La mala vida ehk neetud elu. Jan Beltran
õhkus graatsiat ja tugevat treenitust, kippus nahk tema käsivartel lotendama nagu väljaveninud sviiter ning paksu puudrikorra alla peidetud näonahk oli kuiv ja kortsus.
Kolmkümmend aastat tüdrukuid tantsima õpetanud naise keel võis noorte tantsijannahakatiste juhendamisel liikuda sama sujuvalt või teravalt nagu tema käed või jalad. Pedagoogilisele sõnavalikule ta suurt tähelepanu ei pööranud.
„Miks sa tammud nagu väsinud turuhoor, mu kallike! Parem käsi peab liikuma sujuvalt üles…“ manitses ta ühte oma kasvandikest, tehes vasaku käega sujuva liigutuse. „Niiiii…” venitas ta ja tundus, justkui oleks see ülipikk „niiiii“ muutnud ta liigutuse elastsemaks.
Kustunud koniga suitsupitsi näppude vahel hoidev senjoora Garcia liikus mööda saali närviliselt, kuid elegantselt. Enda rahustamiseks klõbistas ta kastanjettidega. Tunni lõppedes käsutas ta noored tantsijannad ühele joonele. „Sina.“ Ta pidas pausi, mõõtis Rosa karmi pilguga pealaest jalatallani üle ja jätkas:
„Sa pead hakkama ka oma peaga tööd tegema. Mitte ainult jalgade, puusade ja kätega. Sa pead mõistma, et sinu ilmes, mõistad, sinu näos puuduvad emotsioonid.“ Ta tegi Rosale mesimagusat nägu, et oma jutule sobivalt diplomaatilist punkti panna. Rosa naeratas, kuigi kurgus kipitasid tal paar enesehaletsuspisarat. Ta neelas need alla, kuigi oleks parema meelega senjoora Garcia kleidisabasse välja nutnud.
Rosa pistis pitsitavad kingad jalga tagasi ja triikis käega kortsunud kleidisaba. Teekond tantsukoolist koju oli talle pealuusse kulunud. Alati needsamad Barcelona tänavad, kõnniteedel põõnavad koeravolaskid ja avatud akendest kostvad vestluskatked. Kuid täna otsustas ta kodutee huvitavamaks teha ja keeras Gironalt Valencia tänavale, et mitte mööda pikka ja laia d’Aragod koju minna.
Pärastlõunane linn tundus uimase ja mahajäetuna – tänavad olid peaaegu inimtühjad ja ärid siestaks või juba nädalavahetuseks suletud. Mingeid elumärke õhkus vaid kõrtside avatud ustest, kust imbus tänavale toiduaroome. Seal tegid mehed veini rüübates ja lärmakalt doominot mängides õhtusöögini aega parajaks.
Rosa peatus ühe tasca4 ukse ees, kus kolm meest lauas istusid ja mõtlikul ilmel tühje veiniklaase põrnitsesid. Talle tundus, et meeste vestlus oli lõppenud poole sõna pealt, nagu oleks must kass nende vahelt läbi jooksnud. Rosa jäi vaatama kõrtsi seinal tiksuvat kella, mis näitas neli ja kakskümmend minutit. Ta jälgis, kuidas pendel edasitagasi liikus, ja toetas end ettevaatlikult uksepiidale, et hetkekski nautida baarist tänavale pugevat jahedamat tuuletõmmet. Väljas oli kuum, õhk seisis ja kingad pigistasid. Piiga oleks tahtnud laua taha istuda, kingad jalast võtta ja sidrunilimonaadi tellida. Väikeste mullikestega kihisevast veest mõeldes tundis ta, kuidas kurk kuivas.
„Noia5, mis sa tahad?“ katkestas Rosa unelemise lauas istuva valges särgis mehe küsimus. Kahtlemata oli see suunatud temale. Ei sees ega väljas olnud näha teisi tüdrukuid, keda mees hüüda oleks võinud.
„Noia?“ mõtles Rosa ja tajus, et mees oli teda kõnetanud katalaani keeles. Keeles, mille kõnelemine tänaval ja avalikes kohtades oli keelatud. Teda haaras hirm ja midagi vastamata kiirustas ta mööda Valencia tänavat kodu poole. Kiirel sammul koju kõndides mõtles Rosa isa karmile õpetusele, et tütar katalaani keelt – mida pere keskel kõneldi – koduseinte vahelt välja ei viiks. Miks ta oma emakeeles kõnelda ei tohi, seda isa pikalt ei seletanud. Ta ütles vaid, et hispaania keel on kaasaegsem ja riigi valitsus tahab nii, et kõik Hispaanias elavad inimesed räägiksid ühes keeles. Rosale tundusid sõnad „riik“, „politsei“ ja „kindral Franco“ nii hirmuäratavad, et juba nende peale mõtlemine tõi talle kananaha ihule.
Paar-kolmsada meetrit kiirkõndi pani tüdruku südame põksuma. Lõpuks peatus ta naisterõivaste ja aksessuaaride poe ees, mille ukse kohale oli kuldsete tähtedega kirjutatud „Juan Gonzales“. Pood oli siesta ajaks suletud ning briljantselt säravalt vaateaknalt, mille taga olid musta sameti taustal välja sätitud kleidid, jakid ja käekotid, peegeldusid üle tänava asuva kollase maja fassaad ja peatunud Rosa. Tüdruk jäi enda peegelpilti silmitsema ja talle tundus, et kodus oleva peegliga võrreldes nägi ta siin hoopis teistsugust Rosat. Ta näis endale palju täiskasvanum, sest ta keha ei tundunud nii kiitsakas ja lapselik.
