Pilgu puudutus. Heljo Mänd
Elsa-Maret andis Raadule inspiratsiooni ka teisiti. Ta ostis Vivianile, oma tütrele, raamatuid, mida Raadu ema Magdaleena ei ostnud iialgi. Juba raha pärast ei ostnud ja samuti harjumatuse pärast, aga tädi Elsa-Marta ostis. Kogu valgekaanelise Looduse Kuldraamatu sarja, mille nägemine tekitas Raadu hinges pühaduse. Ja ometi kui Raadu ema Magdaleena elu lõpul voodihaigeks jäi, küsis Tärno Tilde oma tütrelt Hiljalt: kuidas tal, vaesekesel, läheb? Aga ta ei küsinud kunagi Elsa-Marta kohta, ütles Hilja.
Jah, Raadul oli varakult eriline suhe raamatutega, mida neil kodus ei olnud ja mis hakkasid ilmuma alles siis mustade nuppudega riiulile, kui Raat käis juba algkooli kuuendas klassis ja ostis oma taskurahaga ise raamatuid. Esialgu ühe, siis teise ja kolmanda. Aga kirjaniku-igatsust kui säärast pole Raat kunagi tundnud. Raamat ise oli olulisem kui kirjanikuks olemine. Raamat oli elu tuum, nagu praegu on elu tuumaks pisikesed märkmelehed, kust igast kirjapandud reast õhkub vastu unustuse hõng.
Ent tollest kaugest ajast, kui Raat sai raamatute liitlaseks, on tal tänini meeles üks mälupildike oma igatsusest, õieti selle igatsuse lahendamisest, mis teda ootamatult tänaval tabas, kui ta ruttas kuhugi – huvitav, et juba toona vilksatasid temas sähvatused tänaval nagu praegu, justkui käies oleks tal kergem vabaneda millestki, mis sissejäänuna võis temas kivistuda ja valu teha – jah, ta leidis äkki oma soovile lahenduse, olla midagi enamat kui tavaline Raat. Lahendus lõi nagu välk tema südamesse ja äkki olid ta soovil tiivad küljes ning Raat õhutõusus. See oli nõnda jõuline tõus, et ehmatas Raatu ja on tänini meeles. Mõelda, et ta tahtis olla raamatus üks kuju, tahtis olla prototüüp, tema, ühes paksus raamatus! Ja see ei olnud üldse tähtis, kas ta oli huvitav või mitte-huvitav, hea või halb. Ta tahtis olla just selline nagu oli, soovis raamatusse pääseda enese pärast, et ta ei läheks kaduma. Olla kas või pisi-pisike osake, aga olla. Ja see mõte ei olnud sosijutt, vaid see pandi talle kellegi poolt pähe – ja täna tuli see talle meelde. Täna. Just praegu, kui Kirsika oma lastest rääkis ja kui Raat oli juba ammu kirjanikuks saanud ning lahustunud osakesteks oma kümnes raamatus. Puistanud oma elu laiali nagu tuhka, kuigi ta ise ei olnud veel tuhk ja ta nägugi polnud veel kortsus nagu plisseeritud seelik. Ja ta ei puistanud mitte ainult oma elu, vaid ka Andra elu ja nüüd hakkab puistama Kirsika oma.
Kui sul on üks laps, siis sa mõtled: ahaa, sellised need lapsed ongi, vähemalt minu laps, arutles Kirsika edasi, nagu pausi poleks vahepeal olnudki. Võib-olla käis ka Kirsika oma mõtetes kusagil ära nagu Raat käis? Või oli Kirsika siiski kogu aeg rääkinud, ainult Raat ei kuulanud teda ja eksles oma mõtetega mujale. Mujale? Kuidas mujale, kui ta oli Kirsika jutu sees, tema juures ja võrdles Kirsika tähelepanekuid enda omadega. Ja hämmastas jätkuvalt, millist analüüsi Kirsika tegi. Raat polnud kunagi oma laste üle arutlenud. Lapsed olid lihtsalt lapsed, olid Raadule rõõmuks nagu tema oli omal ajal olnud oma emale rõõmuks.
