Pilgu puudutus. Heljo Mänd
kõrval olevale toolile, et jänku üles ei ärkaks. Hommikul märkab jänku kohe naerist ja ütleb: ohoo, tere naeris! Sa oled minu juurde tagasi tulnud! Ja valge jänku mõistab, et üks tema headest sõpradest on selle talle toonud.
Hakkasime seda juttu näidendina mängima. Ole oli valge jänku, mina hirveke, ülejäänud olid mänguloomad. Aga õhtul jagas Ole ka teistele perekonnaliikmetele osad välja. Ta arvas, et isa võib olla eesel ja Ekke lambatall. Saamu tuli kööki ja kurtis mulle: mu poeg nimetab mind eesliks. Mina siis seletasin, et eesel on valge jänku kõige parem sõber ja siis jäi Saamu eesli osaga rahule. Aga Ekke ei tahtnud kuuldagi, et ta on lammas.
Ole soovis, et valgel jänkul oleks nimi Timmu. Ta leidis selle Ekke vanast matemaatika õpikust, kus oli palju jäneseid. Siis küsis ta minu käest: mis sinu hirvenimi on? Mõtlesin natuke ja vastasin: Tähni. Ja Tähniks ma Olele jäingi.
Raat oli ise mitu korda näinud, kuidas Ole Kirsikat otsis ja oli tulnud siis Raadu juurde küsima: kus Tähni on? Ja iga kord oli Ole küsimusel olnud ema igatsuse hääl küljes. Nüüd aga oli Kirsika Raadu juures ja ka tema häälel oli õrn kõla küljes. Eriline kõla, mida Raat ei olnud varem kuulnud. Kirsika ütles: üks ajajärk on mu elus läbi ja ma annan selle endast lahti – ja Raat jäi kuulatama. Jäi kuulatama just Kirsika hääle kõla, mitte sõnu. Selles kõlas oli midagi teisiti ja see oli nii ehmatavalt ilus nagu Kirsika oleks teda ennast oma emaigatsuses Tähniks kutsunud. Ent emaigatsust seal ei olnud. Seal oli mingi sisemine õrnus, mis muutus muusikaks, ja Raat ei rutanud pärima, mida tütar oma lausega mõtles. Raat nagu oleks kartnud, et pärimine võib muusika minema puhuda. Siis ütles Kirsika ise: ma olen uue olemise ruumi lävel.
Muusika ei kadunud küll ära – uue olemise lävel oli oma l-ide poolest ju muusika? –, see voogas toas veel viisina edasi, kuid Raat tunnetas, et midagi pingelist on nootides varjul ja äkki läks pinge lahti, puhkes nagu tulilille õis, sest Kirsika ütles: ma vajan selgust meie suhetes. Ma soovin, et sa teaksid, kes ma olen. Vaba vaim, kes on sündinud siia maailma läbi sinu. Tean, see on ajastu probleem, et usume, et need, keda armastame, kuuluvad meile. Usu, sul on endal kergem, kui suudad mind vabaks anda. Ma ei kao ju kuhugi. Nii nagu ma ei tunne ka mingit vajadust enam põgeneda sinu eest.
Raat oli jahmunud.
Säärast ülestunnistust ta ei oodanud. Ei, mitte ülestunnistust, ta ei oodanud mitte isegi säärase fakti olemasolu. Raat püüdis jääda rahulikuks, nagu oleks ta võtnud teadmiseks seda, mida ta juba teadis. Või oli ta Sompa vana Siira, kellele onu Leo pani silmaklapid ette, kui sõitis Jõhvi? Et Siira ei näeks autot, mida ta kartis.
Jah, oma abielu alguses ma põgenesin sinu haardest, jätkas Kirsika, nagu oleks tema toas ikka veel muusika, mis oli hoobilt kadunud – ja Raat tundis, kuidas kõik temas vasardas. Tema süda ja pea, pea vist veel rohkem kui süda, aga ta püüdis Kirsikat edasi kuulata.
Sina aga tõlgendasid minu soovi iseseisvuda kinnisusena. Miks sa kardad, et ma ei armasta sind siis, kui olen vaba? Miks sa nutsid oma toas, kui läksin peale pulmi oma mehega kõrvaltuppa? Miks sa ohkasid, kui kandsin meie esimest last? Sa kartsid, et valan oma hinge elustava vee teistesse kruusidesse ja sinu oma jääb tühjaks.
Aga kõige rohkem kartsid sa mu armastust Jumala vastu, sest nägid, et ma mitte ainult ei kaugenenud sinust, vaid lakkan hoopis olemast. Korraga olin sinu jaoks vaid tühi kest, keha, mille vaim viibis teises, sinule ligipääsmatus ruumis. Ja sa tundsid end hüljatuna. Sa nutsid taga meie koosveedetud teatriõhtuid ja ühiseid arutelusid kirjanduse üle, heites mulle ette, et mu silmad ei näe enam ilu. Vastupidi – mu silmad läksid just lahti, märkasid mitte ainult kunsti kätketud ilu, vaid kogu elu pühadust. Ent sina ootasid mind tagasi nagu kodunt minema jooksnud last. Ja lõpuks, kui see üksiolemise hirm ületas su taluvuse, tulid mind ise otsima. Sa hakkasid lugema raamatuid, mida sinu riiulile jätsin ning mind taas kuulama. Hakkasid südamega kuulama.
