Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas
näkku. Oli alles täissöönud lõust – Karloffi pilk ei mõjunud. Selle-eest võttis äkki sõna Paulus.
„Tead, onuke, see pole kraav, see on sümbol! Vaata ette, ega siin ikka liiga palju möliseda ka maksa! Ega ikka ei sõima küll igameest koolilapseks! Kuradi kulak selline!”
„Ah nii,” ütles metsavaht, kooris kindad käest, võttis paunast protokollipaberid.
Nüüd kaotas Karloff enesevalitsuse.
„Sa sõge bürokraat! Formalist! Käsilane! Reetur!”
Karloff oleks metsavahile isegi kättpidi kallale läinud, aga koer astus vahele ja hammustas teda kintsust. See polnud valus, ent tekitas ootamatu melanhooliahoo. Karloff lahkus tagasi vaatamata. Nina luristades, nuuksudes, sõimeldes ja naerdes silkas teist teed kodu poole Paulus. Veel oli ta ümberkasvanud huligaan, ent mida meeter kaugemale Karloffist, seda selgemaks sai sisetunne, et hüpnoos hakkab üle minema.
Õhtu eel tundis Priit Heinaste, et hakkab vist haigeks jääma. Kondid tuikasid, pea oli valu täis. Gripp? Mis seal ikka, Priit oli valmis selle läbi tegema. Ta oli sisimas asjade säärase pöördega isegi pisut rahul. Ta tahtiski natuke aega haige olla. Nii nagu kooliajal, kui ees ootasid rasked kontrolltööd.
Mehine, sitke ja jonnakas Priit oli paraku ikka veel mingite viletsate biotsüklite lükata ja tõugata. Ta karm nägu oli viimastel päevadel muutunud kuidagi kartlikuks, silmavaade pelglikuks. Eriti ärgates ründas teda terav äratundmine, et tegelikult on ta tühine sekeldaja, andetu poosetaja, mingit hilispuberteeti põdev nooruk, aga mitte mees. Sellesarnaseid oli ta enda meelest alati põlanud. Otsaesine kortsus, pea siit-sealt juba salalikult kiilanev, aga ikka praalib, ikka veel mängib seda mängu, nagu otsiks kohta elus: muusika või tsehh, kitarr või saksofon, „Remember”, „Alligaator” või bigbänd, „Norma”, „Salvo” või „Estoplast”. Häbi, mees, ütles ta endale, pistis kraadiklaasi kaenla alla ja ütles pojale:
„Mina jään nüüd haigeks. Usu mind.”
„Mina ka, mina ka!” hüüdis Raivo vaimustusega. „Siis ei pea ma lasteaias käima. Ja siis toob ema meile voodisse kuuma hapu jooki!”
„Täitsa isasse,” ütles Priit.
Aga enne kui palavik fikseeritud, tuiskas sisse Heili. Kasukat lahti nööpimata, silmad pärani.
„Maast lahti ja asju ajama! Tead, see müstiline korterivahetaja eksisteerib vist tõepoolest! Anna andeks, et ma sind ei uskunud! Ta helistas tunni eest mulle töö juurde. Ma lausa lendasin koju.”
„Kumb neist, kas montöör või tema vend?” küsis Priit kuiva suuga.
„Kust mina tean? Jah, muide, kui on montöör, küsi, millal ta telefoni sisse lülitab. Jookse nüüd … Tahad, tulen kaasa? Ah, mine pealegi üksi … Keegi peab ju poisiga olema. Küll ma pärast näen. Ta tegelikult paluski sul üksi tulla. Tal pidi jube kiire olema. Ta ootab sind meie trollipeatuse läheduses. Palus vabandust, et ei jõua läbi astuda.”
„Ega see asi nii ka põle,” lausus Priit kaalukalt – ja hakkas rabelema.
Oli vaevalt magistraali äärde jõudnud, kui tema ees peatus hele „Žiguli” (beež? kollane? oranž? – kes sellest ikka aru sai). Uks paiskus lahti, vastu uhkas muusikat, soojust, häid lõhnu. Nahk, plastmass, sigaretid, bensiin. See oli meheliku maailma bukett. Loomulikult polnud Priit Heinaste autoomanikele kade. See veel puudus! Talle lihtsalt meeldisid autolõhnad. Istet võttes otsustas ta käituda väärikalt ja napisõnaliselt, nagu mehele kohane. Pealegi oli Heili talle igaks juhuks kaasa torganud mahuka ümbriku. Tema ei uskunud, et asjaajamine täiesti kopikat maksmata laabuks. Heili oli üldse ettenägelikult käitunud, paar päeva tagasi hoiukassas käinud. Mida ta teadis, mida ta aimas?
Roolis istus tuttav mees. Või tema vend?
„Sõidame?”
Priit noogutas. Tõmbas turvavöö vilunult üle rinna, tundes samas, et jääb vist ilma naljata grippi. Tõusev palavik rändas veres koos meeldiva erutusega. Korterivahetus oli tõsine asi. Ei tohi seda ülehinnata, rumal oleks seda ka alahinnata. Mõnedki saatused on sõltunud elamispinnast, mõnedki elutööd ruumikitsikuse tõttu poolikuks jäänud.
