La mala vida ehk neetud elu. Jan Beltran
Barcelona 1956
Töö teatris oli Rosale põnev ja piisavalt hästi tasustatud. Vähemalt esimene ja teine aasta. Elu ja suhted teatris olid noore naisehakatise jaoks hoopis midagi muud kui see, mida ta oli näinud kodus, pagaritöökojas, laatadel või tantsusaalides esinedes. Üle öö ümbritsesid teda kuulsad ja vähem kuulsad näitlejad, tantsijad, lavastajad, lauljad ja muusikud. Tal oli võimalus elada osaliselt nende elu, saada osa nende muredest, rõõmudest ja tööst. Ta võis nendega rääkida, kallistada, ulatada klaasi veini või jäägitult armuda. Teater oli omaette salajane ja kinnine maailm, mis peitis kaunite dekoratsioonidega kaetud suuri saladusi, briljantselt maha mängitud skandaale, labast glamuuri, verdtarretavat vihkamist ja pisaratesse uppuvaid kirgi. Kõik see pimestas noort tantsijannat, kelle palistamata äärtega elukogemus vahel hargnema kippus, süütu keha ja loomus liiga palju uskusid ning lootsid.
Soraya oli Rosast kuus aastat vanem tantsijanna, kes oli olnud Tivoli teatri palgal juba neli aastat. Rosale Soraya ei sümpatiseerinud, vähemalt mitte esimestel kohtumistel. Teisalt võis esmase ebaklapi panna ka paksu õhuga garderoobi arvele, mis kuue kauni näitsiku jaoks lihtsalt väikeseks osutus.
Tuba, mida täitsid kaks suurt peeglit, neli tooli, üks taburet ja riidekapp, oli sigarisuitsust läbi imbunud. Ubrikus, nagu tantsijannad oma garderoobi nimetasid, valitses kirev segadus, mis oli peaasjalikult tekkinud rohketest kostüümidest; need rippusid nagidel ja kapiustel, vedelesid põrandal ja toolidel. Suur segadus segas ka tantsijannade omavahelisi suhteid ning rivaalitsemine ja põlastavad pilgud tekitasid tulist kirge mitte ainult laval, vaid ka lava taga.
Esimesel kohtumisel Sorayaga, kui Luis Rosat talle tutvustas, vaatas vanem tantsijanna nooremat näitsikut pilguga, mis tolle kohe verest välja lõi ja paika pani.
„See on sinu koht,” ütles Soraya Rosale ja osutas käega ükskõikselt ühele pulstunud toolile pika peeglilaua ees. Tool oli mattunud riidehunniku alla ja Rosa vaatas Sorayale nõutult otsa.
„Hmm… pane need sinna kappi… või kuhu iganes… põrandale,” nähvas tantsijanna hooletult ja lõi käega.
Soraya istus oma toolil ja keeras pähe lokirulle. Ta vaatas peeglist meetri kaugusel selja taga seisvat Rosat, kelle näost ta luges välja põgenemissoovi ja ebamugavustunnet. Rosa tundis ennast alati meeste seltskonnas paremini kui naiste salakavalas maailmas.
„Kas sa oled Barcelonast?” päris rätikut pähe siduv Soraya pika vaikimise järel.
„Jah,” vastas Rosa.
„Mina olen Sevillast,” heitis Soraya ükskõikselt. „Tead, Sevilla mehed on palju kenamad kui siin,” jätkas ta juttu juba meeldivamalt. Ta nägu ei olnud enam nii pinges nagu lokirullide pähekeerutamise ajal, mis talle vist tüütu või valuliku iluoperatsioonina oli tundunud.
Rosa võttis vabamalt ja istus oma toolile. Tema ja Soraya vahele jäi veel üks tool. Ta vaatas seda ning just nagu tema mõtteid lugedes vastas Soraya: „See on Mimi tool.”
Rosa silmitses Sorayat uurivalt. Arvatavasti oli naine temast pikem. Tema käsi kaunistas filigraanne maniküür ja küüned olid kaetud mahedatoonilise punaka lakiga. Tal oli lopsakad huuled ja ilus peenejooneline nina, kaarjad, korralikult piiratud kulmud ja pikad loomulikud ripsmed. Tema nägu oli sümmeetriline ja sellest peegeldus rahulolu. „Ta teab, et ta on kaunis naine,“ mõtles Rosa.
„Kas sul peigmees ka on?” küsis Soraya uurivalt ja naeratas.
„Ei ole. Ma ju alles kuusteist,” vabandas Rosa.
„Parem on, et ei ole,” ütles Soraya ja ohkas. „Ja tead…” ta pidas pausi, vaatas ennast peeglist ja jätkas: „Ole nende meestega ettevaatlik, ma mõtlen neid artiste ja muusikuid teatrist – nad on ju näitlejad, liiderdajad, joodikud, süüdimatud ja paljud ka … Lorcad10.“ Lause lõpp jäi Rosale mõistetamatuks, kuid Soraya lõi lihtsalt käega. Ühtäkki voolas tema põsele pisar. Kiire liigutusega pühkis ta selle ära ja nuuksatas.
