Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas
huugas taamal ja ajas taevasse tuhmkollast suitsulaama. Taevas oli hall. Puutüved mustasid. Vares kraaksatas. Lühike talvepäev hakkas hämaramaks tõmbuma.
Sõnatult silmitses Karloff rühma. Labidad olid, kirkad ja kangid samuti. Aga riietus ei sobinud kuhugi. Riietus oli peaaegu eranditult kodanlik, kirev, nailonlik. Mõned kuuenda klassi plikad kandsid koguni vääriskasukaid! Paar tükki neist oli jõudnud huuligi värvida. Karloff sai aru, et tal seisab ees suur töö. Taas tundis ta kerkivat puhangut, aga ta ei lasknud sel raevusööstuks tõusta. Soni kulmudele surunud, vaatas ta terava pilguga ringi ja hakkas siis pikki samme võttes, kohati vööni lumme vajudes lagendikku mõõtma. Nii kingad kui ka sokid said kohe lund täis. Karloff seda ei märganud. Ta kargles, ta mõõtis, ta rehkendas. Rühm tammus paigal ja köhis. Keegi ei hakanud midagi pärima. Seltsimees Aleksander võis viimati jälle karjuma pista. Tal oli imelik hääl. Raamatuühingu liikmete Aili ja Viiu arvates oli ta kutseline hüpnoosimeister. Nende arvamusel oli autoriteeti, kuna just nemad kaks olidki ennist minestusse langenud.
Mõõdud mõõdetud, lõigud jagatud, köhatas Karloff kurgu puhtaks ja hakkas kõnet pidama.
„Seltsimehed kuuenda klassi pioneerid! Nagu ütleb sütitav laulusõna, ei karda raskusi pioneer. Pioneer on nendest üle. Nüüd tõestame seda ühiselt. Raske õppustel, kerge lahingus. Kes seda ütles?”
„Seltsimees Suvorov!”
See oli kõige pisem ja kõige püüdlikum pioneer Andrus. Endal peas nupuga mütsike, selle peal võõra päritoluga kiri „Karhu”, aga vaata, kui teadlik! imestas Karloff mõttes.
„Õigus … Nõnda kõneles tõesti seltsimees Suvorov, kes võitles meie helge tuleviku eest ja ületas lumised Alpid,” täpsustas ta soojalt.
„Aga kas Suvorov ei elanud siiski varem? Kas ta siis polnudki seesama tsaariarmee generalissimus, krahv ja vürst, kes surus maha poolakate ülestõusu?” See oli üks paks poiss, kelle näostki näha, et parema tegevuse puudumisel tuhnis ta tarbetutes teatmeteostes. „Nagu õpikus seisab, oli tsaristlik Venemaa roiskuv impeerium ja rahvaste vangla.”
„Jätta!” hüüdis Karloff. Ausalt öelda polnud ajalugu tema tugevaim külg. Mine tea, äkki oligi see Suvorov, krahv? Siis leidis ta aga tõhusa vastuargumendi. „Sa ajad midagi segamini. Mõtle ise – kas siis ilmaasjata kannab suure Suvorovi nime terve hulk tänavaid meie ääretu kodumaa linnades? Ja aitab sellest jutust. Read, koonduge marsside kõlas!” röögatas ta. Rühm võpatas üksmeelselt. Karloff mõtles järele, ei pahandanud, jätkas isegi natuke vaiksemalt. „Seltsimehed noored pioneerid! Kätte on tulnud tund! Aga pikki kõnesid ma ei armasta! Sõnad on sõnad, need aitavad meil elada ja võita nagu lauludki, aga teod on teod! Ütlen teile ainult niipalju, et rahvusvaheline olukord on endiselt pingeline, meie kodumaa aga täidab ja ületab, oma väärika panuse annab meist igaüks. Edasi! Hurraa, seltsimehed!!!”
„Hurraa …” kostis kõverast rivist kõhklemisi. Paar poissi tormasid lumme ja kukkusid.
„Jätta! Ma mõtlesin seda kujundlikult. Nüüd selgitan meie tänast ülesannet. Me tõestame tegudega, et oleme väärilised. Meie ei kohku. Meie kaevame siit sinnani kraavi! Progress! Proleet! Elekter!” hüüatas ta eksalteeritult, pühkis huuli ja jätkas. „Kraav peab olema üks meeter lai ja poolteist sügav. Hakkame pihta. Raskusi kartmata. Rakud teevad meile au. Näljased ja janused, skorbuudist vaevatud, ei katkesta me ometi tööd.”
„Aga miks?” piiksatas keegi piiga.
„Lollakas oled või?” See polnud keegi muu kui hiljutine huligaan Paulus. „Looder oled või? Seltsimees Aleksander ei armasta üht asja kaks korda rääkida!”
Karloff varjas siirast rõõmu. Tema kasvatustöö kandis vapustavalt häid vilju.
„Aga skorbuut?” julges keegi siiski kirevast rivist küsida.
