Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas
ebaühtlased laigud.
„Mis nüüd meie, mis nüüd meie, kaamed eraisikud! Teen nalja, vana, teen nalja, pisar põses … Tegelikult … Võib-olla olen ma sulle kade … Kust sa tead, äkki närin ma öösiti kadeduse pärast patja? Ma õppisin ju ka kunagi juurat … Isegi enne sind … Äkki just see mu kutsumus oligi?”
„Ei, ei ja veel kord ei! Sest just mina olen see andetu ja tarbetu, olen mees valel kohal – mitte sina, kuuled? Ametisaladust paljastamata tunnistan, et olen vabariigi suurim tohman selles vallas. Minu üle võiksid naerda isegi linnakassid, kui ma neile tohiksin oma ametialastest äpardustest pihtida!”
„Ah, mis ma ikka kurdan ja kaeban. Kas see on muide väljaelamata puberteet, mis sa arvad? Nolkidena olime palju ülbemad. Milleks kurta? Kellele? Lihtsalt sitt eluetapp ja kogu lugu. Tsüklitest oled midagi kuulnud? Minul on miinustsükkel. Ainus lohutus seejuures, et pärast keerab jälle paremaks … Pagan võtaks, ma olen siiski TPI lõpetanud, äärepealt oleksin aspirantuurigi läinud … Ei, ma valetan jälle nagu viimane koer. Siis oli kitarr, nüüd jälle saksofon. Siis tuli uusi plaate kuulata … et kursis olla … mõistad …? Tead, ma hakkasin isegi laulusõnu tegema … Nad on muide jõledad … Ainus lohutus – keegi niikuinii ei kuule … Tead, vahepeal ma isegi laulsin … Kas sina ka tead, kui palju ma noore mehena olen kolhoosipidudel laulda röökinud ja sülti söönud? Oleksid sina nii palju sülti söönud, oleksid sa ammu surnud, taevane vägi!”
„Ah, anna aga ette. Sülti ja koduõlut. Ja mingi kuramuse võrkkiik. Las ma laisklen! Ma ei taha millegipärast oma töö peale mõteldagi. Ma olen Baltimaade kõige andetum uurija.
Ma ei suuda viimasel ajal ühtegi kuritegu avastada. Tead, mida on kõige lootusetum avastada? Mina ka ei tea … Kõik on lootusetu. Ma ei orienteeru selles kremplis. Kõik algas sellest, et ma ei suutnud üles leida neid poisikeste poolt pihtapandud jalgrattaid …”
„Milliseid?”
„Kust mina tean … Neid pannakse kogu aeg pihta ja tehakse varuosadeks … Nüüd käib tõeline nöök, ülemused viskavad mulle ette sihukesi asju, et kuku pikali, ainult et täiesti lootusetud juhtumid … Major räägib – teed klaariks, saad aukõrgendust, kutsume peavalitsusse … Ise muigab. Et rassi, rassi, ära passi, poiss. Mina aga … Ma olen tõesti andetu! Mul pole seda … intuitsiooni. Mind huvitavad teised asjad …”
„Ei, hoopis mina olen andetu! Absoluutselt, muide! Keda ma petan? Naist? Last? Kunagi mõtlesin, et teen tööd ja mängin Saarsalu enda üle … Küll võib inimene upsakas olla, ausalt. Tööd võib teha ka hobune, aga annet tal ikka ei ole. Aga mis ma kaeban … Ära kaeba ilmal valu … mina olen papa, mina pean õhtul poisi lasteaiast ära tooma, mina pean kodus telefonimontööri passima … See sinder on ka kuhugi ära kadunud … Ei, ma ei räägi midagi, mul maru naine. Ilus, ausalt.
Ja tark kah … Mäletad seda muinasjuttu targast neitsist? Umbes sama tark … Miks ta peab nii tark olema? Miks ta, peab täna õhtul valvetoimetaja olema? Miks pean mina poisile süüa tegema? Sa oled ju mu naist näinud? Vaata, kui pisike ta on … Ma poleks ilmaski osanud arvata, et ta nii targaks kätte läheb … Ta vaatab mind mõnikord nii iseäralikult … nagu lapsevanem … et ei tea, mis sellest põnnist võib suureks kasvades saada … töömees või tuuletallaja … Ise sihuke pisike, aga näe, vaatab vargsi … Kust see tuleb, et naised on hakanud sedasi vaatama?”