Montöör (või tema kaksikvend?) ei kippunud õnneks lobisema. Priidule see meeldis. Veel meeldis talle, kuidas mees autot juhtis: kindlalt ja ilusasti. Tänavaserval seisvad liiklusinspektorid saatsid nende sõitu heakskiitva pilguga. Raadiost tuli algul muusikat, siis kostis spordisaate kutsung.
„Siin Donetsk, siin Donetsk! Oleme oma mikrofoniga kaevuritelinna suurimas sisehallis. Kohaliku meeskonna ja meie „Kalevi” vahelise võrkpallimatši seis on üks-üks …”
Reporter oli Priidule põgusalt tuttav, naise töökaaslase mees.
Kui kolmanda geimi seis oli 2:2, jõudis auto Lasnamäele. Priit oli viimastel aastatel siia ainult paar-kolm korda sattunud. Praktiliselt ei tundnud ta üldse oma sünnilinna noorimat ja suurimat elamurajooni, mis suures osas oli veel ehitustander. Siin valitses veel suur segadus. Mitmel korral pidi auto põikama kõrvalteedele ja rappuma ehitustele suunduvatel jäätunud vagudel, mille olid siia jätnud märksa võimsamad sõidukid. Et kõik majad tundusid eriti pimeduses ühtemoodi, see Priitu ei üllatanud. See oli juba nii harjunud asi, millest enam ei räägitudki. Priit püüdis aknasse vaadata teistmoodi pilguga, ta püüdis Lasnamäed vaadelda nagu uut kodurajooni. Ausalt öeldes ei läinud tal see kuigivõrd korda. Ilmselt polnud kõige õigem hetk sellistele asjadele mõtelda.
Üles sõitsid nad liftiga, mitmendale korrusele, selle jättis Priit märkamata. Ta otsustas hiljem järele küsida. Korteriuksel polnud millegipärast numbrit. Uute majade asi, ega kõike jõuagi. Priit otsustas, et kui asi peaks laabuma, tellib ta numbri ise. Kas vasest või mõnest teisest põnevamast materjalist. Mine tea, äkki telliks nimesildigi? Või pole see enam moes? Siiski: „H. ja P. Heinaste”. Ei, liiga palju tähti. Kui tellida, siis lihtsalt „Heinaste”. Või on nimesilt siiski liiga pretensioonikas element?
Mees avas ukse.
„Palun lahkesti!” Reibas hääl, kiired liigutused, mantel lendas tühja varna, Priidul soovitati sama teha. Ilmselt oli see ikka montöör, kes muu. Priit kiskus mantli seljast. Kondid tegid seejuures haiget. Pea kumises.
„Vaadake aga tubades ringi, ma keedan seniks tassikese kohvi. Poissmeeste värk,” ütles peremees. (Ilmselt siiski kaksikvend?) „Küllap soovite?”
Priit ei osanud vastata. Ta polnud kohvi peale nagu mõtelnud. Tal oli teisi probleeme. Ta tahtis elamistingimusi parandada. Tõusev palavik rikkus ta siirast elevust. Ta püüdis olla viisakas.
„Jah … kui see teie aega ei röövi. Teil pidi ju kiire olema. Vähemalt ütles mu abikaasa mulle edasi, et teil on kiire.”
„Jaa, teate, teie abikaasal on väga meloodiline hääl,” tähendas mees ja kadus kööki.
Priit mõtles järele ja hakkas kingi üle kanna jalast tirima.
„Oh, pole mõtet,” kostis köögist. „Praegu on siin sihuke segadus … Saate isegi aru.”
Priit jättis kingad jalga. Ta lootis, et jääb lõpuni väärikaks või vähemalt arukaks, ent vaevalt avarast esikust üle esimese toaukse astunud, tundis ta, kuidas tuli kuum laine … tuli ja jäigi. Oli see palavik? Küllap. Aga see oli ka maniakaalne vaimustus. Veendunud, et on ruumis üksi, tegi Priit mingi kiire hiiliva poolpirueti, hõõrus käsi ja vaatas siis kähku ringi. Niisiis, niisiis, mõtles ta, jäägem arukaks, jäägem loogiliseks. Tuba nagu tuba ikka, kuhu ilmselt alles sisse kolitud – või vastupidi, kust hakatakse välja kolima. Mööbel seina ääres vinka-vonka, esemeid põrandal ja nurkades, osa virnas, osa pakitud. Rohekashall sektsioonkapp lõhnas veel laki järele. Niisiis, niisiis … Mööbel Priitu loomulikult ei huvitanud. Ta nägi ainult ruumi, aimas ruutmeetreid. Tuba oli neljakandiline. Üks tuba kolmest! Kui palju ruumi, kui palju ruutmeetreid! Priit sulges korraks silmad. Nii oli parem planeerida. Jäägem arukaks, jäägem loogiliseks: siia tuleb vist poisi laud. Siia riiul. Siia toolid. Siia voodi. Seinale kaks lihtsamat pilti. Millised pildid, küsis Priit endalt üllatunult, kust ma need kaks lihtsamat