Rosa märkas, et tema rind oli kumer ja puusad voolujoonelised, näos oli mõningast küpsust, mis kuulutas tärkavat naiselikkust. Talle tundus, et ta on ema nägu – sirge nina, veidi pruntis huuled, kõrge ja tume kulmujoon ning mandlikujulised tumepruunid silmad.
Korraga tajus ta, et keegi seisab tema selja taga. Rosa nihkus pool sammu vaateaknale lähemale. Ka vari tema taga astus talle lähemale.
„Mida ta tahab? Kas ma olen tal ees?“ haaras Rosat paanika. Ta ei teadnud, kas ta peaks jooksu pistma või paigale jääma. Koos kuumajudinatega, mis tal üle selja jooksid, tundis ta, kuidas mees talle lähemale liikus ja kuklasse hingas … siis parema käe tema puusale tõstis…
Viivu seisis Rosa tardunult oma peegelpildi ees, siis aga rebis end lahti nii, et ta selg kergelt poe vaateakent riivas. Ta nägi enda ees viiekümnendates eluaastates meest, kes kandis preestri hallikat rüüd. Mehe ilme oli üleolev ja despootlik, sellest peegeldus võim ja sallimatus vastuhakkajate suhtes.
„Kas karjuda? Või joosta minema? Lüüa teda?“ jooksid Rosa peast läbi esimesed mõtted. Alateadvuses tajus ta, et inimtühjal tänaval, kus kevadist päikest varjutasid suured plaatanipuud, ei tooks appikarjumine päästjaid. Niikuinii poleks keegi ka uskunud teda. Ja kui olekski uskunud, poleks preestrile näpuga näitamine mingeid tulemusi toonud. Kirik ja Franco võim olid igavest truudust vandunud liitlased. Noort tüdrukut oleks peetud litsihakatiseks, hulluks või väljapressijaks. Katoliku kiriku pika, karmi ja ahne käe alla oli Franco usaldanud koolid, haiglad, tsensuuriametid ja lugematul hulgal äriettevõtteid, nuumates põhjatut kirikukassat ja preestrite võimuiha. Kõik – nii elav kui ka hingetu – käis vähemalt korra preestrite käe alt läbi. Papid ristisid ja õnnistasid lastele ning põduratele lisaks automobiile, õlle- ja veinitünne, lõid ristimärgi õhku ka tänavate pühkimiseks mõeldud luudade kohal.
Rosa üllatuseks astus jumalateener sammu tagasi, pistis käe taskusse, koukis välja mõned mündid ja viskas need tüdruku jalge ette.
Kristian Tallinn Jaanuar 1985
Pannud kohvitassi lauale, haaras Kokutaja uuesti telefonitoru.
„Ma so-sooviksin ühe kiirtelegrammi saata. Jah, kiire,“ lisas ta kinnitavalt. Ta kattis peoga toru otsa ja itsitas. Kristian vaatas teda põnevil ilmel ja süütas suitsu. Kokutajat tundes teadis ta, et midagi erakordset on toimumas.
„Meelis Pur-r-k-k-ov. Jah, Purkov,“ kordas Kokutaja püüdlikult. „Laagna tee 19, korter 6, T-tallinn,“ dikteeris ta telegrammi vastuvõtja nime ja elukoha. Järgnes tähtsa teate sisu.
„Ole kell kuus l-laua all. Suur nui tt-tuleb ja käib seest läbi,“ luges ta naerupurskeid tagasi hoides telegrammi teksti operaatorile ette. Ta ootas, kuni vene rahvusest naisoperaator telegrammi eesti keelt purssides uuesti ette luges, hinna teatas ja head aega soovis. Kokutaja viskas toru hooletult hargile ja mõlemad noormehed puhkesid naerma.
Kokutajale meeldis inimesi – või nagu ta ise ütles: „alaväärseid inimesi“ – häirida ja mõnitada. Oma tegevust pidas ta vaid kergeks tülitamiseks ja meelelahutuseks. Ta n-ö lemmikuteks olid keskealised ja vanemad naised, natuke opakad mehed ja „alaväärsed piidrid“. Enamasti oli tegu talle tuttavate inimestega – sugulaste, naabrite, töökaaslaste ja teistega. Mõned isegi kartsid Kokutajat ning tänaval kohtudes põgenesid ta eest ummisjalu. Kristian ei kiitnud Kokutaja tegevust just tagant, kuid meelelahutuse eesmärgil oli ta temaga aegajalt ühel nõul.
Päev-päevalt tundus Kristianile Tallinna elu üha igavam ja mõttetum. Käputäis rahvast pisikesel maalapil ja miniatuurne homoringkond jäid tema maailma avastada ihkavale hingele kitsaks. Ta kirus maapõhja nõukogude võimu, kes ta hispaanlastega õhtustamise eest kolmeks ööpäevaks pokri oli pistnud, ning ostis lennupileti Moskvasse – otse selle vihatud peremehe südamesse. Ülikoolis saksa keele õppimise