Jah, nad kõik lihtsalt olid, nii tema ise kui ka Andra, Aako, Paap ja Kirsika. Ja Raadu emalgi ei tulnud pähe Raatu väärtustada. Ja vanaemalgi. Ainult ühest ei saanud Raat aru, miks tal kirjanduses ei tulnud kunagi välja ema kuju. Kõik emad olid üheülbalised ja ilmetud, armsad küll, ja neist õhkus ka sooja, aga nad jäid ikkagi kõrvaltegelasteks, sel ajal kui vanaemadega jäi Raat rahule. Kas sellepärast, et ta võttis alati eeskujuks nii oma ema kui ka vanaema? Ja viimasel ajal hakkas ta ka vanaemadele oma enese jooni andma.
Aga kui sul sünnib teine laps, jätkas Kirsika, siis hakkad nägema ja teravamalt mõistma, et iga laps on juba sündides isiksus. Ole on üllatanud mind oma vähenõudlikkusega ja oma oskusega olla iseendaga kahekesi. Ma mäletan, kui Ekke oli väike ja silmad hommikul lahti tegi, pulbitses temas kohe elu ning ta oli üleni üks rõõmu- ja õnnekera ja seetõttu pidin ka mina hakkama silmapilk tegutsema. Lasteaia perioodil oli tema ergas olek mulle muidugi mugav, sest ta läks sinna lauluga.
Ent Olele meeldib aeglaselt ärgata. Tema ei taha kohe tõusta, vaid tahab edasi pikutada. Ja talle ei meeldi, kui Ekke tuleb talle tormiliselt tere hommikut soovima. Ole oli alles kaheaastane, sina olid just Ekke kooli saatnud, majas oli vaikne ja minul polnud enam und. Istusin voodis ja nautisin vaikset olemist, päeva ainsat hetke, kus sain olla iseendaga. Aga siis ärkas ka Ole üles, tuli sõnalausumata minu kõrvale, padi kaasas, pani selle endale selja taha nagu mina olin pannud, sikutas endale minu tekiserva peale ja me ei rääkinud kumbki sõnagi. Nii me siis istusime pool tundi või rohkemgi, vaatasime aeg-ajalt teineteise otsa, tegime ninadega tere-tere ja süvenesime jälle omaenda olemisse. Meil oli mõlemal hea olla.
Ma räägin sulle veel ühe loo. Ühest augustikuupäevast maakodus. Otsustasin hakata Olega mahakukkunud õunu korjama. Mul oli meeles, millise vaimustusega korjas Ekke kunagi õunu ja ta korjab veel praegugi, aga Ole pani mõne pabula oma kaussi ja jäi vaatama, kuidas mina korjan. Mis siis ikka, tahtsin lapsega koos olla, aga kui tema ei tahtnud korjata, istusin aiatoolile ja võtsin ta sülle. Niimoodi me istuma jäimegi. Sain aru, et Ole tahtis lihtsalt olla ja kus tal siis ikka oli kõige parem kui mitte ema läheduses. Ilm oli päikesepaisteline, aga tuuline. Hakkasin kuulama loodushääli, keskendusin neile kui muusikale ja jõudsin sügava rahu tunnetuseni. Vaatasime Olega aeg-ajalt teineteisele otsa, naeratasime, võib-olla tegin talle ka mõne pai ja süvenesime jälle iseendasse. Olime küll kahekesi koos, aga samas oli kumbki omaette. See oli nagu meie ühine meditatsioon.
