Pilgu puudutus. Heljo Mänd
pakuti. Aga Olet pidin ma meelitama isegi liugu laskma. Kui ta selle selgeks sai, tekkis temaski vaimustus ja ta jooksis redelist üles ja laskis liugu, nii et selg märg. Ent see kestis vaid mõne päeva. Kui ta sai teada, mis liulaskmine tähendab, puudus tal edasine huvi liumäe vastu. Vahel ta laskis korra liugu ja sellest aitas! Olele meeldis palju rohkem jälgida, kuidas teised lõbutsevad.
Kiikumisse suhtus ta küll elavamalt, nii et me alustasime alati mänguväljakul kiikumisega. Aga kui ma Ekket võisin tund aega järjest kiigutada, siis Olel aitas ainult mõnest korrast ja ta loovutas kiige lahkelt mõnele teisele lapsele. Kui Ole sai kaheaastaseks, tegi Saamu puust redeli ja pani selle meie tuppa, et Ole saaks ronida. Ole ronis esimese korraga julgelt lae alla ja siis kordus sama lugu nagu mänguväljakul. Talle pakkus redel huvi vaid mõneks päevaks. Aga kui redel jäi juba kaua tühjalt seisma, mõtles Saamu, kuidas Olet ronima ärgitada, et laps oma lihaseid treeniks. Ta pani redeli otsa ühe rosina. Nii kui Ole lae alla ronis, sai ta rosinaga teha suu magusaks ja talle hakkas rosinaronimine meeldima. See oli tema jaoks mõtestatud tegevus ja sellest sai meie igaõhtune traditsioon. Ükskord, kui olime väga unised ja tahtsime magama minna, ütles Saamu: ma loodan, et Ole unustab rosina ära. Aga Ole ei unustanud.
Ja jälle imestas Raat endamisi, kui vähe ta teadis sellisest Kirsika kodusest elust, mis toimus tema silmade ulatusest veidike kaugemal. Jah, Raat oli kuulnud küll mingisugusest rosinapuust ja Ole rosinaarmastusest, aga tal polnud aimu mängu säärasest ulatusest, nagu sedagi, et Ekke oli rosinaronimise arendanud üllatusronimiseks ning viis redeli otsa igasuguseid asju, mille leidmine rõõmustas Olet.
Ent kuidas saigi Raadul olla aimu, kui ta oli mängust väljas? Kui teised elasid üleval ja tema all ja neil olid erinevad õhtud? Või hakkas Raatu jälle kummitama see igavene vale-olemise teema? See, mis algas juba koolist peale, kus ta tundis, et ta on vale ega kuulu klassiga kokku (ei armastanud raamatupidamist ega matemaatikat), ka teatriinstituudis oli ta vale ega kuulunud kursusega kokku (käis koolis vaid selle pärast, et saada töökohustusest vabaks), ainult kodus, perekonna keskel, oli ta kaua aega olnud õige, aga sealtki kippus ta kirjandusse, kuni Härm sai valeks ja kodu sai valeks ja Raat ei teadnud enam, kes ta ise on: vale või õige?
Ma olen märganud, et Olet ei häiri asjade paljusus, jätkas Kirsika. Kui Ekke oli väike, võttis ta mänguasjade kapist kõik, mis välja võtta andis. Ta pidi nagu üle vaatama, mis seal kapipõhjas on. Aga Ole võtab alati pealt. Võtab selle, mis talle kõige rohkem silma puutub, ja hakkab mängima. Ja nii on see siiamaani olnud. Ja ka raamaturiiulist võtab ta just selle raamatu, mille ma olen talle viimati ette lugenud, mitte mõne teise. Talle meeldib süveneda ühte. Teinekord loeme teist raamatut ja siis võtab ta selle.
Jah, Ole oli rahulik laps. Vahel ta küll võttis Raadu taskulambi, aga siis ta ütles: ma otsin midagi ja panen kohe taskulambi tagasi. Ja pani. Ometi oli ka Olel jõuline, aktiivne pool, mis avaldus Ekkega koos olles, kui ta enda eest võitles. Jah, siis oleks Raat tahtnud poiste kisakakluse eest varjuda, koguni kodunt pageda, eriti hilisõhtutel, kus ta ärkas ehmunult vaenulärmi pärast üles. Poiste kisa ei ohustanud teda küll füüsiliselt, aga Raat tõmbus alati sisemiselt pingule, just nagu kardaks ta riiuhoopi. Kas riid oli siis ikka veel tema sees ja andis esimesel võimalusel endast märku?
Äkki tuli Raadul imelik mõte pähe, üks väga imelik mõte, mis küsis temalt – või oli see ikkagi Raat, kes eneselt küsis: kui ta oleks oma enesepuhastusega juba valmis olnud, kas siis oleks mahtunud temasse laste kaklus ilma teda ohustamata? Ent nüüd polnud häältel enam kehas ruumi, nüüd põrkus kisa vastu Raadu enda negatiivsust, vastu seda kuivanud vihatükki otsekui kivikaljut, nii et Raat kuulis koguni põrkumise tuhmi kõla. See mütsatus pani teda uuesti liikvele. Raat pidi ometi oma Sompa vihast vabanema. Ei saanud ju nii, et kõik põrkus temas kokku: laste tänapäevahääled, ja noa vuhin, kui see lendas raevuka vanaisa peost Raadu kõrva äärest mööda. Nuga ei riivanud küll kõrva, aga oleks võinud riivata, kui noa lennutee oleks olnud mõne millimeetri võrra vasakul pool ja veel millimeetrike lähemal oleks nuga võinud tungida näkku.