„Ah, mis sa ikka paari hamba pärast virised!” ütles Paulus.
Karloff aga võttis kangi ja virutas selle lumehange. Kusagil selle põhjas kõlises jahmunult vastu külmunud maapind.
„Hargneda! Instrumendid võtta! Kellega ma räägin, kurat!” karjus Paulus ta selja taga.
Vormilt jäme, sisult progressiivne oli Karloffi kõrvadele see käsklus. Ta ei hakanud sekkuma ega täpsustama. Massid peavad ise kasvama. Ta virutas uuesti kangiga, ja juba oligi palang käes. Vähemalt nelikümmend kraadi! Töö las lennata! Töö ei murra mehepoegi! Töö viib helge horisondi poole! Töö tegi ahvist! Me rajame tranšeed, meil tulevik on ees! Nii ja ainult nii! Komandör kõige ees, raskeimal positsioonil, rühm monoliitselt kannul! Nii ja ainult nii! Rammigem jäätanud pinnast, avagem maakera põu! Hävitagem ajutised raskused lume näol! Sulatagem see oma tööhigi kuumava energiaga! Surugem silmili loodus, ilma temalt armuande ootamata!
Karloff unustas aja ja koha. See oli tema jaoks parim lahendus, parim hingeseisund. Teda valdasid tarm ja õnn. Kang helises ja paukus, jonnakas pinnas avas end kildhaaval. Aga esimese hämara varju laskumise aegu haaras Karloff juba labida järele, õnnetunne paisus, muutus lausa valuks. Elu tundus täiuslik. Labidas oli Karloffi tõeline armastus, niipalju kui ta ennast mäletas. Ühelt poolt mäletas ta ennast justkui väga kaua, teiselt poolt kuidagi tükati, seletamatult, seostamatult. Ta mälu oli nagu raamat, kust enamik lehti välja rebitud. Enamasti õnnestus tal mälu üldse vältida. Näiteks nüüd oli kõik niigi selge. Ta kaevas külmunud mulda, järelikult polnud kahtlust, et ta oli olemas, et ta teostas ennast.
Karloff kaevas ja kaevas, veerand- ja pooltunnid potsatasid koos rampraskete mullakamakatega olematusse, lagendikku piiras juba ammu videvik. Nüüd valgustas seda ainult suurtööstuse määrdunudkollane kuma …
„Edasi … seltsimehed noored pioneerid … Tulevik on meie päralt … Labidad ja rakud … Me musklid kui terasest … me pilk on reibas, on kindel meie rüht …” pomises Karloff.
Mõnikord ta laulis. Tal oli tiiskant.
Me polk on võidukana teel,
on vaenuvägi ammu põrmus,
ning võidulipp see lehvib ees,
et vallutada viimne kõrgus!
Kui juba nii pimedaks läks, et tööd teha ei saanud, ronis Karloff oma kaevandist välja ja vaatas ringi.
Teda valdas raske masendus. Ta selja taga lookles mingi inetu rajake. Kraavi polnudki, vaid jalajäljed ja harvad mullatükid. Lahkunud olid kõik pioneerid. Mõned neist olid isegi oma relva maha jätnud. Reedetud labidad vedelesid lumehangedes. Vaid Paulus oli rivvi jäänud, aga temagi ei ülendanud meelt. Juba ammu oli Paulus väsinud raskusi rammimast ja töllerdas oma labida najal. Ta kollane nailonjope oli külje pealt katki. Ümberkasvanud huligaan nägi välja nagu burlakk.
„Jätta!” andis Karloff oma ainsale jüngrile ohates käsu. Raev ja liigutus segunesid kurgulaes kibedateks pisarateks. Ta neelas need alla. Läks Pauluse juurde ja ulatas talle oma punetava käe.
„Jah, enam pole need ajad. Labidat ei armasta keegi,” ütles ta tasa ja vaatas kaugusse. „Miks sina ei deserteerinud, Paulus?”
Poiss luristas vastuseks ainult ninaga. Ta kartis uut hüpnoosi. Nii olid plikad igatahes rääkinud. Alles tüki aja möödudes tegi ta väga ettevaatlikult juttu:
„Ma saan aru küll, et see pole minu asi. Mina olen väike vend. Võib-olla on tegu koguni riigisaladusega? Aga miks me seda kraavi siiski üldse kaevasime?”
Karloff vaatas taas kaugusse. Ohkas ja ütles peaaegu isalikult:
„Oh sind, ebateadlikku elementi … Sinu eas ei esitanud mina sääraseid küsimusi. Oli vaja ja kõik.”
Paulus oli vait nagu hiir. Karloff läitis paberossi, puuris veel kord pilguga pimedat kaugust ja sosistas siis pidulikult:
„See polegi kraav. See on sümbol.”
„Ahah,” noogutas Paulus – ja vajus mõttesse.
„Anna õige mahvi, seltsimees Aleksander,” palus ta mõne aja pärast.
Ning siis suitsetasid