Iga sõna, mida Kirsika rääkis, oli tõde. Eriti viimased sõnad. Ja Raadusse tuli tagasi tohutu hirm. Mälestuste hirm, mida ta oli Kirsika pärast tundnud, tema kummalised häälekad harjutused, kui ta endast ülakorrusel karjus välja kogu oma ängi, nii et Raadul lõikas see lihast ja luust läbi, ning samas oli Raat pingul, et keegi ei juhtuks neile külla tulema ning Kirsika hullumeelseid hääli kuulama. Ja veel suurem hirm oli tal Kirsika enda pärast, et Kirsika mõistus kaob kuhugi hämarasse, kuhu Raadul pole sissepääsu – ja Raat elas oma palavikulises lõõmas nagu Kirsika ise. Raat rahunes alles siis – mitte küll päris lõplikult, alateadlik pelgus jäi püsima –, kui ta juhtus lugema Vikerkaarest üht ülevaatlikku artiklit suundumustest, kuidas maandada endas pingeid.
Tavaliselt jättis ta sellised artiklid lugemata, aga seekord sattus ta silm pooljuhuslikult ridadele, kus kirjeldati enesest väljakarjumist kui teraapia üht harjutust, mida kasutatakse rühmades, kes tegelevad pingete maandamisega – ja Raat ei uskunud oma silmi. Ta luges ja luges ning temasse jõudis pikkamööda teadmine, et Kirsika karjumises pole midagi hullumeelset, nagu selleski, et Kirsika hakkas ühel päeval iseenesest laulma rootsi keeles ja see tuli tal nii ehedalt välja, nagu oleks ta lapsest saadik kõnelenud ja laulnud selles keeles.
Vikerkaare artikkel kergendas Raadu elu, vähendades Kirsika käitumise võõristust, ja toetas Raatu. Aga eks ole teda ennegi tema elu valusamatel hetkedel toetatud, nagu siis, kui teismeline Paap hakkas temast lahku kasvama ja Raat ei suutnud mõista reetmise ja lahkukasvamise vahet. Ei suutnud mõista, kuidas see oli juhtuda saanud ja mis veel hakkab juhtuma, sest Paabu puberteet oli nii ürgselt võimas, et tõusis poisi seest mühinal välja ja kasvas üle pea. Paap jooksis kodunt minema ja ükski vägi ei toonud teda tagasi. Aga kui Paap oli juba kaks nädalat kodust ära olnud, seadis Raat sammud miilitsa lastetuppa ja palus oma emamures, et Paap võetakse arvele, sest teist ohjeldusviisi enam lihtsalt ei olnud. Ent inspektor, lahke kirjandushuviline naine, ei võtnud Paapu arvele. Ta ütles, et see mõjub Raadu positsioonile halvasti. Ja siis oli Raat omakorda jahmunud. Mis positsioonist inspektor rääkis! See, et Raat oli kirjanik, ei tähendanud veel ühiskondlikku positsiooni. Raat oli ema ja Paap tema laps, kellega ta käis kunagi pühapäevahommikuti Pääsküla jõge vaatamas. Nad läksid kahekesi ja jalgsi, et tee pikem oleks, ja Raat saaks kauem Paabuga kokku kuuluda. Need pühapäevahommikud olid Raadule pilgeni päikest täis, ka siis, kui päikest taevas ei olnud, ja päikesekiirteks on need silmapilgud tänini jäänud. Ent Raat oskas kokku kuuluda ainult väljaspool kodu, siis oli tal lapse jaoks aega ning ükski kodutalitus ei koputanud õlale. Ja ometi oli seesama päikeseline Paap teismelise eas rebinud lahti kõik ühtekuuluvuse köidikud ega tahtnud Raatu tänaval ära tundagi, ignoreerides teda täiesti. Ent Paap oli alaealine ja Raat alles vastutas tema tegude eest. Ta ei saanud Paapu jätta tänava kätte.
Mulle on laps tähtsam kui mu positsioon, vastas Raat, aga heatahtlik inspektor jäi oma seisukoha juurde ega võtnud Paapu arvele. Ta märkis, et see on ikkagi alles esimene ärajooksmine, mitte teine ega kolmas, ja et Paabul ei ole ka muid patte registris. Ent lahke inspektor korraldas siiski nii, et saatis Paabu koju, ja Paap ilmus tagasi, silmad ema käitumisehmatust täis. Ma poleks iialgi uskunud, et sina lähed miilitsasse, ütles ta. Sina! Oleksid sa mulle seda öelnud, ma poleks kodunt ära läinudki.
See oli veelkordne tõendus, et Raat oskas käituda piirsituatsioonides. Aga praegu ei olnud ju piirsituatsiooni! Või oli, kui Kirsika tagantjärgi Raatu süüdistas, teadmata, et täpselt samuti süüdistas Raat kunagi oma ema? Kõik kordub, ainult teisel tasandil ja väikese edasiminekuga. Kordub nagu Raat kordab ennast oma romaanides, kirjutab ikka ja jälle üht ja sedasama motiivi, ainult süvenenumalt ja põhjalikumalt, kuid uudsus oli hakanud kaduma või saanud valeks. Nii et kõik, mis on meie sees tallel, on tegelikult ema pärandus oma tütrele ja tütrelt omakorda oma tütrele. Ent Kirsikal olid ju ainult pojad?
Mis oli siis Kirsika edasiminek? Kas tema analüüsivõime, mida Raat ei vallanud? Vähemalt mitte nii noorelt nagu oli praegu Kirsika. Raat alles hakkas Kirsika kõrval seda tasapisi valdama. Tegi otsekui laps esimesi samme. Ka viimased päevad näitasid, kuidas ta arutas endamisi Sompat, et saada mineviku painest lahti. Mineviku veast, mida olid teinud teised ja ka tema ise. Ka tema ise. Nii et see oli areng, kui ta märkas oma vigu.
Raat muutus rahulikuks. Asjad hakkasid paika nihkuma. Suured sündmused said väikeseks ja väikesed sündmused pisikesteks, nii et neile