La mala vida ehk neetud elu. Jan Beltran
lähedale, toetas selja vastu laternaposti ja süütas suitsu. Kremli tornis säras punane täht ja kell näitas seitsmendat õhtutundi.
„Mida nüüd teha või kuhu sammud seada?“ mõtles ta suitsu pahvides ja punast tähte silmitsedes. Selja tagant kostsid möödakäijate jutukatked, pea kohal lendlesid lumehelbed, mis Kristiani ninale, laubale ja põskedele langedes väikeseks piisaks sulasid. Ta ei tundnud hirmu suure linna ees ega ka enese pärast, kuid mõningane ebakindlus tegi teda pisut murelikuks. Visanud suitsukoni lumehange ja haarates maha pandud spordikoti järele, märkas ta, et soomlastelt ostetud kotti koos tema vähese varanatukesega polnud enam ta kõrval. See oli varastatud.
„Raisk!“ mõtles ta ja viskas kahele poole asjatu pilgu. Ta tundis, kuidas viha tema sees tuure kogus, kuid samas tundis ta ka jõuetust. Midagi polnud enam teha – mis läinud, see läinud. Kotis olnud kolm paari uusi Levise teksapükse, mis ta müümise eesmärgil Tallinnast kaasa oli võtnud, oleksid kindlustanud talle laheda äraelamise vähemalt kaheks kuuks. Ta tõmbas kindad kätte ja hakkas astuma teadmata suunas, tagataskus kolmkümmend kuus rubla ja kaksteist kopikat.
Kohvikus Berjozka, kuhu Kristian õhtul pärast kaheksat sisse astus, oli hämar ja haises kloori järele. Ruum oli täis mossitavaid inimesi.
„Ehtne Venemaa,“ torises ta ja astus leti äärde järjekorda. Hämaras ja niiskes saalis kooserdas ringi kitlit kandev matsakas mutike, kes kloorivees märjaks tehtud marlilapiga kiiresti mööda laudu tõmbas ja nõusid kokku korjas. Kuna odavas piimasaalis midagi toekamat polnud, siis ostis Kristian kaks rasvast lihapirukat, ühe moosipiruka ja klaasi tulist piimakohvi. Ta võttis kandiku õhtusöögiga käte vahele ja lasi silmadega üle saali. Kõik lauad olid hõivatud, kuid ta märkas ühte tumedapäist noormeest, kes vaatas tema poole ja andis peanoogutusega mõista, et Kristian võib tema lauda istuda.
„Istuge,“ osutas noormees toolile.
„Tänan,“ vastas Kristian mitte just kehvas vene keeles ja pani kandiku lauale, seejärel võttis rootslaselt ostetud jope seljast ja riputas selle tooli seljatoele.
„Kas ma tohin küsida, kust te pärit olete? Te ei näe just venelase moodi välja…“ uuris noormees, kui Kristian oli istunud.
„No on ikka uudishimu…“ silmitses Kristian meest, kes oli ehk mõni aasta vanem kui tema – umbes kahekümne viie aastane. Tal oli ümar nägu, pisut lai nina, elavad pruunid silmad ja lühikeseks pöetud mustad juuksed. Seljas oli tal tumesinist värvi triiksärk, mille peale oli tõmmatud hallikas, mustade triipudega kampsun. Noormees oli sümpaatne ja avala olemisega, tema näol oli heasoovlik ilme.
„Eestist olen,“ vastas Kristian kohvi segades ükskõikselt.
Noormehe nägu elavnes. Ta pühkis suu salvrätikuga hoolikalt puhtaks, lükkas kandiku eemale ja sättis end juttu ajama.
„Minu nimi on Sergei,“ esitles ta ennast ja ulatas üle laua käe. Kristian surus pakutud kätt ja ütles ka enda nime.
Selleks ajaks, kui Kristianil kolm pirukat söödud ja kohv joodud, oli tal teada, et Sergei töötab lähedal asuvas haiglas ja elab siit nelja metroopeatuse kaugusel. Sergei polnud küll päris kindel, kuid arvas siiski, et ta pole varem tundnud ühtegi inimest, kes oleks Pribaltikast pärit. Paljude venelaste jaoks olid Baltimaad kauge ja kättesaamatu nagu välismaa. Aina räägiti Eesti ja Läti randadest, lauljatest ja toiduainetest, mis pidid olema hoopis teistsugused kui Venemaal. Mingi salapära ümbritses neid väikseid Balti vabariike, mis olid Teise maailmasõja eelõhtul Stalini ja Hitleri salapaktiga vägisi suure Nõukogude Liidu külge kleebitud.
„Ja mida sa siin Moskvas teed?“ püüdis Sergei uurida, kui märkas, et Kristian polnud enda kohta rääkinud midagi muud kui vaid seda, et ta on Tallinnast, Eestist. Ülejäänud jutu vältel oli ta ainult noogutanud või jaatanud.