Kuidas küll need noad on hakanud Raadu elus vihisema! Vähemalt mälestustes. Nuga vanaisa käes, nuga Härmi käes, nagu oleks Raat elanud terariistade keskel. Või elaski, sest Ekke vestis päev päeva kõrval endale ja oma ordusõpradele mõõku ning siuhkas sõrme, nii et veri väljas.
Ja siis tuli Raadule teine imelik mõte pähe, nagu oleks Raat täna mõtete vabrik – või oligi? – ja see mõte küsis – või oli ikkagi Raat see, kes küsis eneselt: kas ta hakkab nüüd tõesti Sompa ja tema surnute vastu mässu tõstma, et sompalased tema mässumeelt kardaksid ja jätaksid ta rahule? Ja äkki läks jälle kõik ta peas segamini, nii armastus kui ka vihkamine.
Oh, oleks Raat ometi Sompat oma hinges rohkem armastanud! Ei, ta armastas Sompat väga, armastas Sompat kui paika, kindlat kohta, tema taevast, tema päikest, isegi udust sood. Võib-olla sood kõige rohkemgi. Sealt roomas koos uduga temasse salapära. Ent ta ei armastanud Sompa inimesi. Või kui armastas, siis oli see vale armastus, pinnapealne nagu päikesepeegeldus, aga mitte päike ise. Ema oli päike, tema armastus oli soe ja kõikehõlmav. Ja jälle tuli Raadule üks imelik mõte pähe – juba kolmas selle lühikese aja jooksul –: aga kui ema armastas nii jäägitult Sompa rahvast ja eriti Elsa-Martat, vaat et rohkem veel kui Raatu, mis solvas Raadu egot hingepõhjani, miks siis emal nirisesid mädatilgad jalalabast välja nii nagu Raadul olid mädatilgad nirisenud rinnanibust, ja ükski arst ei osanud emal mäda kinni panna? Ega osanud ka öelda põhjust, miks ema jalg aastaid veritses, nii et ta pidi igal õhtul marlisidemeid vahetama.
Emas ei olnud ju vimmaraasugi nagu Raadus. Või oli, ainult Raat ei teadnud seda ja ema surus oma headuses selle sügavale enda sisse, et keegi ei näeks, kui halb ta on? Aga keha ei suutnud ema valelikkust taluda, tahtis olla kerge, nii nagu Raadu keha tahab olla kaalutu? Võib-olla oli Raadu oletus õige, võib-olla ei olnud, sest ema ei teadnud surmatunnini enesepuhastamisest midagi. Aga ta keha võis olla targem kui tema ise, ka Raadu keha on Raadust targem. On isepäine nagu Ole ja ajab järjekindlusega oma asja? Ent mis oli ema keha järjekindluseks? Kas äkki ei tahtnud keha hoopis oma vere ja mäda kaudu visata välja kogu valu, mis isa joomatuurid olid emale terve eluaja põhjustanud?
Midagi oli jälle õige ja midagi oli vale. Vale oli kohv, sest minevikule mõeldes oli Raat pannud kogemata tassi suhkrut ja kohv kaotas oma maitse. Aga ebamäärasustunne ei kadunud. Või kadus siiski, sest Raat jäi ju oma seletusega rahule? Aga miks siis vaevas teda veel midagi, mis oli vaja lõpuni mõelda? Üks kripeldus oli tema sees ja see puudutas jälle armastust. Ta mõtles: kas surnud ning tema ise saaksid rahu, kui Raat õpiks uuesti armastama ja hakkaks Sompast hästi mõtlema? Ent seda mõtet oli ta ju ka enne mõelnud, miks tundus see nüüd siis uus olevat?
Kõik oli äkki uus. Raat ise ja tema suhe Kirsikaga ja kodu, mis oli ootamatult avardunud suureks. Ja ometi ei mahtunud Raadu panipaikadesse enam Kirsika jutud ära. Nad vaatasid vastu igast nurgast, ja mitte ainult nurkadest, vaid ka toa keskelt, kus Ekke ja Ole räppisid, muidugi Ekke ees ja Ole taga. Poisid olid häälekad. Ent seekord olid neil lõbuhääled suus, räppimise kargamine ise pani Raadu pea ringlema. Ent Kirsika juttudest ei hakanud pea kunagi ringi käima. Jutud tõid hoopis rahu ning neil oli armastuse kvaliteedimärk küljes.
Mul on üks vahva hiina muinasjuturaamat, alustas Kirsika järjekordselt. Sina ise veel kinkisid selle mulle, aga sul pole raamat vist enam meeles. Seal on pilte rohkem kui teksti. Kui ma hakkasin Ekkele muinasjutte jutustama, alustasin just sellest raamatust , sest seal on kõik lood lastele mõistetavad. Need on ilma kurjuseta muinasjutud. On küll hea ja halva vastandamine, aga halb on isikustamata, seetõttu pole halb kuri. Näiteks on seal halb paha kivi, mille otsa komistad. Nüüd ma loen sellest raamatust Olele muinasjutte ja jutustan ka sulle ühe loo. Miks, saad varsti aru. Ma püüan teha hästi lühidalt.
On talv. Valge jänku vaatab oma maja aknast välja ja tal on kõht tühi. Läheb toitu otsima ja leiab lume pealt kaks naerist. Jänku sööb ühe naeri ära ja tal saab kõht täis. Aga ta mõtleb oma sõbra eesli peale. Arvab, et ka eeslil on kõht tühi ja otsustab teise naeri eeslile viia. Eeslit aga ei ole kodus, sest temagi on läinud toitu otsima. Valge jänku paneb naeri eesli laua peale ja läheb ära. Eesel tuleb koju ja imestab: kust see naeris on tema laua peale sattunud? Aga et ka eeslil vedas toiduotsimisega, sest ta leidis