„Mul on kehv nädal olnud,” vabandas ta naeratades.
Rosal oli Sorayast natuke kahju, kuid ta ei teadnud, kuidas teda aidata. Ta tõusis ja läks Luisi otsima.
Barcelonast umbes pooletunnise rongisõidu kaugusel asuv Sitges oli idülliline Vahemere-äärne kuurortlinnake, mille restoranides pakuti parimaid paellasid ja sangriat. Sitgeses võis kohata kuulsaid muusikuid, näitlejaid, kirjanikke, kunstnikke ja rahamehi, kes suvisest Barcelonast ja kaugemalt sinna muretust otsima olid läinud. Seetõttu polnud ka ime, et see paik oli Rosale hingelähedaseks saanud ja et ta tihtilugu Luisi käevangus õhtuhämaruses mööda Sitgese promenaadi jalutas.
Sitgeses oli tore – väikelinna õhk oli värskem kui Barcelonas ja randa palistasid viisakad noormehed, kellest paljud ka Luisi tundsid. Rosa oli meelitatud, kui Luis teda oma tuttavatele mõrsjana esitles. Neil hetkil tundis ta end õnnelikuna, kuid samas ebakindlana.
Rosat tegi ebakindlaks see, et pooleteise aasta jooksul oli tema ja Luisi suhe tammunud vaid ühe koha peal. Peale kergete suudluste, kinokülastuste ja perekondlike õhtusöökide polnud nad teineteisega lähedasemaks saanud. Ta lootis igalt tunnilt päevalt, nädalalt ja kuult enamat, kuid nendevaheline kirg piirdus vaid tantsuga lavalaudadel.
Kohati tundis Rosa end üsna ebamugavalt või koguni häbematuna, kui ta Luisi õrnalt suule suudles ja noormehe käe kinos enda sülle tõstis.
Rosa nuttis südantlõhestavalt ja Soraya ei teadnud, kuidas teda aidata. Ta kamandas teised tantsijannad „ubrikust” välja, sulges garderoobi ukse ja istus Rosa kõrval tühjaks jäänud toolile.
„Räägi,” sõnas ta rõhutatult.
Rosa õblukesed õlad vappusid, kui ta jutustas Sorayale, kuidas nad Luisiga Sitgeses päevitasid, kuidas jälle tulid viisakad ja kaunid noormehed Luisiga juttu ajama. Kuidas mehed mõistatuslikult naeratasid Luisile ja Luis meestele, kuidas nad sosistasid ja silma pilgutasid. Iga sõnaga, mis Rosa Sorayale lausus, muutus ta rahulikumaks. Soraya vaid noogutas paljutähenduslikult, süütas suitsu ning ulatas selle Rosale.
Kui Rosa oli rahunenud, rääkis ta Sorayale, kuidas Luis oli temale öelnud, et läheb käib ruttu rõivakaupmees Davidi äris, et osta moodne valge pintsak, millest ta juba ammu oli unistanud ning mis oli nüüd odavamalt müügis. David oli lubanud talle kauba peale veel kaks lipsu.
Edasises süüdistas Rosa juba ennast, et ta oli olnud lihtsalt rumal. Ta oli korjanud enda ja Luisi asjad rannast kokku, toppinud need kotti ja seadnud samuti sammud Davidi äri poole, et aidata Luisil lipsude valikul õige otsus teha.
„Täitsa rumal olin ma ikka need poolteist aastat,“ nuuksus Rosa ja pühkis juba kuivanud pisaraid. Ta tundus enda peale vihane olevat.
Soraya kuulas tähelepanelikult ja kõlgutas jalga.
Poe uks oli avatud ja Rosa astus sisse. Kuna leti taga kedagi ei olnud, suundus ta poe tagaruumi poole, lootes leida Davidi sealt.
„Auu, on siin keegi?“ oli ta hõiganud ja edasi astunud. Ta arvas, et Luis oli ostudega juba ühele poole saanud ja tagasi randa kiirustanud. Aga vaatepilt, mis poe tagaruumis avanes, oli Rosa sõnul jälk ja mõistusevastane: David ja Luis istusid kaelakuti sohval ja suudlesid. Luisi käed oli ümber Davidi, kelle huuled olid paksult punaka huulepulgaga kokku võõbatud. Rõivakaupmehe parem käsi masseeris palja ülakehaga Luisi rinda.
„Madre mia!”11 hüüatas Rosa jalustrabavat vaatepilti nähes.
„Rosa!” karjatasid mehed kui ühest suust ja kargasid nagu kaigast saanud penid sohvalt püsti.
Luis oli näost kaame ning huulepulga punast võiet oli tema põskedel, kaelal ja otsaesisel. Tema alati silutud soeng oli räsitud kui mustlasest tänavapoisil ja ta silmad põlesid nagu teolt tabatud vargal. David peitis oma näo hoolikalt kreemitatud õrnade käte vahele ning sisistas midagi kahetsuse ja palvete vahepealset.
„Maricas,”12 sosistas Rosa hirmunult, taganes paar sammu, keeras ümber ja tormas poest välja.
„Mu