„Mul sai Tallinnast kõrini,“ lausus Kristian lõpuks, venitades sõna „kõrini“ eriti pikalt. „Ja siin Moskvas…“ ta pidas pausi ja kaalus, mida oma uuele tuttavale öelda. „Midagi ei tee,“ tuli lõpuks ta suust ning talle meenus kott, mille sisu kaabakast vargal kindlasti silmad särama pani. Kolm paari Levise teksaseid tõid pisarad kurku nii Kristianil kui ka vargal. Ühe õnnetus on ikka teise õnn.
Mõne minuti pärast oli Sergeil teada, et Kristiani kott varastati ja et tal ei ole kuhugi minna. Et Kristianil pole Moskvas sõpru ega tuttavaid – selle üle Sergei ei imestanud, vaid pakkus talle lahkelt öömaja. Kristian ei olnud päris kindel, kas öömaja pakkumise taga oli ainult suur ja sügav vene hing või ka lihahimu.
Ajutine elamine Sergei juures kujunes Kristiani jaoks siiski aastatepikkuseks. Kalinini tänava 178. maja korteris number 26 polnud iial igav – seal kõlas balalaika ja tõmmati karmoškat, lauda kanti sulavõi sees ujuvad pelmeenid ja auras samovar. Sergeil polnud selle vastu midagi, et Baltikumi poiss temaga ühe katuse alla elama jäi. Esimese öö ebaõnnestunud voodimängu järel nad küll kohmetusid korraks, kuid hiljem naersid selle üle viinapitsi tühjendades. Kristian tänas saatust, et ta oli tol õhtul sinna piimabaari sisse astunud ja Sergei sealt eest leidnud.
Kiiresti leidis Kristian ka töö. Või õieti – ta tegi endale ise töökoha, sest nõukogude juhid polnud seda teinud. Valuuta vahetamine oli Kristianil selge juba Tallinna aegadest, miljonilinnas aga toimus see hoopis teistes, märksa suuremates mastaapides. Suurele ohule vaatamata tasus „vene ruleti“ mängimine ära, sest selles liikusid miljonid dollarid ja rublad. Kuid tulevik pakkus kaunile noorele mehele hoopis suuremaid ja säravamaid võimalusi, mis helkisid välismaalaste silmis kutsuvalt nagu briljandid.
Antonio Ciudad de México Juuli 1988
„Frankfurt, ma ei tunne lõhna,” lausus Antonio naabripoisile, keda ta kutsus Frankfurdiks saksapärase perekonnanime ja heleda nahatooni tõttu. Kuueteistaastase poisi õige nimi oli Francisco ja ta oli kolinud Antonio naabrusesse umbes aasta jagu päevi tagasi. Kuigi noormehed olid iseloomult täiesti erinevad, olid nad head sõbrad ja ehk enamatki.
„Nuusuta veel!” nõudis Francisco naljaga pooleks. Ta tõstis oma paljad jalad Antonio sülest ta nina alla, nii et suured varbad teise ninasõõrmeid puudutasid.
„Jäta, cabron6,” tõrjus Antonio naabripoissi ja surus ta jalad oma sülle tagasi.
„Olgu, aga pane see rõve heteroporno kinni,” lunis Francisco, pistes oma parema käe teksapükste värvli vahelt sisse. Antonio vaatas teda ja krimpsutas suud. Ta aimas, mis Franciscol meeles mõlkus. „Ma ei tee seda täna…” jõudis Antonio öelda, enne kui teine oma sooviga lagedale oli jõudnud tulla.
„Vaata, Antonio,” alustas Francisco ettevaatlikult. „Kui sa ühte väikest imemist teha ei taha, siis koori oma tagumik paljaks. Su ema ei tule paari tunni jooksul veel koju? Või…?” jättis Francisco küsimuse lõpetamata.
„Ma ei tea…” vastas Antonio ükskõikselt, olles süvenenud teleekraanil ähkivate hiidrinnaliste blondiinide masturbeerimisse.
Sõnagi lausumata tõstis Francisco oma jalad Antonio sülest maha, tõusis püsti ja läks esikusse. Antonio kuulis, kuidas ta välisukse lukku kontrollis. Tulnud tuppa tagasi, seisis naabripoiss televiisori ette ja avas püksinööbi, tõmbas luku lahti ja lasi pükstel maha langeda. Aluspükse Franciscol jalas ei olnud.
„Ah sa maricon7…“ itsitas Antonio ja tema pisikesed silmad, mis asetsesid küllaltki ninajuure lähedal, kilkasid kelmikalt.
Proua Alexandra lõhnatu kehakreem sobis suurepäraselt. Esimest korda elus lebas Francisco kõhuli sohval justkui ootav patune ja Antonio õõtsus tema peal nagu laineharjal. Nad olid enam-vähem sama kasvu.
„Antonio, sa oled liiga raske,” ägises Francisco, kui teine paar minutit tema peal sõuelnud oli. Antonio ähkis ja puhkis ning toetas käed vastu seina, et mitte Franciscole peale prantsatada. Antonio kehal oli liigset rasva ja musklite olemasolu oli võimatu märgata.
„Ma ju ütlesin sulle, et ma ei taha sind … penetreerida,” sõnas Antonio viisakalt vabandades.
Sellest