läks sassi … Minu perekonnanimi on … P … P-tähega … Käes! Paulus!”
Karloffile selline nimi ei meeldinud. Aga ta polnud väiklane. Ta söövitas oma pilgu poisi lapiliseks tõmbunud näkku ja sosistas sugereerivalt:
„Kui seod kaela räti, au sees teda hoia sa!”
„Just nii, au sees hoida!”
Klassikollektiiv nägi midagi enneolematut: Paulus lõi kannad kokku ja andis Karloffile au.
„Jätta!” ütles Karloff. Palang hakkas tasapisi taanduma. Karloffi karmidesse põskedesse lõikusid muigekortsud. Aga samas tähendas ta karmilt:
„Paulus, ilma peakatteta sõdur au ei anna. Aga pioneerid tervitavad üldse teisiti.”
„Just nii!” hüüdis Paulus ja andis taas au.
„Jätta, Paulus! Ega me väliõppustel ole, ega me tsaariarmees teeni. Meil tuleb ainult ühisüritus koos vastava vestlusega. Mis unterohvitseri maneerid need olgu?”
„Jätan! Täidan! Üritan! Vestlen!” haugatas hirmust hullunud huligaan. Ta kiskus põuest kaelaräti, mida polnud kandnud kolmandast klassist alates. Ta sidus selle kohmakalt kaela. Karloff kohendas karmilt, ent isalikult rätisõlme. Klass vaikis. Üks vapustus järgnes teisele. Kaks tüdrukut koguni minestasid natukeseks ajaks.
Siis astus Karloff tahvli juurde, ristas käed rinnale, vaatas mõnda aega kaugusse ja lausus:
„Annan teile viis minutit, seltsimehed. Palitud selga, saapad jalga, kindad kätte! Kogunemine koolimaja taga kuuri juures. Korraldused kohapeal.”
„Just nii, seltsimees Aleksander!” hüüdis Paulus.
„Vaat see on mees!” ütles keegi.
Otsekui tõmbetuulest kantuna oli klassiruum hetkega tühi. Karloff toetas viivuks oma lõuakiilu peopesaga. Tal oli sel hetkel väga arukas nägu. Ta oli nagu polgujuht enne otsustavat lahingut,