„Me oleme nad ise sellisteks kasvatanud … Arvad, et minu oma ei vaata … Vaatab küll! Mis kell on? Veel kümme minutit, siis ma lähen … Tead, mees, mõnikord unetul ööl ärkan ja mul on tunne, et kogu linn kubiseb mingitest ülikavalatest sulidest, mina aga ei suuda ühtki kinni nabida … Ma räägin nüüd liigset, aga kas tead, mul on juba mitu nii vana lugu, et … Igasugused müstilised korterivahetused … näiteks … Ma ei saa sulle täpsemalt rääkida … ma räägin sellest, et müüakse olematuid suvilaid … autosid, mida ostja ei näe … Isegi telefone … Mina aga saan sõimata … Ei, mis ma liialdan, kes mind ikka sõimab … Aga viha teeb. Kelle pärast, kui nii võtta? Kui näeks ühtki neist sulidest, küll ma talle … Noh, nagu eilegi … üks tegelane … ise paras tüüp, tuleks teda SORVVO-le tutvustada … tegi avalduse … tema ostnud mingi meremehe „Fordi” … vahetalitaja kaudu, muidugi … meremees ise Kuubas või kus … Kümme tuhat! Kui kaua pean mina tööl käima, et seda raha teenida? Ütle! Ma räägin sellepärast, et meremeest polnud olemaski … Ja „Fordi” ka mitte! Vahendajast rääkimata … Ma räägin segast, ma ei tohi sulle täpselt rääkida, saad aru, tegelikult polnudki see vist kümme tuhat, ta võttis nagu avanssi, ma ei tea, paar-kolm tonni, nagu nad ütlevad … Ja see loll, kes raha andis, ei osanud muid täpsemaid andmeid anda, kui et – oli üks meesterahvas! On see mingi jutt?”
„Korter on meil väike, selge see … Naine peabki ootava pilguga mehe poole vaatama, kas sa ei leia? Tema oma toimetusest küll vist ei saa … Kooperatiiv, see muidugi … See sealt koidab … Ah, tead, ma ei salli ennast … ma ei oska midagi … ei tööd teha ega pilli mängida ega korteriolusid parandada … Andekate inimestega nii ei juhtu … See telefongi … Pole kaablit! Kujutad sa ette? Andekatele tuuakse kaabel koos telefoniga siidipaberisse mähituna koju … Millest me rääkisimegi? Tead, ma mõtlen, kui hakkaks õige kriminulli kirjutama, mis? Tahad, teeme kahekesi? Või sinu ideed ja minu teostus? Ma laulutekste juba vihun, asi see kriminull pole … Kas sa jälgid mind? Kas sa kuulad, kui andetud on mu plaanid? Tõsi, ma ei saa märkimata jätta, et korteriga midagi nagu susiseb … Aga sulle ma sellest rääkima ei hakka … Sa oled küll klassivend, aga miilits … Saad aru, ma ei saa sulle rääkida … Kuigi tegu on täiesti puhta asjaga!”
„Faktid on väga alatud asjad. Hoia ennast faktide eest … Mis fakt see on, et kurjategijal olid püksid jalas ja väljas oli pime?”
„Mõnikord pimedas tuleb säärane tunne, et …”
„Ära parem räägi. Mis see kõik on, klassivend?”
„Kust mina tean …”
„Elu … Keskiga … Talv …”
„Täitsa võimalik … Kuule, ma loodan, et mõistad: mul polnud plaaniski elu peale kaebama hakata.”
„Mul ka mitte. Nagu reisijad kupees. Elulood ja elumured ja hüvasti. Mis?”
Mõlemad toibusid. Vaatasid teineteist piinlikkuse ja hämmeldusega. Midagi oli nagu räägitud, midagi kuuldud – aga mida? Pisike arve maksti kahe peale. Vennalikult? Pedantselt? Kohviku ees tänaval raputasid mehed südamlikult teineteise kätt. Ja tõttasid kohe oma teed – üks hüvale, teine kurale.
Mis see nüüd kõik oli, mõtles kumbki. Pea kaine ja tühi, tarbetud konjakilõhnad suus, aeglustasid nad korraks sammu. Mis see küll oli? Ei midagi erilist. Üsna tavaline asi. Kaks klassivenda olid kogemata kokku saanud. Priit Heinaste ja Enno Kress.
Muuseas, kui nad oleksid taibanud, oleksid märganud kaasvestlejat pisutki hoolikamalt kuulata, oleks mõlemal sellest kasu olnud. Aga ligimest kuulata – seegi nõuab annet.
Erikson tellis, Erikson rääkis. See oli tema õigus. Baaride hämaruse keskmes pulseeris poeedi ahastav koduigatsus. Mida teadis Erikson sellest. V. A. vaikis, noogutas, köhatas. Erikson rääkis asjadest, mis olid talle igavad. Need uhkavad edumehed rääkisid enamasti ikka ühest ja samast. Erikson ütles – minu maja, ja ta hääles kõlas hellus. Ta ütles: valge klaver, ning nägi seejuures välja, nagu oleks ta ise suur pianist. Kõige rohkem rääkis Erikson „Mercedesest”, mille ta lihtsalt pidi saama, maksku see mis maksab. Veel tahtis ta igasuguseid esemeid: Soome ülikonda, Jaapani stereokombaini, videomakki, Kellermanni romaani „Sinine lint”, sertifikaate ja igaks juhuks kahte litsikest. Viimane soov tekkis juba neljandas kohas, „Kastani” baaris. Eriksoni nägu oli punane, ta polnud vist paha poiss, ainult fantaasialend polnud tal kõrge.
V. A. ei tahtnud viimaks enam midagi. Isegi koju mitte. Seda oli mõttetu soovida. Erikson hoidis teda raudses haardes. Segadus tekkis alles mitu tundi hiljem. Teel järjekordsesse kohvibaari nimetas Erikson V. A-d Vikiks. V. A. ütles, et ta pole kunagi Viki olnud.
Erikson jäi koguni seisma, üks jalg lumehanges. Kui