Selliseid näiteid võiks tuua veelgi, aga nad hakkaksid korduma. Lisan ainult ühe. Kui mul on vaja kirja kirjutada, ütlen Olele: ära räägi praegu minuga, ma ei saa sulle vastata – ja ta ei räägi. Ma võin Ole peale kindel olla. Ekke puhul pole mul kindlust veel praegugi. Ekke elab suhtlemises. Ta ei suuda märgata, et kõik inimesed ei ole igal hetkel suhtlemiseks valmis nagu tema on. Eriti oli mul siis raske, kui Ole sündis ja ma ei saanud öösiti magada. Püüdsin päeval Ole magamise ajal veidi puhata, kuid Ekke äratas mind alati üles mõne täiesti ebaolulise asja pärast, ometi oli ta siis juba kaheksaaastane poiss. Ole on üllatanud mind oskusega oma tundeid valitseda. Ta oli vaevalt kahe aastane, kui ma päeval ükskord pikali heitsin – ja tema tuli äkki minu juurde suure jutuga. Kui ta aga nägi, et mul olid silmad kinni, jäi ta poole lause pealt vait ja läks tagasi mängima.
Ekkega oli mul ka teisi probleeme. Mäletan, kui ma Ekkega riidlesin, algas meie vahel võimuvõitlus. See on ka praegu nii. Aga Ole ei pahanda minuga, ütleb rahulikult: jah, ma kuulsin.
See oli tõsi. Seda teadis Raat ka ilma Kirsika informatsioonita, et Ole on haruldaselt tasase meelega laps. Kui Raadul külaline tuli, ilmus Ole ukseavale ja küsis: vanaema, kas ma võin tuppa tulla? Ja kui Raat lubas ja lubas tal laudagi istuda, ei kahmanud Ole esimest ettejuhtuvat küpsist ega kompvekki, vaid ütles rahulikult: paku mulle midagi! Ta ei seganud ka jutu vahele, vaid kuulas, mida külaline rääkis ja kui külaline avaldas hämmastust, et nii väike laps on nõnda hästi kasvatatud, küsis Ole: vanaema, kas ma võin rääkida? Ja kui vanaema lubas, parandas ta külalise juttu. Ütles: ma ei ole väike. Ma olen suur poiss.
Jah, Ole tasane meel hämmastas Raatu ikka ja jälle. Tema ohjeldatud tasane meel, sest ta oskas ka tasasel meelel protestida, nagu ta tegi seda Inge puhul, kes käis Raadul ja Kirsikal vahetevahel külas. Kord olid nad kolmekesi süvenenud nii jäägitult vestlusesse, et ei pööranud Olele vähimatki tähelepanu, kui Raat äkki kuulis, et Ole hakkas õrna häälega laulma. Kirsika rõõmustas veel, et laps leidis endale meeldiva tegevuse ning nad saavad edasi rääkida, kuid siis ütles Raat Kirsikale: sa kuula, mida ta omaette laulab! Ole laulis ilusa vaikse viisiga: tädi Inge läheb ära, tädi Inge läheb ära, tädi Inge läheb ära…
Jah, Kirsikaga oli küll väga kena kõnelda, aga äkitselt tundis Raat, kuidas tema sees hakkasid kohustused laulma sama vaikse häälega nagu Ole oli laulnud. Ainult vastupidiselt Olele, hakkasid need hääled häält kõrgendama. Raat sõitles küll ennast, et ta võib ju kohustused edasi lükata, sest Kirsika ei tule iga päev avali südamega ema juurde, kuid rahutus sai Raadust võitu. Ta meeled olid hakanud tasapisi keskenduma toimetaja tulekule, lastest võis ju teinekordki rääkida. Pealegi tahtis Raat tukastada, lasta silm nii öelda looja, et olla toimetaja tuleku ajaks virge vaimuga.
Mis seal salata, väsimus hakkas Raadust võitu saama. Või olid need aastad, mis võtsid võimu enda kätte? Tegelikult pidi Raat oma aastatele tänulik olema, et nad lubasid tal ikka veel kirjutada, kui Raat ainult ise peab piiri. Iga päev ikka natuke ja natuke ja mõni päev veidi rohkem ja